Putini pressikonverentsist

Vladimir Putin alustas oma viimatist pressikat üsna omapäraste sõnadega: "Ega mul polegi mida öelda, aga no räägime siis"

Peamine, mis torkas silma, oli sisepoliitiliste teemade asendamine välisteemadega. Eks ta ole ka arusaadav - sisemisi probleeme praeguse naftahinna juures kinni maksta ei õnnestu, selle asemel püütakse rääkida jõulisest välisest tegutsemisest.

Asjast sai räägitud Vikerraadios (saatetund järekuulatav siin) ja Kanal 2 uudistesaatele (nähtav siit)

-------------
pilt võetud siit

Reeturid ratastel

Venemaa rahvus-reeturite rida on saanud jõudsalt täiendust (v.k. Национал-предатели). Nende kahjurite ridadesse on liidetud nii umbes kaks miljonit raskeveokit :) Õigem on muidugi öelda, et nende veokite juhid ja omanikud. Veelgi täpsemalt – need, kes on otsustanud süsteemile vastu hakata. Uuele maksusüsteemile nimega PLATON.

Nüüdseks juba enam kui kuu aega hoogu kerinud protest on üks omapärasemaid Venemaa lähiajaloos. Putini-ajastul pole just palju selliseid olukordi, kus mingi seltskonna rahulolematus leiab mõõdukalt kaasatundvat suhtumist isegi riiklike telekanalite ekraanidel.

Ehkki eestikeelses meedias on olukorda juba põgusalt kajastatud, käime peamised punktid siiski üle. Vene riik otsustas, et raskeveokitelt on vaja korjata täiendavat maksu, kuna nn rekkad lõhuvad maanteid rohkem kui teised sõidukid. Muuhulgas viidati ka sellele, et mujal maailmas on taoline lisamaksustus ammugi olemas – mis muuseas on täiesti tõsi.

Igasugune muudatus kutsub alati esile rahulolematust, täiendav maksustamine seda enam. Kuid tõenäoliselt oleks kogu asi sumbunud nurinasse ja täiendavasse hinnatõusu kogu logistilises ahelas ning seeläbi tarbijahindades, kui poleks olnud ühte „aga“.

Nimelt otsustas riik oma maksukogumise õiguse müüa (50% ulatuses) eraisikule. Ja mitte suvalisele, vaid Rotenbergide perekonnale. Jaa-jaa, sellesama Rotenbergi, kes on Vladimir Putini lähikondlane. Mäherdune kokkusattumus, kas pole?

Et teid mitte liigselt koormata arvudega, toon välja ühe peamise, millega opereerivad nii vastased kui pooldajad. Aastas loodetakse koguda 40 mlrd RUB, millest osa plaanitakse suunata teede-ehitusse. Justnimelt osa, sest hüvitada tuleb ju süsteemi rajamise ja jooksva käimashoidmise kulud. See, et tegemist on nö investori seisukohalt täiesti lollikindla süsteemiga, kus süsteem ise rajati sisuliselt riigi rahadega (riiklikult garanteeritud laen riiklikust pangast), on süsteemi katsjate seisukohalt pisiasi.

Rekkamehed on asunud protestima, sulgedes trasse, korraldades ummikuid ja venivaid järjekordi jne. Ehkki riiklik vastuseis on tugev ning kogunemisi-ühinemisi üritatakse kõigiti takistada, on lõpule jõudmas veokijuhide omamoodi ametiühingu või koordinatsioonikomitee moodustamine. Nende nõudmised on küll vastukäivad, alates süsteemi ajutisest külmutamisest ja täiendavast testimisest kuni täieliku tühistamiseni, kuid taoline segadus on vältimatu.

Riiklikule korruptsioonile vastu hakkamise kogemust vene rahval seni veel pole. Kõigi teisitimõtlejate ja ka lihtsalt nurisejate sildistamine reeturiks, viiendaks kolonniks ja muidu ameeriklaste sabarakuks on suuresti saavutanud oma eesmärgi. Kuid samas on tunda ka võimude teatud ebakindlust. Protesti mahasurumisega pole seni veel liiale mindud, ettevaatlikumad hääled sosistavad et rahvas on praegu niigi ärevil, pole vaja visata esimest tikku, et ei süttiks autokummid.

------------

Lõpetuseks kaks kõrvalist detaili.

Esiteks. Ka Eestis on raskeveokimaks kehtestatud (samamoodi alates 12 tonnist), kuid see pole kilomeetri pealt, vaid sõltumata läbisõidust on tegu kvartaalse maksuga sõltuvalt veoki tüübist, tonnaažist jne.

Teiseks. PLATON süsteemil on ka eestikeelne veebileht. Lisaks venekeelsele leiduvad ka poola, leedu, türgi jne keelsed peeglid, kuid huvitaval kombel mitte nt soome ja läti keelseid.

Vene-Türgi infosõjast

Ajaleht Stolitsa küsis, kuidas suhtuda Venemaa ja Türgi vastastikustesse süüdistusse. Vastus:

-------------

Pikaajaline kogemus sunnib kahtlema kõiges, mida ametlik Moskva esitab faktide pähe, eriti kui need väited on tehtud konflikti olukorras oma vastaspoole suhtes.

Teisalt aga on elementaarne eeldada, et suur osa ISIL kätte sattunund naftast peab varem või hiljem jõudma Türki.

Piirkonnas on aktiivsed enamik maailma eriteenistusi, sh Venemaa ja Türgi omad. See, mida me hetkel näeme, on üks osa moodsast konfliktikorraldusest - infosõjast. Võtta ühe või teise poole sõnu puhta kulla pähe oleks äärmine rumalus.

------------

vastus ilmus siin (küll veidi tõlkeväändega kujul)

------------

Pilt võetud siit

Millest Putin rääkis ja ei rääkinud

Presidentaalse riigi eripära. Kõik taandub sellele, mida juht ütleb või ei ütle. Kõnesid retsiteeritakse, kõikvõimalikud arvamus- ja muidu liidrid räägivad silmade välkudes telekaamerate ees, kuivõrd erakordne, otsustav ja üldse enneolematu oli viimatine kõne.

Venemaa enda eksperdid keskendusid mõisistagi kõne sisepoliitilistele aspektidele, milles ausalt öeldes mina ei kuulnud küll midagi uut. Vajadus võidelda korruptsiooni vastu, toetada kohalikke toojaid ja raputada end lahti energiakandjate müügi sõltuvusest – seda kõike on korratud tüdimuseni.

Et neid sisepoliitilisi käsulaudu ei täideta, ka seda teavad kõik. Putin ka ise ohkas korduvalt – no me oleme sellest ju rääkinud, kus on tulemused? Nt kiirabiautode soetamisest riiklikul toetusel, mille järel pidanuks masinapargi haldamise üle võtma regioonid – seda pole aga tehtud. Ja lisas heatahtlikult kurva naeratusega – no eks me pea siis jälle raha andma.

Välise vaatlejana räägiks siiski rohkem välispoliitilistest aspektidest.

Kõige jõulisem oli kahtlemata Türgi osa. Otsesõnu ähvardamine, et kättemaks allatulistatud rindepommitaja SU-24 eest „ainult tomatitega asi ei piirdu“ ja „nad kahetsevad veel korduvalt tehtut.“ Sellega seoses võttis Putin suhu ka Allahi nime, mille peale saali enamik pidas heaks irooniliselt naeru mugiseda (kuigi sama istuvad idamaisemate näojoontega inimesed jäid surmtõsiseks).

Huvitav et Venemaa elanikke (mitte riiklikku uhkust) kordades valusamalt tabanud lennukatastroofi, kui hukkus Egiptusest puhkuselt naasenud ca 240 in, mainiti vaid põgusalt muude terroriaktide reas, lubamata selle eest mingit kättemaksu.

Vahetult peale kõne lõppu vene peamise riikliku telekanali stuudios kommentaarinud eksperdid mainisid rahulolevalt, et „meie vähematest vendadest“ ehk Ukrainast ei räägitud sõnagi. Et no näed, see pole meie jaoks probleem. Tõsi küll, tegelikult ju Ukrainat siiski mainiti, ainult et Krimmi ja Sevastoopoli nn taasühinemise läbi.

Kui juba Krimmist juttu tuli – Putin rääkis küll impordiasendamise vajadusest, ainult et ei maininud, millest üldse tekkis see vajadus import-tooteid asendama hakata.

Aga üks, mille üle tuleb küll head meelt tunda. Naaberriigi president on aru saanud, et majandusprognooside tegemisel pole mõtet loota energiakandjate hinna tõusule. Teha siit liiga kaugeleulatuvad järeldusi oleks ehk liiast, aga sotsiaalse kontrahti aluste üle paneb ehk mõtlema siiski?

-----------

Kellel huvi, saab kõne tekstiga tutvuda siin, samast on võetud ka pilt

Kas oleme valmis kaitsma Türgit?

Kõik me oleme kas otse või kaude osalenud vaidlustes NATO nö vihmavarju veepidavuse üle. Et kas NATO ikka kaitseb meid? Kas tahab? Kas suudab? Miks ta peaks seda tegema?

Mind on alati kummastanud nii NATO (kui Euroopa Liidu) osas kasutatav kolmandas isikus pöördumine. Meie olemegi NATO. Juba üle kümne aasta oleme. Ehk siis NATO on täpselt nii tugev, nii otsuse- ja põhimõttekindel kui meie oleme.

Võib küll väita, et Eesti on teinud rohkem kui enamik NATO liikmesriike oma kaitsevõime jaoks, vähemalt kuulsa 2% mõttes. Ja tõepoolest on Eesti panus ka välismissioonidel märkimisväärne, kui taandame selle suhtarvuks oma elanikkonna kohta.

Kuid ikkagi. NATO on praegu suurema surve all kui varem. Venemaa avantüür Krimmis ja ida-Ukrainas andis küll ühest küljest NATOle uue hingamise. Kuid teisest küljest – iga impulss annab ka vastasmärgilise reaktsiooni, olgu ta esmapilgul nii marginaalne kui tahes.

NATO järjekordse laienemise eel – Montenegro on tõenäoliselt järgmine – on aktiveerumas kõikvõimalikud tegelased, kes lähtuvad loogikast, mille kohaselt NATO pole mitte kaitsev, vaid ründav ühendus. Väikesed, kuid aktiivsed grupeeringud nt Slovakkias ja Tšehhis on selle näideteks. Või nö sõltumatud uurijad, kes väidavad et kõige toimuva taga on soov tõmmata Venemaa suurde sõtta. Et nende retoorika on suuresti kattuv Moskva omaga, pole ilmselt pelk kokkusattumus.

Aga tagasi pealkirjas püstitatud küsimuse juurde. Kõlab kummaliselt? Ilmselt küll. Kuid järjest ilmsemaks muutub kihu järele proovida, mida tegelikult tähendab NATO ühtsus ja kollektiivkaitse põhimõte. Türgi on hetkel selleks mugavaim sihtmärk.

Oletame et tundmatu „viisakas mehike“ või nö võõrastesse kätesse sattunud raketikompleks (mida saab teadupärast osta igast külapoest) annab löögi Türgi pihta, tabades minu poolest mõnda lennukit Süüria lähistel või laeva Dardanellides. Mis saab edasi?

Et mitte minna liiga pateetiliseks, soovitan üle vaadata mõni lõiguke sarjast „Jah, Härra peaminister.“ Nt see, milles räägitakse tuumaheidutusest.

-----------

pilt, millel tekst "Tšehhi reservsõdurid on vastu NATO juhtkonna poolt planeeritavale sõjale" on võetud siit

Vene-Türgi segastest suhetest

Venemaa Föderatsiooni ja Türgi Vabariiki seob palju, oi kui palju rohkem kui too oktoobri lõpus alla lastud lennuk. Soov ennast selles suhetevõrgustikus maksma panna on ilmselt suurem kui miski muu.

Igatahes meenutab toimunu mingil määral kümne aasta tagust aega, mil Venemaa sõjalennukite süstemaatilist Balti õhuruumi rikkumist ja selle eitamist kaunistas hetk, mil üks vene lennuk Leedus alla potsatas ning eitada polnud enam võimalik.

Praegune olukord on mõistagi tiba teine, tegemist on Türgi piiri ääres toimuva sõjategevusega, mistõttu Türgi otsustas lõputute hoiatuste asemel tegutseda otsustavalt. Tõsi küll, vene pool on nüüd esile tõstnud päris hea vastuargumendi, et sõjalise jõu kasutamine on õigustatud juhul kui on oht ründeks, aga seda ju vene lennuk ei plaaninud.

Venemaa peab sellele vastama, moel või teisel. Aga - nagu Putinil kombeks - see vastus tuleb hiljem ja kuidagi kummalisel moel.

Kõigest sellest sai räägitud Kuku raadiole antud intervjuus, mida saab järelkuulata siit.

---
pilt sõetud siit

Läti lüli ja Poola küsimus

Naabreid ei saa valida, aga neid oleks kasulik tunda. Vaadeldes laias maailmas toimuvat, hoides pilku nö horisondil, kipume tihti silmist laskma seda, mis toimub vahetult meie kõrval.

Mõni päev tagasi Rahvusvahelises Kaitseuuringute Keskuses tutvustatud uurimus laseb meil seda tühikut põgusalt täita. Uurimuse kokkupanija, Poola uurimiskeskus Instytut Spraw Publicznych (ligikaudne tõlge Poliitikauuringute Instituut) üritas mõõta nö Balti ühisosa.

Balti ühisosa?

Kõigepealt – ehkki laiemale publikule on see ehk pisut kummaline, siis tõepoolest eksisteerib ka selline „balti“ riikide määratlus, mille kohaselt peale Eesti-Läti-Leedu kuulub selle mõiste alla ka Poola. Ning mõistagi sealsest perspektiivist vaadatuna algab see rida Poolast ja lõpeb Eestiga. Geograafia määrab meie mõtlemist, kas pole?

Jätame aga pikemad geopoliitilised ja poliitgeograafilised, filosoofilise kõrvalmaiguga arutelud kõrvale ja vaatame korraks otsa neile küsimustele ja vastustele, mida Poola kolleegid uurimuses esitavad ja esitlevad.

Poolas, Leedus, Lätis ja Eestis esitati küsimusi, mis käsitlesid meie julgeoleku- ja majanduspoliitilisi nägemusi. Suhtumist Ukraina konflikti, Euroopa Liitu, vastuseisu Venemaaga, NATO rolli, põgenikesse jne.



Proovimatagi kõike ümber jutustada, toon välja vaid kaks momenti, mis tekkisid uurimusega tutvumisel. Need on, nagu pealkirjaski öeldud, Läti lüli ja Poola küsimus.

Läti eriarvamus

Läti arvamus oli enamikes küsimustes naabritest veidi erinev. Eelkõige selles osas, mis puudutas moel või teisel Venemaad. Väiksemana nähakse Venemaa süüd Ukraina konfliktis, vajadust sanktsioone jätkata või tugevdada ning üldse Venemaalt lähtuvat ohtu. Suurem vastuseis NATO baaside rajamisele Balti riikidesse ning nägemus Poolast kui tülitekitajast on juba eelneva loomulik jätk.

Kiiduväärt on asjaolu, et uurijad lõid osa vastuseid lahku ka vastaja rahvuse põhjal. Seetõttu saame näha, et suurem osa Läti eriarvamusest tuleneb Läti venelaste kardinaalselt teisest nägemusest. Kuid ühtlasi tuleb välja et ka Läti lätlased arvavad veidi teisiti kui Eesti eestlased. Teisisõnu – Läti lätlased on veidi rohkem oma venelaste nägu ja Eesti venelased jällegi pisut rohkem siinsete eestlaste moodi.



Loomulikult tuleb alati küsida metodoloogia kohta, et mille alusel ikkagi lahterdati vastajaid lätlasteks, eestlasteks ja venelasteks. Uskuge mind, see ON keeruline. Aga olgu, mitte sellest pole praegu jutt.

Poola juhtroll?

Teine moment on aga Poola. Head lugejad, mida teie teate ja arvate Poola nägemusest endast kui regiooni nö vanemast vennast? Kui riigist, mis peaks endale võtma kohustusi oma naabreid kaitsta võimaliku ohu korral.



Isiklikult pean tunnistama, et minu teadmised antud küsimuses on pisut lünklikud. Esitasin küsimuse ka esitlusel olnud Poola suursaadikule, kes peale hetkelist mõtlemist teatas, et kohe-kohe peaks tekkima ka mingi dokument, milles saab olema kirjas Poola poliitika oma Balti naabrite osas. Jään huviga ootama ja võimalusel korral jagan tulemust ka teiega, head lugejad.


----


Uurimuse tulemustega on võimalik lähemalt tutvuda kas Instituudi enda kodulehel (peale registreerumist) või siis põgusa slaidišõu vahendusel siit.