Medvedjevi välispoliitiline doktriin

31.augustil andis Venemaa Föderatsiooni president intervjuu oma riigi peamistele telekanalitele, milles visandas oma välispoliitika põhijooned. Kommentaatorid nimetasid need lennult Medvedjevi doktriiniks.

Oma suveresidentsis Sotšis võttis Medvedjev vastu Esimese Kanali, Rossia ja NTV esindajad ning poolformaalses õhkkonnas vastas küsimustele Gruusia sündmuste ja sellele järgnevate protsesside kohta. Jätan kõik muu sellest intervjuust kõrvale ning proovin kõigepealt pisut lühendatult edasi anda nood viis punkti.

Esiteks – Venemaa tunnustab peamisi rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, mis määravad suhteid tsiviliseeritud rahvaste vahel.

Teiseks. Maailma peab olema multipolaarne. Ühepooluselisus on vastuvõetamatu, domineerimine lubamatu. Ei saa lubada sellist maailmakorraldust, milles kõiki otsuseid teeb ainult üks riik, isegi kui see on nii mõjuvõimas nagu USA. Selline maailm on ebapüsiv ja põhjustab konflikte.

Kolmandaks, Venemaa ei soovi vastasseisu ühegi riigiga. Venemaa ei kavatse isoleeruda. Tuleb arendada niipalju kui võimalik sõbralikke suhteid nii Euroopa ja Ameerika Ühendriikidega ning teiste riikidega.

Neljandaks. Venemaa vaieldamatuks prioriteediks on oma kodanike elu ja väärikus kaitse, ükskõik kus nad ka ei viibiks. Samuti kavatseb Venemaa kaitsta oma ettevõtjaid välismaal. Ja kõigile peab olema selge, et agressioonide eest tuleb anda vastust.

Ja viimaks viies punkt. Venemaal, nagu ka teistel riikidel on oma priviligeeritud huvide piirkonnad. Nendes piirkondades on maad, millega Venemaad seovad sõbralikud, heanaaberlikud ja ajalooliselt erilised suhted.

Nonii. Ehkki eelnev ei olnud otsene tsitaat, kuid vähemalt mõte sai edasi antud. Mida see kõik siis tähendab – eelkõige meie endi jaoks?

Esimese punktiga on nagu kõik korras. Rahvusvaheline õigus peakski olema kõigi välispoliitiliste sammude alus, kuigi enamasti jääb häguseks, mida selle va rahvusvahelise õiguse all silmas peetakse. Aga las ta olla. Selleks ongi jumal loonud juristid.

Teise punkti põhiolemus on samuti selge. Venemaa on aastaid rääkinud, et peale kahepooluselise süsteemi kokkulangemist väljakujunenud ühepooluseline maailmakord on vale. Sest see ei jäta kohta Venemaa ambitsioonidele olla taas suur tegija. Kuid ikkagi, põhimõttel kui sellisel pole ehk vigagi. Seda enam et mitmepooluselisus ongi nt ÜRO Julgeolekunõukogu toimimis-põhimõte.

Kolmas punkt kõlksub kokku eelmisega. Sisuliselt näitab Medvedjev, kellega ta soovib Venemaad võrd-õigusliku partnerina näha. Et Euroopa ja USA. Ja siis teised maad. Muuseas, see näitab ka, kellele oli see intervjuu suunatud – nn Lääne partneritele.

Neljas punkt paneb aga juba kukalt kratsima. Kodanike kaitse. Hea küll, põhimõtteliselt teeb seda iga riik. Kuid kuna Venemaa just äsja näitas, kuidas ta seda kaitset teostab, siis paratamatult sunnib see sügavale järelemõtlemisele neid riike, kus noid va Venemaa kodanike rohkesti leidub. Eriti juhul, kui sinna juurde lisanduvad ka Venemaa ärihuvid.

Ning muidugi viies punkt. Ajalooliselt erilised suhted. Tjahh, neid jagub Venemaa naabrusse süle ja seljaga. Heanaaberlike suhetega on pisut kasinam lugu. Kuid see, et näiteks Eestimaa peaks Kremli peremehe meelest kuuluma Venemaa priviligeeritud huvide piirkonda – no kes selles kahtleb? Ainult et kas meie ise tahame olla sel moel priviligeeritud?

Karmo Tüür
4.09.2008

Suur vastasseis

Venemaa ja Lääne vastasseisust pole kirjutanud või rääkinud või vähemalt mõelnud ainult laisk. Seejuures tihti kasutatav võrdlus Külma Sõjaga pole aga oma olemuselt korrektne. Ajad ja olud on selleks liiga erinevad.

Jah, Kremlist kostavad jällegi sõnad, mis panevad Euroopa ja Ameerika võimukandjaid kulme kortsutama. Jah, Venemaa tankid sõidavad taas naaberriigi tänavail, hoolimata lääne protestidest ja kohalike hädakisast. Kuid erinevusi on siiski rohkem kui sarnasusi.

Külma sõja olemus oli kahe suure bloki omavaheline jagelus kolmanda maailma jagamise ja teise poole nõrgestamise nimel. Oluline siinjuures oli suhteline võrd-võimelisus, seda nii sõjajõus, majanduses kui ideelises köitvuses.

Olulised erinevused
Võrreldes toonaste aegadega pole praegu näha mingit suurt ja ideoloogilist vastasseisu, mis õigustaks sõnanuia kõrval ka sõjamasina kasutamist – juhul kui mitte pidada ideoloogiliseks erinevuseks seda, et ühel poolel on enam-vähem vabad ühiskonnad ja teisel pool autoritaarne, post-imperiaalses nostalgias vaevlev riik.

Majanduse ressursibaasi mõttes ei saa praegu mingist võistlusest rääkida. Venemaa majandus on küll naftadollarite mõjul kaunis kabeda väljanägemisega, kuid siiski võratult väiksem, küündides vaid kümnendikuni Euroopa või USA vastavatest näitajatest. Muljetavaldav on ainult Venemaa valuutareserv, kuid pangas seisev raha ei too endaga ise-enesest võimu ega võimsust.

Ideelises plaanis on Venemaa aga lootusetult üksi. Moskva lähimad liitlased hoiavad kas suu üldse kinni või siis avaldavad isiklikel kohtumisel väljapressitult moraalset toetust. Isegi rahvusvahelised organisatsioonid, milles Kreml domineerib, nagu SRÜ või Shanghai Koostöö-organisatsioon, püsivad häbelikult vait. Mingist blokilisest jaotusest pole mõtet rääkida.

Sõjaline argument
Relvastuse osas pole asi kuigivõrd parem. Jah, tuumarelv ning võime maailm mitmekordselt hävitada pole kahjuks maailmast kadunud, kuid sellega sarnasus möödunud aegadest lõppebki. Samas sellesama kunagise NLiidu ja nüüdse Venemaa au ja uhkus – strateegiline raketivägi on vananenud nii moraalselt kui füüsiliselt. Uut relvastust peale ei tule, vana demonstratsioon-katsetused kipuvad üldiselt metsa minema.

Tõsi küll, neist erinevustest pole otseselt sõjaväljale jäävatel maadel ja rahvastel sooja ega külma. Nad näevad tanke, lennukeid ja sõjalaevu, mis mitte ei sõida paraadil, vaid viivad läbi konkreetseid sõjalisi ülesandeid. Ning muuseas üsna edukalt, kui jätta kõrvale totaalne kaotus inforindel.

Ainuke, mida Moskval näikse praegu olevat kõvasti, on meeleheitlik otsustavus. Venemaa välispoliitika ühe adekvaatsema kommentaatori – Flodor Lukjanovi sõnul tõstis Venemaa panuseid viimase võimaluseni. Tundes, et käest olid libisemas tema viimased võimalused näida lähinaabruses tõsiseltvõetav, tõi ta mängu viimase argumendi – toore jõu.

Sõjalise konflikti provotseerimine Gruusias ja seejärel kahe piirkonna iseseisvuse tunnustamine mõjusid tõepoolest raputavalt. Venemaa tõestas, et vajaduse korral suudab ta mängida ka üksi. Tõsi küll, mitte globaalsel mänguväljal, aga vähemalt oma liivakastis. Või siis selles, mida ta enda omaks peab.

Nüüd on Lääne kord vastata. Mänguvälja piirid peavad pisut selgemaks saama, vastasel korral võib kuumades peades tekkida soov uue katse ja uute piiride järele.

Karmo Tüür
1.09.2008

Tunnustada või mitte, selles on küsimus

Gruusia kriis sunnib ümber vaatama paljutki seni iseenesest mõistetavaks peetut. President Toomas Hendrik Ilves nimetas selleks riiki, vabadust ja õigusi. Mina soovitan mõtelda riikluse kui sellise üle. Et misasi on siis see omariiklus, eelkõige tunnustamise aspektist.

Gruusia kriisi keskmes olevad Lõuna-Osseetiat ja Abhaasiat tituleeritakse maailma ajakirjanduses mõnikord kui „tunnustama“ või „iseend välja kuulutanud“ vabariikideks, mõnikord kui „separatistlikud piirkond“ või koguni „mässulised provintsid“.

Mis on riik, selle osas pole olemas üldtunnustatud kokkuleppeid. Tavaliselt käsitletakse seda kui mingit territooriumi, millel on olemas rahvastik ja toimiv valitsus ning suutlikkus astuda suhetesse teiste riikidega. Need neli punkti leiduvad enimviidatud vastavas dokumendis – Montevideo konventsioonis – ja on enamuse jaoks vastuvõetavad. Samas tekstis seisab aga ka lause, mis tekitab hulga tõsiseid küsimusi. „Riigi poliitiline olemasolu on sõltumatu tema tunnustamisest teiste riikide poolt“.

Rahvusvahelise süsteemi praktika näitab, et üheks olulisimaks kriteeriumiks on siiski just see viimane ehk tunnustamine. Kui tunnustatakse, siis on see riik olemas – ta saab toimida, astuda suhetesse teiste riikidega, nagu eespool öeldud.

Tunnustamise akti kui sellist ei pea ilmselt pikalt seletama. Küsimus tekib aga hoopis tunnustamise määras. Kuipalju on piisav? Kas aitab, kui ühe riigi olemasolu tunnustab teine riik? Või kümme riiki? Sada?

Tuleb tunnistada, et absoluutseid kriteeriume pole olemas. Kõige lähedasemaks absoluudile võib pidada ÜRO liikmelisust. Et kui juba omatakse kohta ÜRO Peaassamblees, siis peaks tunnustusega kõik korras olema.

Kuid samas ei tunnusta ka kõik liikmesriigid üksteist ning mitte kõik tunnustatud riigid ei kuulu ÜRO hingekirja. Nii näiteks ei tunnusta ÜRO liige Türgi teist liiget Küprost, kusjuures kõigi ülejäänute jaoks on Küpros riik nagu iga teine. Teise kategooriasse kuulub Vatikan, mis on küll rahvusvaheliselt tunnustatud üksus, kuid ei kuulu ÜRO ridadesse.

Meie siin Eestis võime omamoodi tunnustamise kriteeriumiks võtta selle, et kas sellenimeline kanne on sees Eesti Entsüklopeedia 15.köites „Maailma riigid“. Vatikan on. Küpros ka. Allpool proovin anda mingigi pildi sellest suurest sasipuntrast. Hoiatan, et see saab olema vaevaline ja mittetäielik. Aga vähemalt mingi aimu saab hää lugeja ehk kätte, kuivõrd keeruline on seesinane riikluse maailm.

Tinglikult võib välja tuua viis kategooriat. Üldtunnustatud riigid. No näiteks Eesti ise. Ehkki mõnigi mees võib joriseda, et mis riik see ikka on, rohkem nagu ajalooline eksitus või nii, aga see jorin ei maksa midagi. Oleme ÜRO’s võrdväärselt Venemaa või Vanuatuga ning teadaolevalt pole ka ühelgi riigil meie tunnustamisega probleeme.

Enamiku poolt tunnustatud. Juba mainitud Küpros on parim näide, kelle olemasolu ei tunnusta ainult Türgi. Iisraeli eksistentsi ei tunnusta 21 riiki. Palestiinat ei tunnusta omakorda Iisrael, USA ja pole ta ka kohta ÜRO’s, aga samas tunnustab tema õigust see koht saada 96 ÜRO liiget.

Hiina Rahvavabariiki (seda kommunistlikku moodustist, mis resideerub Pekingis), ei tunnusta Hiina Vabariik (Taiwanil resideeruv). ÜRO koht libises teise käest sujuvalt esimesele üle.

Osaliselt tunnustatud. Seesama Taiwani-Hiina, mida tunnustab siiski 22 riiki. Põhja-Küpros, mida tunnustab ainult Türgi.

Viimase aja parimaid näiteid ehk Kosovo. ÜRO kohta tal pole, nagu ka eelnevatel, kuid seda tunnustab siiski juba üle 40 riigi, sh enamik EL liikmeid. Osaliselt tunnustab teda ka Taiwan, keda aga Kosovo omakorda ei tunnusta.

Tunnustamata või siis tunnustatud tunnustamatute poolt. Üks kõige segasemaid kante on Somaalia – territoorium, millel on küll koht ÜRO’s, kuid mida riigina eriti olemas pole. Samal ajal on tema territooriumil mitmeid moodustisi, nt Somaalimaa, mis taotleb tunnustust, kuid pole seda saanud. Aga ka täiesti toimiv Puntland, mis ei taotlegi.

Omavahel tunnustavad üksteist ja teineteist neli piirkonda: Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Mägi-Karabahhia ja Transdniestria. Kuid kuna ükski nendest pole tunnustatud riik, pole sellest omavahelisest ringmängust ka suuremat kasu.

Peale kõige muu on üks huvitav kategooria, mis küll ei kontrolli oma territooriumi, kuid tihtipeale omab tunnustust. Nimelt eksiil-valitsused. Ilmselt kõige tuntum on Tiibeti juhtum, kus suur osa maailmast tunnustab Dalai-laamat tiibetlaste vaimse juhina, kuid samas on ta eksiilvalitsuse esindaja. Muuseas, väga tinglikult on ka Eestil siiani olemas oma eksiilvalitsus, mille tegevus on tõsi küll aastast 1993 peatunud.

Gruusia juhtumist rääkides on vähemalt Abhaasial samuti olemas oma eksiilvalitsus. Abhaasia autonoomse oblasti valitsus, mis, nagu nimestki näha, ei taotle iseseisvust, vaid ainult seda, mida Tbilisi pakub ehk autonoomiat. Lõuna-Osseetial on samuti olemas mingi paralleelstruktuur, kuid minu teada pole nad oma eksiilvalitsust moodustatud. Abhaasia puhul peaks see eksiilvalitsus esindama tunduvalt suuremat seltskonda kui praegu piirkonnas elabki – nimelt pages sõja jalust u. 300 tuhat inimest, praegu elab Abhaasias ligikaudu 200 tuhat.

Nüüd aga põhiküsimus. Mis saab juhul, kui Venemaa Föderatsioon siiski tunnustab kahte seni de jure Gruusia osadeks olevat piirkonda – Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat – omaette riikidena? Kas sel juhul suudab seni enam-vähem ühel häälel kõnelenud Lääs jääda ühtseks? Või tõttab eeskuju järgima?

Ja mida teeb Eesti? Kas leiab tähelepanu ettepanek kaasata piirkondade iseseisvumis-läbirääkimistesse ka sealt pagendatud inimesed? Ja lõpuks kõige olulisem küsimus – mida teeb ametlik Gruusia ise? Kas loobub oma territoriaalse terviklikkuse taotlustest, lootes seeläbi tõsta oma NATO-liikmelisuse tõenäolisusest?

Juhul kui Gruusia ise seda piirkondade iseseisvust tunnustama, saab asi olema imelihtne. Seniks aga jääb õhku pealkirjas esitatud küsimus.

Karmo Tüür
24.08.2008

Kaukaasia vang

Venemaa viimaste presidentide käed on osutunud imekiirelt seotuks. Kas nende võimustumis-hetkedel puhkenud sõjad on olnud meeste enda otsused? Või pigem kasutavad võimuvaakumi hetke ära need nn mehed hallides ülikondades, kes seisavad võimu taga?

Boriss Jeltsini võimuletuleku aeg langes kokku Nõukogude Liidu lagunemisega. Verd, mässu ja tankiroomikute lõginat jagus sellesse aega ohtralt, ent siiski langeb Jeltsini kui Venemaa esimese presidendi juhtum pisut rütmist välja. Ajad lihtsalt olid sellised, impeerium üks etapp kukkus kokku, asendades suurema keha väiksemaga ning sellised nahavahetused pole kunagi valutud.

Vladimir Putini saamine presidenditoolile kannab aga juba teist jumet. Suurt kriisi polnud näha kusagil, saati siis sõda. Toimus lihtsalt vanaks ja nõrgaks jäänud mehe väljavahetamine uue vastu. Tšetšeenia sõda puhkes nagu võluväel, Moskva majaplahvatuste tulevärgi ja Põhja-Kaukaasia mässu saatel.

Dmitri Medvedevi võimustumine kannab sama mustrit, mis kinnitab minu poolt pakutavat mudelit. Suurt kriisi ei kusagil, sõda ammugi mitte. Kuid ennäe imet, vaevalt jõuab uus mees end troonil sisse seada, kui taas lahvatab konflikt Kaukaasias. Taas on liikvel sõjavägi, toimub väike ja võidukas(?) sõda.

Kas tegu on kokkusattumustega? Või kinnistab uus president seeläbi oma võimu, näidates, kes on majas peremees? Kahtlen. Teades pisut Venemaa olusid, ei usu ma, et vaevalt võimustunud mees saaks tegelikult anda käsku alustada sõjategevust. Või kui isegi ta annaks selle käsu, sumbuks see korraldus kindralstaabi pikkadesse koridoridesse ja segastesse käsuliinidesse.

Sedasorti algatused kannavad pigem planeeritud erioperatsiooni pitserit. Seda aga viivad läbi nood hallid kujud Kremli nö tagatoast, kes kannavad paguneid kas pintsaku peal või selle all.

Miks on seda neil aga vaja? Kaks varianti – kas selleks, et siduda uue peremehe käsi, muuta ta kontrollitavaks? Kriminaalsest maailmast on taoline käitumismudel ammu tuntud, kus uue kambaliikme käed piltlikult öeldes „kastetakse verre“, tegemaks selgeks, et taganemisteed enam pole. Või teine variant – kasutades ära nö ilmaliku võimu nõrkust, viivad eriteenistused läbi need operatsioonid, millele oleks hiljem raske saada kooskõlastust.

Tõenäolisem on siiski teine seletuskäik. Eriteenistuste töö on pidevalt joonistada erinevaid kriisiplaane ning nö normaalses riigis peavad nad enamasti pealt vaatama, kuidas enamik neist jäävad realiseerimata. Kuid riigis, kus nendele organitele allub nii planeerimine, elluviimine kui ka ressursside ümberjagamine, oleks ju rumalus jätta mõni tululik operatsioon ellu viimata. See, et ühtlasi seotakse seeläbi uue pukkipandud mehe käed, on pigem nö meeldiv lisaboonus.

Nii näibki mulle, et Venemaa Föderatsiooni uus president Dmitri Medvedev pandi tema alluvate poolt paika, sundides teda heaks kiitma küünilist lavastust. Mitte et ma väga tahaks uskuda muinasjuttu heast tsaarist, kuid olukorra analüüs ei jäta kuigi palju ruumi muudele mõttekäikudele. Kael näib seekord juhtivat pead ehk jõu-ametkondlastest tagatuba presidenti.

Paraku ei osutunud Kaukaasia vangiks ehk siis süsteemi pantvangiks mitte ainult Medvedev, vaid ka Venemaa. Ja Kaukaasia tervikuna ning Gruusia eraldivõetuna. Muust maailmast rääkimata. Nii et õnnestunud erioperatsioon, või mis?

Karmo Tüür
27.08.2008

Liitlasteta Venemaa

Konflikt toob mõnikord selgust. Sõda Gruusias tõi Venemaa jaoks hirmuäratava selgusega välja , et teda ei toeta praktiliselt mitte keegi. Üksikud poolehoiu-avaldused Kuubast jm pigem toonitasid Venemaa üksijäämist. Isegi lähima partneri Valgevene käest tuli kiidusõnad sisuliselt välja pressida ning seegi õnnestus alles jupp maad hiljem.

Nüüdseks 9-riigiliseks kahanenud ja sisuliselt teguvõimetu SRÜ vaikis. Selle 7-liikmeline sõjaline osa ehk Kollektiivse Julgeolekuleppe Organisatsioon ei liigutanud. Vastavate riikide pead laususid üldiseid sõnu vajadusest saavutada rahumeelne kokkuleppe.

Hiina, kes peaks olema Venemaa liitlane Aasias, hoiab rõhutatult madalat profiili. Ainukesed sõnad tema poolt on kahetsus relvakonflikti puhkemise üle ja heameel Venemaa vägede väljaviimise alustamise osas. Samas võtmes esineb ka Iraan, keda tinglikult võiks pidada Venemaa liitlaseks Lähis-Idas.

Milles asi?
Miks ei ole Venemaa sisulisi liitlasi? SRÜ riigid peaks ju olema tema loomulikud toetajad. Venemaa sõjaline potentsiaal peaks toimima neile piisava piitsana, majanduslik olukord präänikuna.

Piitsast – Venemaa sõjalised kulutused on 40 miljardit USD, võrdluseks Ukrainal 2 ja Gruusial üle 1 miljardi (Eestil ca 0,3 miljardit).

Ka präänik pole lahja. Venemaa suhtelise jõukusest saab aimu kasvõi vaadates, kuspoolt kuhu sõidetakse tööd ja leiba otsima. Arvude keeles – Venemaa SKP ühe elaniku kohta on umbes 9000, Ukrainas 3000, Gruusias pisut üle 2000 USD (Eestis 16 tuhat USD).

Võrdluseks võib tuua USA rolli läänemaailmas. Ehkki USA teod tihti paljudele ei meeldi, jõuab see osa maailmast enamasti omavahel kokkuleppele. Vaieldes ja mõnikord tülligi minnes suudetakse asjad taas sirgeks rääkida ning ühistes huvides tegutseda.

Venemaa maailm
Miks Venemaal pole samasugust asendit oma „maailmas“? Kui asi pole objektiivsetes näitajates, siis milles? Võib olla kultuurilis-religioossetes erinevustes? Ajaloolistes erimeelsustes? Või milleski veelgi subjektiivsemas?

Üks paari aasta tagune uuring näitas, et venemaalastel pole ühtset vastust küsimusele, kes peaks olema Venemaa liitlane. Kas seda tuleks otsida idast või läänest? 13% pakkus, et läänest ja 23% et idast. 52% teatasid, et Venemaal liitlasi polegi, ülejäänud jäid vastuse võlgu. Viimaste hulka kuulus ka üks kodanik, kes tõeliselt filosoofiliselt vastas, et vastus sellisele küsimusele tuleneb tänastest uudistest, homme võib pilt olla juba teine.

Võib-olla selles ongi asi? Venemaa peamine arvamuskujundaja – riiklik televisioon – ei jäta just kuigi palju ruumi eriarvamustele. Ilmselt selle tulemusena hindab praegu Ukraina-Vene suhteid positiivseks 15%, negatiivseks aga 82%. Suhetes Gruusiaga on olukord veelgi hullem, positiivi näeb siin vaid 3%, negatiivi aga 94% vastanutest. Selle taustal paistab suhtumine USA’sse lausa leebena – positiiv 22 ja negatiiv 75%.

Erinevad mõttemudelid
Selline omapärane pingerida tekitab omakorda küsimusi. Kui tavaline etteheide nii Gruusia, Ukraina kui teiste „pahade naabrite suhtes“ kõlab, et nad on muutunud USA käpiknukkudeks, siis kuidas saab suhtumine „nukkudesse“ olla hullem kui kurjuse enda kehastusse? Ilmselt on märksõnaks reetmine. Mitte see ei ole paha, et endised ääremaad võõrast nõu kuulavad, vaid see, et nad enam kunagise keskuse poole ei kummarda.

Järsku peitubki siin vastus? Selles, et Venemaa suhtub oma naabritesse, võimalikesse liitlastesse kui vaenulikesse reeturitesse?

Kuid ma pakun vastuseks midagi hoopis lihtsamat ja samas olulisemat ja see on vabadus. Heites kõrvale kõik muud pisikesed ja suured erinevused, jääb sõelale kõige üldisem. Nii Venemaa ise kui tema väidetavad liitlased, kes ta nüüd üksi jätsid, liigituvad kategooriasse mitte-vabad. Nn läänemaailm enamasti aga kategooriasse „vaba“, Gruusia seni „osaliselt vaba“. Need ei ole minu hinnangud, vaid laenatud agentuurilt FreedomHouse. Organisatsioonilt, mis maailma riikide vabadusetaset juba aastaid analüüsinud, mõõtnud ja hinnanud.

Ehk ongi asi selles, et vabad riigid suudavad kõigis oma erimeelsustes kokku leppida? Mittevabad aga elavad teises mõttelises maailmas, kus valitseb kõigi sõda kõigi vastu? Ning seetõttu pole ka Venemaal liitlasi.

Karmo Tüür
22.08.2008

Ukraina lõhestamine vol.2

Samal ajal kui Ukraina pealinnas lehvivad sini-kollased riigilipud, vehivad Krimmis kohalikud venelased Venemaa riigilipuga, tervitades Vene Musta mere laevastikku.

Aprillikuus kirjutasin samasuguse pealkirjaga loo ning paraku tuleb seda jätkata. Lõhestamis-protsess jätkub asjasthuvitatud naaberriigi abiga.

Iseseisvuspäeva paraad
Pealinnas mürtsus eile sõjaväeorkester, marssisid sõdurid ning veeres ja lendas sõjatehnika. Toimus paraad iseseisvuspäeva puhul.

Ukraina presidenti Viktor Jushenkot olla palutud see ära jätta. Et ikkagi väga kulukas ettevõtmine ning raha võiks selle asemel suunata parem üleujutuse tagajärgede likvideerimiseks Lääne-Ukrainas.

Kuid praeguses olukorras, kus Ukraina on otsustavalt asunud toetama Gruusiat selle konfliktis Venemaaga, ei saanud mingist ärajäämisest olla juttugi. Mitte-militaristina jätan ma tehnika kirjeldamise neile, kes asjast paremini jagavad, keskendun presidendi pidupäevakõnele.

Jõuline kõne
Vägagi õnnestunult sai Jushenko siduda ühte riigi seitsmeteistkümnenda aastapäeva ja Ukraina saavutused Pekingi olümpiamängudel. „Esimese kulla tõi meile võidukas löök noorelt vehklejannalt. Tema nimi on Olja Harlan. Tema vanus – 17 aastat. Tema peopesas oli 17-aastase Ukraina tahe, jõud ja kirg.“

Kogu kõne oli kantud otsustavusest. Jushenko teatas, et keegi ei saa ette kirjutada, mis keeles peaks Ukrainas kõnelema või mis kirikus palvetama. Keegi ei saa ette kirjutada, mis suunas peaksime liikuma. Keegi ei saa ümber mõõta meie piire, meie saari ja poolsaari.

Kõik need laused sisaldavad vihjeid hiljutistele tülidele Venemaaga. Veelgi otsesemalt viitas president valmisolekule vastu seista Venemaa ajaloo-mängudele. Nii sai mainitud holodomori 75.aastapäev kui tsiteeritud 360 aastat Bogdan Hmelnitski poolt lausutut, mil too kutsus mitte kartma ning kaitsma kodumaad ja vabadust.

Venemeelne Krimm
Ühtsust ja ühist nägemust riigi arengust on Ukrainale vägagi vaja, sest samal ajal lehvivad riigi lõunaosas Venemaa trikoloorid. Venemaa Musta mere laevastiku laevad naasid Gruusia-operatsioonilt ning Sevastoopolis elevad Venemaa kodanikud ja muidu venemeelsed tervitasid neid vaimustunult.

Ühe meelsusmägina püstitati sel suvel Sevastoopolis ka Vene imperaator Jekaterina II kuju. Ehkki linnavõimud seisid sellele vastu, toetas projekti Sevastoopoli volikogu, ajastades kuju avamise Sevastoopoli 225.aastapäevaks. Väidetavalt seisid kogu algatuse taga ühiskondlikud liikumised, mis on endale eesmärgiks seadnud vähemalt Ukraina-Venemaa liidu, kui mitte Krimmi tagasimineku Venemaa võimude alla.

Mida otsustavamalt räägib Kiiev, et Vene laevastik peab 2017.a. Sevastoopolist lahkuma, seda kõvemini kõlab hääl tänavail, et Krimmist võib saada uus Kosovo. Ilmselgelt mängitakse siin sama mängu mida Lõuna-Osseetias ja Abhaasias. Et juhul kui asi läheb jamaks, tuleb Venemaa meid kaitsma. Hinnanguliselt on umbes 100 tuhandel krimlasel taskus ka Venemaa pass, nii et võrdlus on paraku üsnagi kohane.

Karmo Tüür
25.08.2008

Radovan Karadžić

Juulikuu enim tähelepanu köitnud rahvusvaheline sündmus on Radovan Karadžići, sõjakuritegudes tagaotsitava serblase arreteerimine. Mis selle taga on ja milliseid laiemaid mõtteid kogu lugu kanna, seda uurimegi.

Psühhiaater ja poliitik, president ja ülemjuhataja, ravitseja ja poeet. Õieusklik serblane. Mõne jaoks kangelane, mõne jaoks kurjategija. Tosin aastat põgenik, nüüd arestant. Iseenda advokaat, süüdistatu sõjakurjategudes, pantvangide võtmises, väidetavalt vastutav tuhandete inimeste surma ja sadade tuhandete põgenikuks muutumise eest.

Muljetavaldav loetelu, kas pole? Mõni mees lihtsalt jaksab rohkem kui teised. Ainult et mitte iga tegija ei anna endale aru oma tegude olemusest ja tagajärgedest. Võitlus justkui õige asja eest – oma rahva nimel – võib valede eesmärkide ja väärate vahendite valimise korral osutuda rahvusüleseks tragöödiaks.

See 1945.a. nüüdses Montenegros, toonases Jugoslaavia osas sündinud mees on peale kõige olnud alati ka tähelepanuväärse välimusega. Poliitilise karjääri tipus tunti teda uhke lehviva halliseguse juuksepahmaka, nüüd jõuluvanaliku lopsaka valge habeme järgi.

Kaks keskset süüdistust
Praegune vangipõlv pole Karadžići jaoks uus kogemus. Õppinud psühhiaatriat, asus ta tööle haiglasse, kus sattus mitmesse pettuse-lõhnalisse afääri, milledest ühe tõttu veetis mõnda aega vanglaseinte vahel. Tookordne lugu on aga täiesti tühine selle kõrval, mille eest Karadžić’it peeti üheks enim tagaotsitud meheks Euroopas. USA valitsus pani Karadžić’i kui endise presidendi ja tema väejuhataja Ratko Mladić tabamise eest välja 5 miljonit USD. Interpoli vastav lehekülg loetleb tema tagaotsimise põhjusteks sõjakuritegusid, genotsiidi jne.

Bosnia serblaste juhina on ta vastutav kahe suure ja terve rea väiksemate sündmuste eest. Haagi tribunal on ilmselt õppinud eelmisest kõmulisest kohtuasjast, kus endine Jugoslaavia president Slobodan Milošević suri 1997.a. mõni kuu enne oma viis aastat kestnud kohtuprotsessi lõppu. Seetõttu võib eeldada, et kohus keskendubki protsessi venimise vältimiseks ainult suurematele süüdistustele.

Esimene neist on Sarajevo piiramine. ÜRO juures tegutsev Endise Jugoslaavia Rahvusvaheline Tribunal sätestab seda ligilähedases tõlkes nii. „Ajavahemikus 1.aprill 1992 kuni 30.november 1995 osalesid Serbia väed 44-kuulises Sarajevo piiramises, mis põhjustas sealsetele elanikele piinavaid kannatusi.“

1984.a. olümpiamängude pidamise ajal oma õitsengu tipul olev ligi poole miljoni elanikuga linn kaotas hukkunutena u 12 tuhat, ligi 50 tuhat said haavata. Ohvritest 85% olid tsiviilelanikud, kuna ümbritsevatelt küngastelt huupi tulistavad piirajad tabasid põhiliselt linnaäärseid magala-rajoone.

Teine suurem süüdistus on nn Srebrenica veresaun. Tribunali sõnul: „11-18.juuli 1995 tapsid Berbia väed tuhandeid moslemit, keda püüti kinni Srebrenica ümbruses.“ Teadaolevalt hukkus selle tapatalgu käigus kuni 8000 moslemi meest ja poissi.

Keeruline, kuid lootustandev
Nendest kahest punktist peaks piisama, et süüdi mõista keda iganes. Juhul muidugi, kui süü tõestatud saab. Toonastest segastest aegadest on paraku säilinud väga vähe dokumente, kuid seda enam massihaudu ja muid asitõendeid. Selge on see, et sõjavägi ei saanud tegutseda ilma oma ülemjuhataja korraldusteta või vähemalt heakskiiduta. Haagi kohtu kinnitusel vastutab Karadžić presidendi ja ülemjuhtajana muu pika loetelu hulgas ka „füüsilist ja seksuaalset vägivalla eest moslemite ja teiste mitte-serblaste suhtes“.

Et kogu asi oleks veel keerulisem, tuleb tunnistada, et ega toonases sõjas ei sõdinud ainult serblased teiste vastu. Serblased, moslemid ja horvaadid klaarisid üksteisega arveid küll omaette, küll liitlastena eri kombinatsioonides, kuid ka madistades ühe leeri erinevate grupeeringute vahel. Kuskil kogu selle supi sees mängisid oma rolli veel albaanlased, igale poolele tikkus liitlasteks mitut masti vabatahtlikke jne.

Paljugi sõltub nüüd sellest, kas ja kuidas õnnestub korraldada-lavastada teise võtmeisiku, kindral Ratko Mladići arreteerimine. Miks ma kasutan sõna lavastamine? Aga seetõttu, et poliitiliselt niivõrd tundlike teemade puhul on asja lavastuslik pool äärmiselt tähtis. Kuidas mingi sündmus, mis nii ehk teisiti aset peab leidma, serveeritakse, sellest sõltub üldsuse reaktsioon.

Üleüldse, kogu mängus on suur osa nö rituaalsel käitumisel. Taoliste kohtuprotsesside korraldamine kannab ju endas peale lihtsa kuriteo-ja-karistuse igivana sõnumi ka midagi palju enamat. See tekitab lootusi ja küsimusi. Ühe võimalikuna näiteks – millal moodustatakse rahvusvaheline Tšetšeenia tribunal?

Karmo Tüür
28.07.2008