Vene kokteil: liberaliseerimine, demokratiseerimine ja repressioonid.

PM küsis, mina vastasin:

-----------

Kuidas te suhtute meeleavaldusse, mis toimub täna Venemaal? Kas te olete Miljonite marssi pooldaja? Milline on selle meeleavalduse eesmärk?

Rahumeelne kodanikuaktiivsuse ilming on alati tervitatav, toimugu see kus tahes ja mis iganes põhjusel. Kodanikuühiskonna eneseleidmine ja -kehtestamine toimub tihtipeale lainetena ja tänavatel. Nendel hetkedel tahuvad kodanikud ise oma jõudu ja on ka märgatavad ajakirjandusele, vahepealne organisatoorne töö jääb lihtsalt varju.

Eesmärgiks võib pidada sedasama mida kõikjal mujalgi maailmas soovivad tänavale tulnud kodanikud - et võim neid kuuleks, et veenda iseennast ja ümbritsevat maailma oma soovide tõsiseltvõetavuses, et nendega arvestataks.

Hiljuti Putin võttis vastu meeleavalduseseaduse muudatuse. Miks oli see nii kiirelt tehtud? Kas Putin kardab opositsiooni järgmisi samme?

Võttis selle seaduse siiski vastu Duuma ja Putin ainult allkirjastas. Praegu on toimumas kolm muudatust korraga - parteide loomise lihtsustamine, kuberneride valitavuse taastamine ja meeleavalduste korraldamise reeglite karmistamine. Märgiliselt ühekorraga liberaliseerimine, demokratiseerimine ja repressioonide karmistamine - väga omapärane kokteil, kas pole?

Kremli poliittehnoloogid teavad väga täpselt, et aasta teises pooles on oodata olude halvenemist. Rubla sisuline ostujõu langus üheskoos tariifide tõusuga, riigi kahanevad võimalused täita oma sotsiaalseid lubadusi jne. Uute parteide loomise ja kubernerivalimiste kaudu lastakse osa aurust välja, kuid meeleavalduste oht suureneb kordades.

Eile politsei otsis läbi opositsiooni esindajate korterid. Mis te sellest mõtlete? Mis võimud sellega tahavad näidata?

Selle tegevuse nimeks on heidutamine. Ehk siis avalik ja näitlik demonstreerimine, tegemaks selgeks, kes kontrollib olukorda. Samasuguseid või sisult ligilähedasi võtteid kasutavad jõuorganid kõikjal, seda eriti jäiga režiimiga riikides.

------------

lugu ilmus PM/DzD venekeelses portaalis

Разбор полётов: NATO ja Egiptuse valimised

30.mai saates oli teemaks NATO, selle sisemised arengud, raketikilbi väljaehitamine, suhted Venemaaga, majandusraskuste mõju organisatsiooni teguvõimele, Afgaanist väljatulemine jne. Teiseks teemaks Egiptuse valimiste käik ning laiemalt nn Araabia kevade kulg.

Saates, nagu ikka selles formaadis - Harri Tiido ja Karmo Tüür ning saatejuht Jevgenia Garanža. Kuulda saab siin.

29. Venemaa veerandtund: valitsuse uuendus

29. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (27.05.2012).

Teemaks Venemaa Föderatsiooni uus valitsus. Peale Putini ja Medvedevi kohtadevahetust uuenes u 2/3 võrra valitsuskabineti koosseis. Millest on tingitud selline raputus ning kas võib siit lugeda välja ka mingeid muudatusi poliitikas?

Vestlemas Karmo Tüür ja Jüri Maloverjan, Moskva BBC toimetuse ajakirjanik.

Salvestise pikkus 15:54, faili suurus ca 22 Mb.

Kuulda saab ABVKeskuse podcasti lehel - nr 29.

Inauguratsioon nr.3

Mõni päev tagasi pühitseti Vladimir Putin uuesti presidendiks, nüüd juba kolmandat korda. Samas võib öelda, et tegemist on tema neljanda ametiajaga, kuna ka peaministriks olles jäid riigi ohjad suuresti Putini kätte.

Veelgi enam, võib koguni väita, et see oli juba viies kord ametisse astuda, sest 31.dets 1999 sai Putinist presidendi kohustetäitja seoses Boris Jeltsini ennetähtaegse tagasiastumisega. Noh ja kui seda rida veel pikemaks venitada, siis võib nüüdset võimustumist nimetada kuuendaks, sest juba augustis 1999 sai Putinist peaminister ja ametlik „järeltulija“, nagu Jeltsin teda nimetas. Ja kui tahta, siis võiks rääkida ka varasemast nö varivõimust, mis kuulus Putinile kui FSB ülemale ja Julgeolekunõukogu esimehele … aga see läheks juba väga pikaks ja liiga vandenõuliseks.

Vandenõulisi sosinaid on Putini ümber teisigi, kuid jätkem need kõrvale ja vaatame asjadele pisut asjalikuma pilguga. Noh ja mis saaks olla veel asjalikum ning kuivem kui arvud. Mida räägivad need arvud meile nö Putini ajastust, mille uue etapi pompöösse tähistamise tunnistajaks me hiljuti olime?

Karm reaalsus

Millest siis alustada? Prooviks millestki nii triviaalsest nagu territoorium ja rahvastik.

Venemaa pindala on ühest küljest killukese vähenenud – Hiinale loovutati 2008.a pisuke jupike „püha ja jagamatut“, täpsemalt osa Amuuri ja Ussuuri jõgede saarestikust. Teisest küljest aga kuulutati enda omaks lahmakas arktilist merepõhja, kinnitades sinna muistsete maadevallutajate kombel oma lipu.

Rahvastik on paraku tublisti vähenenud. Ametlike andmete järgi on kadu vähemalt kolm miljonit – 146 miljoni asemel on nüüd 143. Süveneb nö varjatud migratsioon ehk mujale „ajutiselt“ tööle või õppimaasumine ning paraku puudutab see just parimat osa rahvastikust. Samas on viimaste aastate demograafiline trend lootusrikas, pidev kahanemine on peatumas ning optimistid räägivad koguni võimalusest, et Venemaa rahvastik hakkab jälle kasvama. Tõsi küll, toimub see suuresti migratsiooni arvel ning see ei jäta mõjutamata muid Venemaa siseprotsesse.

Majandusnäitajad kõlavad see-eest üpris kenasti. Kui võtta kõige üldisem ja levinum näitaja ehk SKP, siis see on Putini ajal nominaalselt kasvanud suisa üheksakordistunud (200 miljardilt vs 1,8 triljonit USD) ning paikneb maailmas auväärsel üheksandal kohal. Kui võtta seesama arv nüüd pisut mõistlikuma skaala järgi ehk siis ümberarvutatuna ostujõu järgi ja inimese kohta, siis tuleb pilt tagasihoidlikum – u 16 tuh USD inimese kohta aastas ja 69 koht maailmas, kuid see-eest on ka see näitaja Putini ametiaja jooksul vähemalt neljakordistunud!

Tõsi küll, see suurenemine pole ilmselt siiski toimunud Putini isiklike teenete tõttu, vaid pigem vastupidi. Putini üks lubadusi on olnud riigi sissetuleku allikaid mitmekesistada, kuid läinud on vastupidi. Kui 1999.a moodustas toormemüük 45% Venemaa ekspordist, siis nüüd on see näitaja u 70%. Ja ühe peamise müügiartikli ehk nafta hind on kerkinud u 20 USD pealt vähemalt viiekordseks (tipphetkel 2008 küündis see kuni 140, siis langes järsult ning viimastel aegadel on kõikunud kuskil 100-110.-USD kandis).

Need magusad lubadused

Mida on siis veel lubatud? No kindlasti võitlust korruptsiooniga. Üldistatult võib öelda, et muutunud pole suurt midagi. Teaduspärast pole tegu valdkonnaga, mida saaks sama hästi mõõta kui näiteks nafta hinda või keskmist temperatuuri, kuid korruptsiooni taju indeksi järgi oli Venemaa näitaja aastal 1999 2,4 ja on täpselt samal kohal ka praegu. Levada keskuse küsitluse järgi on pilt pisut hullemaks muutunud: võrreldes 10 aasta taguse ajaga on vähenenud nende hulk, kes arvavad et altkäemakse annavad ainult sulid (13% asemel arvab nüüd nii 10%) ja kasvanud nende arv, kes teavad et altkäemakse annavad kõik probleemidega kokku puutuvad inimesed (51% asemel nüüd 55%).

Mõistagi lubab iga poliitik paremat elu. Kõikvõimalikud elukvaliteedi näitajad, sh keskmine eluiga (70 aastat ja 112.koht maailmas), tervis jms jätavad üsna niru mulje. Samas haridustase jms sikutab keskmist ülespoole ja Venemaa kuulub siiski kõrge elatustasemega riikide hulka (66 koht maailmas). Rikkuse jagunemise järgi pole see kõrge tase aga mitte kõigile kättesaadav (ebavõrdsuse indeks 37,5%), „õnneindeksi“ järgi jääb Venemaa viimase kolmandiku hulka (108.koht), kuid mõlema näitaja osas olukord tasapisi paraneb!

Lubatud on ausaid valimisi. See teema on Venemaal mõistagi valus ja Putini enda viimatised valimised pole selle osas erand. Massilised protestid, mis toimusid ka selsamal inauguratsioonipäeval, politseivägivald jms ei jäta Venemaa uue/vana valitseja võimuleasumisest mitte just kõige paremat muljet.

Kui nüüd aga üldistada, siis tuleb tunnistada, et ega Vladimir Putin pole parem ega halvem nö keskmisest riigijuhist. Tal on olnud nii vaieldamatuid õnnestumisi (olgu selleks või aastaid korratud lubadus säilitada riigi terviklikkus) kui ka ebaõnnestumisi (nt toormemüügi sõltuvusest vabanemine). Rahvas on üldiselt igal pool rahulolematu ning valitseja vahetumist tahab aeg-ajalt igaüks.

Mõistagi võiks Venemaal paremini minna. Kuid olgem ausad – kõik oleks võinud olla ka palju hullem. Kuni riigil jätkub raha toretseva, kullast ja karrast nõretava inauguratsioonipeo jaoks, pole ju asjad päris halvad. Või kuidas?

Karmo Tüür

9.05.2012

---------

lugu ilmus vene keeles ajalehes DzD

Разбор полётов: Prantsusmaa presidendivalimised

2.mai saates rääkisime Prantsusmaa eelsesivatest presidendivalimistest. Täpsemalt nende valimiste teisest voorust - esimesel katsel sai praegune president Nicolas Sarkozy pisut vähem hääli kui tema konkurent Francois Hollande. Miks istuv president sai nii väikese toetuse? Miks sotsialistidel näib seekord rohkem lootust olevat kui tavaliselt Prantsusmaal kombeks? Kuhu kalduvad mõlema otsa äärmused ja kui suur on nende roll?

Kõigest sellest kõnelemegi, kuulda saab juttu siin. Me = Harri Tiido ja Karmo Tüür, saatejuht Jevgenia Garanza.

28. Venemaa veerandtund: Transdniestria

28. Venemaa veerandtund: ABVKeskuse jutusaade (27.04.2012).

Teemaks Ukriana roll Transdniestria konlikti reguleerimises. Transdniestria / Pridnestrovja konflikt näes välja väga erinevalt, sõltub kelle silmadega sellel vaadata. Konflikti vahetute osapoolte - Moldaavia ja Transdniestria seisukohad on diametraalselt erinevad. Kuid kuidas näeb seda olukorda nö oluline kolmas osapool ehk Ukraina?

Vestlemas Karmo Tüür ja Dmitri Levus, Ukraina politoloog.

Salvestise pikkus 18:01, faili suurus ca 17 Mb. Kuulata saab ABVKeskuse taskuhäälingu lehel, nr 28. all.

Kui pronksiööd poleks olnud

Nn pronksiööst on saanud üks olulisi verstaposte Eesti lähiajaloos ja seda eriti Eesti-Vene suhete taustsüsteemis. Nii Eesti sisemisi kui riikidevahelisi suhteid mõõdetakse tihti sõnadega – enne ja pärast „pronksi“.

Suuremas pildis tuleb aga tõdeda, et ega pole tegu millegi erakordsega, neid nö murdepunkte on olnud ennegi. Peale 1991.a võib säherdusi üles lugeda veel vähemalt neli: vene vägede väljaviimine, nn topelttollide kehtestamine, rublakriis, EL ja NATO liikmeks saamine ... ja see pole kaugeltki täielik loetelu. Kõik need tundusid tol hetkel üliolulised, kuid hiljem näivad tunduvalt mõõdukamana.

Asjade olulisuse hindamiseks võib mängida mitmesuguseid mõttemänge. Üks neist – mis aga oleks teisiti, kui seda või teist asja poleks juhtunud? Antud juhul soovitan olukorda vaadelda kolmes tasandis: rahvusvahelises mastaabis, Eesti-Vene kahepoolsete suhete ja Eesti siseriikliku arengu mõttes.

Rahvusvahelises mõõtmes on tegu üsna nähtamatu, et mitte öelda triviaalse sündmusega. Ausambaid on varemgi teisaldatud ning vandaalitsev rahvahulk tänavail pole midagi uut Euroopa riikide jaoks. Nõukogude korra ja üldiselt eelmiste rezhiimide mälestisi ootab enamikes kohtades ühtemoodi kurb saatus – teisaldamine on neist kõige leebem.

Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni ametlikes suhetes kõlas juhtum mõistagi teravamalt. Teise poole soov olukorda maksimaalselt politiseerida ning esimese kohmakas asjaajamine andsid kokku üsna plahvatusohtliku segu. Eriteenistuste sekkumine nö suurde poliitikasse ei anna enamasti kuigi elegantseid tulemusi.

Siseriiklikult toimis kogu protsess aga omamoodi puhastustulena. Vaated selginesid, üleüldine loidus integratsiooni teemal lõppes, mõlema poole äärmuslased said oma usule kinnitust ja nö laiad massid said mõjuva põhjuse mõtlemiseks.

Mis siis ikkagi oleks teisiti, kui kogu see sekeldus oleks olemata? Rahvusvahelises plaanis poleks muutunud midagi, kuid Eestile oleks jäänud saamata osake küber-tähelepanust. Kahepoolsetes suhetes poleks samuti midagi teisiti, kuna kogu pronksisaaga on vaid indikaator, mitte algpõhjus – nii probleemid kui võimalused kasvavad sügavamalt. Siseriiklikult oleks jätkunud vaikne vindumine, kuni see pinge oleks leidnud mõne teise lahendi, samas oleks ära jäänud vaadete radikaliseerumine.

Üldistades – suures plaanis oleme pigem võitnud, kahepoolses mängus ei muutunud põhimõtteliselt midagi, kuid koduses olukorras on „meie võidu“ sõnum üsna vasturääkiv.

 -------------

lugu ilmus PM ja DZD portaalides