Uuel aastal ... uue hooga?

Ega ilma uusaastasoovideta saa. Neid on meile vaja. Mina usun, et uus tuleb parem. Ja küllap ta siis tuleb, kui usku on piisavalt:)

Paraku tõid mööduva aasta viimased päevad mulle ka halva uudise. Nimelt otsustas pikaajaline koostööpartner Pärnu Postimees minna taas üle masurežiimile.

Ehk siis mitte osta sisse materjale, vaid võtta neid, mida tasuta antakse. Mina pole aga ei sellises positisoonis ega konditsioonis (mihandsed võõrsõnad, kas pole?), et lubada endale tasuta töötamist.

Sestap ütlen jälle - ma ei tea, mis edasi saab. Küllap kuidagi ikka saab. Sest kunagi pole olnud, et üldse poleks olnud.

Eks ma millegagi aeg-ajalt ikka seda ruumi siin täidan. Sest seni veel tuksub mu koostöö Raadio4 ja KesKus tegijatega. Ja peale selle aeg-ajalt mõtlen ka ise:)

Iseseisva mõttetegevuse ühe viljana panen siia ühe enesekriitilise noodi. Oleksin pidanud oma 2009.a. ülevaates Venemaa sisepoliitikas pidaud aukohale panema Ramzan Kadõrovile miilitsa kindral-majori auastme annetamise. See räägib sealse süsteemi eripäradest väääääga palju.

Venemaa aastal 2009

Taas on käes aeg teha kokkuvõtteid. Nagu ikka, proovin mina teha tagasivaate Venemaa arengutele. Missugune ta siis oli, Venemaa aastal 2009?

Kohe alustuseks tuleb tõdeda, et kirjutada polegi nagu millestki. Ei, sündmusi oli küll – ikkagi suur riik ja juhtus paljugi. Kuid midagi sellist, mis kohe meelde kargaks nagu „aasta sündmus“ ... polegi nagu teist õieti.

Aga eks tuleb siis proovida liikuda mööda tavapärast rada ja vaadata, mis ette jääb. Nagu varemgi, proovin jagada asja kolmeks: Venemaa majandus, sise- ja välisarengud.

Majandus
Esikohale tuleb ilmselt asetada üleilmne nähtus nimega majanduskriis. Ehkki Moskva kippus esialgu ärplema, et see kriis ei puuduta kuidagiviisi Venemaad, läks siiski vastupidi.

Et kukkusid nafta ja teiste energiakandjate hinnad, siis kahanesid nii eelarvetulud kui tuli minna ka reservide kallale. Nafta hinnaks – mis on kujunenud Venemaa sissetuleku parimaks mõõdupuuks – ennustati keskmiselt 100 kuni 250 USD barrelist, reaalsuses kukkus hind vahepeal isegi alla 40 USD.

Kõige selle tulemuseks sai protsess, mida nimetati häbelikult kontrollitud devalveerimine. Ehk siis rubla ostujõu kahanemine. Hinnanguid on erinevaid, kuid tõepäraseimana tundub hinnang 35%. Ehk siis saades sama suurt palka, saab vene inimene osta selle eest umbes kolmandiku vähem kaupa. Samas tuleb tõdeda, et taoline kontrollitud protsess oli kindlasti parem kui see, mis varem Vene majandusest tuttav – stiihiline (hüper-)inflatsioon.

Sisepoliitika
Sisepoliitikas on nö esimest raskem määrata. Kes räägib reformidest sise-, kes kaitseministeeriumis, kuid mina tooksin välja hoopis Pikalevo. See monoasula Leningradi oblastis köitis 2009.aasta kevadel ilma liialduseta mõneks ajaks maailma tähelepanu.

Uudisagentuurid hüüdsid: juhtunud on midagi enneolematut tänasel Venemaal – rahvas võttis oma saatuse oma kätte. Tegelikkuses juhtus minu meelest vastupidi. Linna ainukeste tööandjate seiskumine jättis inimesed palgata ning nood tegid seda, mida alati – pöördusid hea tsaari poole. Ning too tuli ja tegi mida rahvas ootas. Rivistas kohalikud bojaarid üles, käratas batjuška kombel ning kõik sai korda. Justkui. Tegelikult näitab see, et enamik Venemaast pole siiani suutnud end sisemiselt reformida.

Aga kui rääkida poliitikast kui sellisest, siis üha tugevamaks muutub võimu koondumine ühe seltskonna kätte. Nii tugevaks, et praegune president Medvedev pillas hiljuti halvustavalt nö süsteemivälise opositsiooni kohta, et nood on ise ennast asetanud väljapoole süsteemi. Moraal lihtne – ole kas meiega või meie vastu.

Välispoliitika
Olen kohanud seisukohta, et aasta õnnestumine oli Venemaa-USA suhete taaskäivitamine. Ja selle tõestuseks tuuakse USA otsus mitte rajada raketitõrje kilbi elemente Ida-Euroopasse.

Kuid ilmselt on siin viga minus, et ma ei suuda asju samamoodi tajuda. Esiteks tuleb meelde toosama taaskäivitus-nupp. Mäletate sellel olnud kirja: mitte taaskäivitus (perezagruzka), vaid ülekoormus (peregruzka).

Teiseks tuleb meelde hoopiski Venemaa agressiivsemaks muutunud retoorika ja käitumine. Ilmselt 2008.a. Gruusia sõja järelmõjuna andis Venemaa endale seadusliku loa oma kodanike sõjaliseks kaitseks välismaal. Teiseks siiani selgusetuks jäänud taustaga veider jõudemonstratsioon laeval Arctic Sea.

Estica
Mis aga puutub Vene-Eesti suhteid, siis ilmselt tulen siin suurimaks saavutuseks nimetada nn tõekomisjoni loomist Venemaal. Ametliku nimega „Venemaa huve kahjustavate ajaloovõltsingute vastu võitlemise komisjon“ ei ole küll ametlikult suunatud Eesti vastu, kuid vastavates seletavates dokumentides oli Eesti toodud ühe võltsija näitena. Ehk siis sellena, kellega võidelda.

Kogu see tagasivaade sai pessimistlikum kui ma tahtnuks. Aga mis teha, iga aasta ei ole hea aasta. Paraku polnud 2009 hea aasta eriti kellelegi. Aga eks see anna optimistile lootust paremaks tulevikuks!

Karmo Tüür
28.12.09

Разбор полётов: kliimakonverents

Kõigepealt seletan, miks eelmine kord mind eetris polnud. Kaks korda kuus toimuv saade salvestati eelmine kord sel hetkel, kui viibisin Moldaavias. Proovisin küll Chisinau NATO infokeskusest Skype kaudu kaudu stuudioga ühendust saada, kuid see katse nurjus. Kuna teemaks oli Ukraina ja EL XIII tippkohutmine, siis oli stuudios Harri Tiidole seltsiks Ukraina suursaadik Eestis T.E. Hr. Pavlo Kiriakov ning saade toimus ikkagi õnnelikult ja ehk isegi paremini kui koos minuga :)

Seekord on aga teemaks kliimakonverents Kopenhaagenis. Kuigi mina ütleksin, et ärikonverents. Sest põhiline, mille ümber jutt käib, on nn kasvuhoonegaaside paiskamine atmosfääri. See aga on seotud eelkõige tööstusega. Heitgaasivaba tööstust, eriti suurtööstust ei saa olemas olla põhimõtteliselt - kasvõi seetõttu, et igasugune tootmine on seotud energiakuluga, energia tootmisel praeguste tehnoloogiate juures vabaneb aga gigakogustes süsihappegaasi.

Ehk siis jutt käis tööstuspoliitilisest vahendist, mille abil pannakse paika konkurentsireeglid lähiaegadeks.

Need riigid, kes juba omavad arenenud majandust ja tööstust, moderniseerivad pisut oma tehnoloogiat, vähendavad saastet ning saavad boonusena uuenenud tööstuspargi, konkurentsivõimelise majanduse aluse.

Need riigid, kellel seda kõike aga veel pole - nn arenguriigid või kolmas maailm - peavad kah vähendama ehk siis teisisõnu ei saa hakata tööstustoodangu turule ronimagi. Nüüd nõuavad nad selle eest endale kompensatsiooni ning vana maailm on valmis tulevased võimalikud konkurendid kinni maksma ehk turult ette välja ostma.

Saates on muidugi juttu muustki. Kel huvi, saab kogu eetritunni kätte siit (saade algab u 5.minutist), hiljem kolib salvestus arhiivi. Selle aasta viimases stuudios olid KT, Harri Tiido ja Jevgenia Garanža.

Abhaasia reisikiri

Et nüüd ilmus see reisikiri lühendet versioonis ajalehes Keskus (detsembrikuises numbris), siis olgu siin ka viide originaalile.

Moldaavia jäi ikka presidendita

Sel esmaspäeval pidanuks Moldaavia saama endale uue presidendi. Kuid paraku läks nii nagu oligi arvata. Ehk siis president jäi valimata ja riik jätkab loksumist pikaleveninud poliitilise kriisi lainetel.

Ühest küljest võiks ma ju öelda, et see on ju hea – kuna läks täpselt nii, nagu ennustasin. Teisest küljest oleks selline ütlemine äärmiselt küüniline. Pealegi oletasin, et Moldaavia kommunistid võivad teha ratsukäigu ja lasta presidendivalimistel siiski toimuda.

Lühikeseks meeldetuletuseks – Moldaavias valib senise põhiseaduse kohaselt presidenti parlament ning selleks peaks kokku saama 2/3 häältest. 101-liikmelisest parlamendist seega 61. Kuid valitseval koalitsioonil on välja käi ainult 53 häält. Kommunistidel on ülejäänud 48.

Parlamendi suutmatuse tõttu…
Viibisin vahetult enne otsustavat valimispäeva Moldaavias. Kohalik ajakirjandus ja eksperdid oletasid üksteise võidu, et kas kommunistide liider, endine president Vladimir Voronin lubab kommunistidel hääletuse ajaks saali jääda.

Veel esmaspäeva hommikul räägiti sellest kui tõsisest võimalusest, et kommunistid lubatakse urnide juurde ja vajaminevad kaheksa häält leitakse. Kuid paraku nii ei läinud.

Vastavalt põhiseadusele peab president parlamendi nüüd laiali saatma ja välja kuulutama uued parlamendivalimised. Kuna aga ka eelmistel presidendivalimised ebaõnnestusid, siis pole Moldaavial hetkel presidenti, vaid selle kohusetäitja – parlamendi esimees Mihai Gimpu.

… minnakse põhiseaduse kallale
Omamoodi veidra ülesandena peab seega parlamendi spiiker ise parlamendi laiali saatma. Uued valimised saavad aga toimuda alles aasta peale eelmist laialisaatmist ehk 16.juuni 2010.a. Seni jätkab vana seltskond toimetamist.

Ei ole imestada, et sisuliselt juba laialisaadetud parlament soovib nüüd põhiseadust muuta. Eelkõige arutatakse presidendi valimise korra ümbermuutmist. Laual on kaks võimalust: kas muuta presidendi valimine parlamendis lihtsamaks (et vaja ei läheks mitte 2/3, vaid ainult pool häältest) või siis anda valimisõigus üldse otse rahva kätte.

Muude mullistuste kõrval kütab aga ka kirgi Gimpu ehk praeguse presidendi kohusetäitja soov muuta põhiseaduses ka keele nimetust. Gimpu on nimelt väitnud, et tunneb end rumeenlasena ja soovib, et moldaavia keele asemel oleks põhiseaduses kirjas rumeenia keel.

Kohtumiskohaks Moskva
Moldaavlaste soov rumeniseeruda pole aga niiväga üksmeelne. Kõige enam on sellele soovile vastu Moldaaviast lahku löönud killuke ehk Transdniestria. Selles Moldaavia ja Ukraina piirialal paiknevas kitsas de facto riigis elab üsna võrdselt moldaavlasi, ukrainlasi ja venelasi – ning nende peamine pretensioon Moldaavia suhtes ongi rumeenia keele pealesurumine. Transdniestria separatismi keskne õigustus kõlabki nii: me soovime rääkida oma keelt! See, et tegelikkuses valitseb seal vene keel, polegi nii oluline.

Mis muudab kogu mängu eriti põnevaks, on see, et mõlemal pool – nii Chisinaus (ehk Moldaavia pealinnas) kui Tiraspolis (Transdniestria keskuses) räägitakse põhiseaduse muutmisest ja presidendivalimistest.

Kahe poole senised tipp-poliitikud pole seni omavahelises dialoogis kuigi edukad olnud. Moldaavia praegune presidendikandidaat Marian Lupu ja Transdniestria võimuvahetust taotlev poliitik Jevgeni Ševtšuk aga kohtusid hiljuti. Mõlemad mehed viibisid üheskoos Moskvas. Edinaja Rossia kongressil. Maailm on imeline, kas pole?

Karmo Tüür
9.12.2009

(pildil nurgake Chisinau kunstiturult, kus mh vabalt ka CCCP-kraami saada)

Kuue naabri mure

Mõnikord kogunevad murelikud naabrid, et omavahel aru pidada. Mida küll hakata peale üleaedsega, kes kipub enda kõigi teiste ellu vahele segama. Kes käitub nagu endine kolhoosiesimees, arvates et ta peab siiani sõnaõigust omama iga nüüdseks iseseisva majapidamise asjades.

Möödunud nädala lõpus toimus Tallinnas sedalaadi kogunemine. Kuue naabri – Eesti. Läti, Leedu, Gruusia, Moldova ja Ukraina esindajad tutvustasid põhjaliku uurimuse tulemusi. Kohtumist korraldas Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.

Tegemist on põhjaliku uuringuga, milles leidub nii teoreetilisemaid üldarutlusi kui üksikjuhtumite uuringuid riikide kaupa, võrdlevast analüüsist rääkimata.

Mis siis esitluselt kõrvu jäi? Kõige üldisemalt see, et Venemaa kasutab üha enam oma mõjuvõimu laiendamiseks nn pehmet jõudu. Selle vastandiks oleks nn „kõva jõud“ (hard power), mis tähendab, et teisi sunnitakse oma tahet täitma. „Pehme jõud“ (soft power) aga seda, et partner pannakse tahtma samu asju, mida ise tahetakse – ning selleks kasutatakse mitte jõuvõtteid, vaid meelitamist, meeldimist, sobivaid sõnu jne.

Selle pehme jõu peamiseks tööriistaks on info. Aga samavõrra ka keel, sest teadupärast sõltub sõnum paljuski ka keelest, milles seda edastatakse. Ehk siis enamasti venekeelne info, mille sihtrühmaks naaberriikides elavad venekeelsed inimesed. Tõsi küll, see mõiste „venekeelsed inimesed“ on väga veniv, sest selle alla kuuluvad laias laastus kõik, kes seda keelt valdavad.

Kremli kaasmaalaspoliitika arhitektid näivadki niimoodi arvestavat. Kaasmaalaste ühenduseks mõeldud nn Russkii Mir (e.k. Vene Ilm) ja muud algatused lähtuvad loogikast et keel määrab mõtte- ja käitumismudeli. Nii käibki võitlus venekeelsete peade ja südamete nimel, selgitamaks neile Moskva-keskse maailmapildi õigsust. Selle heitluse keskmes on ajalugu – see nn õige ajalugu.

Paraku tunnevad ettevaatlikuks muudetud naabrid, et taoline lojaalsuse kasvatamine võib olla pika ja murettegeva toimega. Ümber mängides neidsamu mõisteid „pehme jõud“ ja „kõva jõud“, võib muretsejate sõnul „pehme lojaalsus“ (Moskvalikule ajaloole ja maailmanägemusele) üle kasvada „kõvaks lojaalsuseks“ (Moskva-meelseks käitumiseks).

Eks muremõtetel ole ka alust. Moldaavia Transdnietria juhtum, Ukraina Krimm, Gruusia sõjast rääkimata – kõik need sunnivad naabreid ülima ettevaatlikkusega suhtuma kõigisse Venemaa Föderatsiooni nn humanitaarsetesse algatustesse.

Omamoodi kokkuvõtteks sellele teemale sai minu jaoks üks vestlus, mis leidis aset napilt peale seminari lõppu.

Külas olnud venemaalane, kuuldes, et arutati Venemaa välispoliitikat naabrite suhtes, küsis, et kes siis Venemaalt endalt kohal oli. Vastasin, et ei kedagi, see oli murelike naabrite kogunemine. Kerge etteheitega, ehkki naljaga pooleks, viskas külaline – te arutate Venemaa üle, ilma teda ennast lauda kutsumata, kuidas teil häbi pole?

Automaatselt vastasin – aga Venemaa otsustab enamasti oma naabrite saatusi ka ilma nendega arutamata, kuidas tal häbi pole? Vastasin – ja jäin isegi mõttesse.

Mnjah, hakka või uskuma seda vene ütlust, et igas naljas on terake nalja, kuid ülejäänu on kibe tõde.

Karmo Tüür
23.11.2009

Putinjata

Komistasin veebiavarustes materjali otsa, mida ei saa mitte jagamata jätta :)

Kaugel Saraatovi linna sees elab tubli tädi Irina Konnova, kes kirjutas lastele raamatukese. "Putinjata" sai selle pealkirjaks. Sest nõnda kutsutakse nüüd Venemaal lapsukesi. Onu Putini auks.

"Путинята"

Нашей Родиной Россией
Дядя Путин управлял.
"Быть стране великой, сильной", -
Он однажды помечтал.

Только, как без ребятишек?
Маловато их у нас!
Прочитал он много книжек
И издал стране приказ:

"Каждой маме по ребенку?!
Это мало!.. Надо двух!"
И теперь в родной сторонке
Появились детки вдруг.

Много их: Они красивы.
Как цветочки, там и тут.
Малышей теперь в России
ПУТИНЯТАМИ зовут!

Oehh. Panen siia välja kaks pildikest, ülejäänud saate vaadata siit (no vähemalt kuni pole maha võetud).