Russian Federation 2014: short-term prognosis

Kõigil meil meeldib tagantjärele tarkadena seletada, miks midagi kas juhtus või ei juhtunud. Seejuures on seletajal ees enesekindel nägu, justkui ta oleks kõike seda juba ette teadnud.

Samal ajal ütleb enamik: "Prognooside tegemine on üks tänamatu töö." Enamasti peidetakse selle väljendi taha oma argust. Julguse puudumist eksida. Sest kui sa midagi ütled, või veel hullem kirja paned, siis saab sind hiljem näpuga torkida ja õiendada, et miks sa siiski kõike päris täpselt ette ei näinud.

Minu arvates on prognooside tegemine üks väheseid teadmiste kriteeriumeid. Kui sa suudad protsesside kulgemist ette aimata ning nendeks valmis olla, siis on su teadmised midagi väärt. Kui ei suuda, siis ka pole. Nii lihtne see ongi. Ning see ongi asjaolu, miks enamik ametnikke ja poliitikuid väldivad prognooside tegemist.

Esimest korda panime oma "grupiviisilise" nägemuse Venemaa tulevikust kirja 15 aastat tagasi ehk siis aastal 1999 ning kirjutasime 2000.aasta kohta. Nüüd on siis teie ees prognooside kogumik 2014.aasta kohta. Kirja pandud 2013.a novembris ja detsembri esimestel päevadel. Osa prognoose on juba jõudnud täituda (nt meediamaastiku jõuline ümberkorraldamine riikliku propaganda kasuks), osa täitub ilmselt varsti (nt Eesti-Vene piirileppe allkirjastamine).

Kel huvi, loeb lähemalt siit

Piiriülene koostöö: Pihkva oblasti juhtum (2012-2013)

"Piiriülene koostöö näib Pihkva oblasti juhtumil olevat sarnane teatri või kujutava kunstiga.
Asjaomased inimesed räägivad sellest vaimustunult kui kõige olulisemast nähtusest piirkonna elus ja tegevuses. Pisut laiem ring on enam-vähem informeeritud ning tihti kriitiliselt meelestatud. Laiem avalikkus aga oletab vaid intuitiivselt, et „ju ta üks hea asi on“, osates vaid harva nimetada konkreetseid näiteid."

See tsitaat on avalõik aruandest ühe uurimuse kohta, milles osalesin. Olles piiriülese koostöö uurimisega tegelenud vahelduva eduga juba u 15 aastat, olen kogenud umbes samu emotsioone mida enamik selles valdkonnas sisuliselt tegutsejaid. Alguses tabab sind otsekui valgustuslik vau-efekt "kõik on ju imelihtne ning lahendus käeulatuses - probleemid on ju kahel pool piiri enam-vähem samad, miks mitte siis neid koos lahendada, eriti kui veel kuskil mujalt selle jaoks raha antakse". Seejärel saabub paratamatu jahtumine või isegi pettumine, kuna mõistad et küsimusi püstitab selline koostöö rohkem kui pakub lahendusi. Lõpuks aga lepid olukorraga, nähes et reaalses elus käivad asjad oma rada ning mõnikord midagi isegi õnnestub ka, kuigi suurt pilti see ei muuda.

Nii ehk teisiti, kel huvi, loeb lähemalt siit.

-------
pilt võetud siit

Välisilmas Volgogradist

Volgogradi plahvatused jätkavad ikka meediaruumi väristamist, tekitades üha uusi küsimusi. Välisilma eetris oli kõne all ikka Sotši olümpiamängude eel ja ümber kõrgenev tähelepanu ning sellest tulenev.

Saadet saab järelvaadata siit.

Miks Volgograd?

Olen viimase ööpäeva jooksul andnud kolm raadio- ja kolm teleintervjuud ning kirjutanud ka ühe loo. Põhiline küsimus on ikka - et miks siis Volgograd?

Panen siia viited Kuku raadio-intervjuule ja Delfis ilmunud loole, kus saab peamised punktid ära mainitud. Lühidalt - tegu pole Volgogradist sündinud probleemiga, vaid lihtsalt käepärase sihtmärgiga, mille ründamisel on nii praktiline (paiknemine Mahatškala-Moskva trassil + kasakate pesaks olemine) ja sümboolne väärtus (Venemaa lõuna-suunalise ekspansiooni kunagine tugipunkt, garnison-linnana sündinud Tsaritsõn).

-----------
Raudteejaamas toimunud plahvatuse hetke kujutav pilt võetud siit

Kellele on kasulik eurorevolutsioon Ukrainas?

Mis toimub Kiievis, on üsna selge. Rahvas tuli tänavaile, kuna tundis end petetuna, talt võeti ära lootus helgele homsele. Kas sellel lootusel mingit alust oli, pole hetkel oluline.

Rahumeelne demonstratsioon kasvas üle mäsuks peale Berkuti ehk eriüksuse rünnakut. Kas selle rünnaku esilekutsumiseks kasutati omaneda provokaatoreid (nagu nähtub mõnelt videolt) või mitte, ka see pole hetkel oluline.

Oluline on - kes ja miks andis berkutlastele "fass"-käsu? Ilma selleta oleks nn Euromaidan ilmselt mõne päeva pärast susinal tühjaks jooksnud, sest päris elu vajab kõigil elamist. Kuid see rünnak muutis kõik - rahumeelsest Euromaidanist sai mäslev Eurorevolutsioon. Väga kirju seltskond alates rahvuslastest kuni anarhistideni, "bandeeralastest" vasakpoolsete tudengiteni - kõik on koondunud Euroopa Liidu lipu alla, loopides kive ja kaikaid ja vallutades administratiivhooneid.

Kuidas see siis juhtus? On kaks seletust - lihtne ja põnev.

Lihtne seletus on äärmiselt primitiivne ja seeläbi tõenäoline. Konkreetsel Berkuti meeskonna juhil / linna politseiülema / muul vastutaval asjapunnil ütles närv üles ja käivitas loomulik kaitsereaktsiooni: "kogu see kamp tuleb laiali peksta!"

Põnev seletus aga lähtub küsimusest - kellele võib taoline muudatus kasulik olla? Paradoksaalsel moel võib see olla kasulik Janukovitšile endale.

Janukovitši peamine eesmärk on püsida võimul. Mida kõike ei tee perekonna nimel. Vanema poja kahtlase taustaga varandus vajab kaitsmist ja kasvatamist. Sekundaarne eesmärk on aga saavutada võimalikult kasulikud tingimused / pakkumised nii Moskvast kui Brüsselist.

Peale kogu jama algushetke ehk "assotsiatsioonileppe allakirjutamise ettevalmistuse peatamist" näis paljudele, et nüüd on kõik. Moskva on oma tahtmise saanud, Ukraina on libedalt eurointegratsiooni teelt eemale hoitud. Muuseas, paljud Venemaa kommentaatorid näevad üldse kõige taga mitte Brüsseli, vaid Washingtoni karvast kätt, kes on aastakümneid tegutsenud selle nimel et rebida Ukraina Venemaa küljest lahti.

Nüüd ohati kergendatult ja ilmselt ka mõeldi, et kas ikka maksab kõiki Janukovitšile antud lubadusi pidada (mida lubas Putin poolsalajasel välk-kohtumisel Janukovitšile, ei tea meist keegi). Et kui euro-rong on läinud, siis võib ju lasta slaavi väikevennal vingerdada, kus ta talve hakul ja hääbuva majanduse tingimustes ikka pääseb.

Kuid Eurorevolutsioon lööb kaardid segamini. Janukovitš saab täiesti siiralt saata uue delegatsiooni Brüsselisse ning Vene kolleegide ees seletada, et "mul pole ju valikut!" Ning mäng jätkub, mõlemad pooled on jälle täis indu tegemaks paremaid ja veel paremaid pakkumisi.

Tõsi küll, siin on väike vasturääkivus - kas see madin aitab Janukovitšil võimule jääda ja 2015.a tagasi valitud saada? Valitsuse ohverdamise hinnaga võimulejäämine on kerge. Tagasivalituks saamine on keerulisem, kuid sinna on kaks aastat aega ja kui õnnestub siiski saada kasvõi pool lepingut Brüsseliga ja pool koormatäit Moskvast lubatud, siis võib see temp isegi õnneks minna.
Sest kui see seletus ei pea vett, siis me jõuame tagasi küsimuse juurde - kellele on kasulik Eurorevolutsioon Ukrainas?
-----------
tekst sündis PM palvel 04.12, ilmus pisut kohendatuna 12.12 siin
pilt võetud siit

Kitsendustega amnestia

Vladimir Putini algatusel on Venemaal lähenemas järjekordne amnestia. See vene õiguspoliitilises käitumises juurdunud tava rõõmustab mõistagi neid, kes seetõttu vangimajast välja pääsevad, kuid paneb paljusid ka kurjustama. Üks kriitika allikas on amnestia nö kitsendused ehk siis erandid, mille/kelle kohta see ei käi.

Kõigest sellest räägin lühidalt Kuku raadiole antud intervjuus, mida saab kuulda siin.

----------
pilt võetud siit

Kübersõda

Kas mõni küberkonflikt on olnud nii tõsine, et saaks rääkida sõjast? Mis on peamised küberriskid riikidele? Kas kollektiivkaitse põhimõte laieneb ka sellele valdkonnale? Kas küber-riskidest rääkimine ja nende tõrjumiseks valmistumine ei või viia "küber-võidurelvastumiseni"?

Kõigest sellest ja muustki räägiti RSR korraldatud debatis, mille videosalvestust saab näha siin ning mille moderaatoriks oli teie alandlik teener :)