Miks peaks järgmised Euroopa parlamendi valimised ühele normaalsele inimesele korda minema? Eriti veel juhul, kui ta tahetakse poolest häälest ilm jätta?
Euroopa parlament ei ole sedasorti asutus, mille tegemistest tavainimene kuigi palju aru saaks. Sellelt oodatakse lahendust asjadele, mille üle europarlamendil erilist mõju pole ning Eestist valitud parlamendisaadikute sisuliste tegude vastu erilist huvi ei tunta.
Selle kauge ja suure koja valimiste vastu tuntakse huvi veelgi vähem. Eelmiste valimiste aegu näitas Eesti valija ühte Euroopa madalaimat osalussoovi. Urnide juurde tuli 27% valijatest, samas kui Euroopas keskmiselt oli see arv 45%. Teisalt olid need valimised nii oma sisult kui tulemuselt erakordselt huvitavad.
Ehkki parlamendivalimised peaksid olema midagi sügavalt sisepoliitilist, tajuti neid valimisi välispoliitilisena. Praegu presidendiametit pidava Toomas Hendrik Ilvese valimist eurosaadikuks tervitati kui teise välisministri ametisse saamist ning loodeti Eesti asja ajamist uues kohas ja uuel tasemel. Seesama valimistulemus oli Eesti valimiste praktikas samamoodi erakordne – andis ju suhteliselt väikese erakonna esindaja tubli tulemus sellele parteile üleelusuuruse esindatuse Euroopa Liidu esinduskojas.
Korraldusvaidlus
Nüüd on lähenemas uued valimised ning teema muutumas taas kuumaks. Tõsi küll, senikaua mitte valimiste sisu, vaid vormi osas. Küsimus väga lihtne – kas valimised peaksid toimuma suletud või avatud nimekirjade alusel. Lihtsamalt öeldes – kas valituks osutub see, kes saab rohkem hääli, või see, kes on erakonna poolt valimisnimekirjas kõrgemale kohale pandud.
Sellise vaidluse lahendamiseks on kaks lihtsat võtet. Esiteks ja kõige lihtsamaks oleks öelda – aga teeme nii, nagu teisedki.
Euroopa parlamendi otsevalimised toimuvad alates 1979 ning selles puudub ühine süsteem. Ühetaolist valimiskorraldust prooviti küll sisse seada, kuid erimeelsuste tõttu see ei õnnestunud. Selle asemel on välja kujunenud nn ühised põhimõtted: europarlamendi valimised on proportsionaalsed ja kehtib mitte kõrgem kui 5% künnis, valimisõigus alates 18. eluaastast jne.
Praegu Eestis europarlamendi valimistel kehtiv piirang, et nimekirjad muutuksid suletuks, viiks meid Euroopas vähemuse poolele. Tõsi küll, see vähemus on üsna väärikas. Nii ei saa valijad oma otsusega muuta kandidaatide järjestust Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis. Mujal on reeglid vabamad, kuni sinnamaani välja, et nt Rootsis võivad valijad ise lisada uusi nimesid nimekirjadesse.
Järelikult teiste Euroopa Liidu riikide eeskuju järgimine ei anna meile ühest vastust. Või kui rääkida üldistusest, siis pigem ollakse Euroopas avatud nimekirjade poolt.
Tavad maksavad
Teine võimalus vaidlust lahendada oleks öelda, et teeme nii, nagu meil endil tavaliselt kombeks. Üldiselt kehtib meil avatud nimekirjade reegel. Europarlamendi valimistega on pilt pisut segasem. Esialgu kehtestati nendeks suletud nimekirjade reegel, kuid enne esimesi valimisi 2004.a. muudeti see ära. Nüüd on esialgne kord taastatud ja taas kõlab soov muuta valimisnimekirjad avatuks.
Nii et ka Eesti enda senine valimistava näeb ette pigem avatud nimekirjade rakendamist. See kõlabki põhiargumendina suletud nimekirjade vastaste suust. Näiteks Marko Mihkelson sõnastas selle nii: „Avatud nimekirjad on olnud Eestis pikaajaliselt tavaks, on olnud valijatele arusaadavad ja demokraatlikud. Kui keegi räägib reeglite muutmisest enne valimisi, siis tegelikult oleks avatud nimekirjade taastamine eurovalimistel vaid hea tava taastamine.“
Tõepooles – mängureeglid peavad olema võimalikult üheselt arusaadavad. Seega tuleks võimalikult vältida olukorda, kus kord käib asi ühte-, siis teistmoodi. Ühesõnaga – valimised peavad olema omavahel sarnased. Sarnased nii eelmiste europarlamendi valimistega kui ka teiste riigis toimuvate analoogsete toimingutega – kohalike ja parlamendivalimistega.
Tõsi küll, omamoodi veenvalt kõlab ka nende retoorika, kes võitlevad suletud nimekirjade eest. Et kuna praegune seadus näeb ette suletud nimekirju, siis oleks narr hakata poole mängu pealt jälle reegleid muutma.
Kuid avatud nimekirjade kasuks europarlamendi valimistel räägib veel üks, üsna emotsionaalne argument. Arvan, et enamikule ei meeldi mulle sellises otsuses peegelduv arusaam, et rahvas on loll ja partei teab paremini. Tõepoolest, rahvas ei pruugi valida parimat spetsialisti. Ja loomulikult võivad erakonnal olla oma huvid ning kindel nägemus, miks just üks või teine inimene peaks maanduma europarlamendi tugitoolis. Kuid siiski on suletud nimekirjade loogika taga just see ebameeldiv nägemus – partei teab, kuidas rahvas peab!
Tean väga hästi, et mõlemale seisukohale võib vastu vaielda. Et enamasti valib rahvas niikuinii erakonda ja selle nimekirja esinumbreid (kuna lihtsalt ei tunne teisi). Ja et mängureegleid võib muuta, kui eesmärk seda väärib.
Kuid minu meelest peaks olema valimiste suurim eemärk rahva kaasamine otsustusprotsessi ja seeläbi võõrandumise vähendamine. Kas kelleski on usku, et eksperiment kinniste nimekirjadega seda suudab? Minus sellist usku ei ole. Demokraatia saab olla ainult avatud.
Karmo Tüür
2.10.2008
Euroopa parlament ei ole sedasorti asutus, mille tegemistest tavainimene kuigi palju aru saaks. Sellelt oodatakse lahendust asjadele, mille üle europarlamendil erilist mõju pole ning Eestist valitud parlamendisaadikute sisuliste tegude vastu erilist huvi ei tunta.
Selle kauge ja suure koja valimiste vastu tuntakse huvi veelgi vähem. Eelmiste valimiste aegu näitas Eesti valija ühte Euroopa madalaimat osalussoovi. Urnide juurde tuli 27% valijatest, samas kui Euroopas keskmiselt oli see arv 45%. Teisalt olid need valimised nii oma sisult kui tulemuselt erakordselt huvitavad.
Ehkki parlamendivalimised peaksid olema midagi sügavalt sisepoliitilist, tajuti neid valimisi välispoliitilisena. Praegu presidendiametit pidava Toomas Hendrik Ilvese valimist eurosaadikuks tervitati kui teise välisministri ametisse saamist ning loodeti Eesti asja ajamist uues kohas ja uuel tasemel. Seesama valimistulemus oli Eesti valimiste praktikas samamoodi erakordne – andis ju suhteliselt väikese erakonna esindaja tubli tulemus sellele parteile üleelusuuruse esindatuse Euroopa Liidu esinduskojas.
Korraldusvaidlus
Nüüd on lähenemas uued valimised ning teema muutumas taas kuumaks. Tõsi küll, senikaua mitte valimiste sisu, vaid vormi osas. Küsimus väga lihtne – kas valimised peaksid toimuma suletud või avatud nimekirjade alusel. Lihtsamalt öeldes – kas valituks osutub see, kes saab rohkem hääli, või see, kes on erakonna poolt valimisnimekirjas kõrgemale kohale pandud.
Sellise vaidluse lahendamiseks on kaks lihtsat võtet. Esiteks ja kõige lihtsamaks oleks öelda – aga teeme nii, nagu teisedki.
Euroopa parlamendi otsevalimised toimuvad alates 1979 ning selles puudub ühine süsteem. Ühetaolist valimiskorraldust prooviti küll sisse seada, kuid erimeelsuste tõttu see ei õnnestunud. Selle asemel on välja kujunenud nn ühised põhimõtted: europarlamendi valimised on proportsionaalsed ja kehtib mitte kõrgem kui 5% künnis, valimisõigus alates 18. eluaastast jne.
Praegu Eestis europarlamendi valimistel kehtiv piirang, et nimekirjad muutuksid suletuks, viiks meid Euroopas vähemuse poolele. Tõsi küll, see vähemus on üsna väärikas. Nii ei saa valijad oma otsusega muuta kandidaatide järjestust Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis. Mujal on reeglid vabamad, kuni sinnamaani välja, et nt Rootsis võivad valijad ise lisada uusi nimesid nimekirjadesse.
Järelikult teiste Euroopa Liidu riikide eeskuju järgimine ei anna meile ühest vastust. Või kui rääkida üldistusest, siis pigem ollakse Euroopas avatud nimekirjade poolt.
Tavad maksavad
Teine võimalus vaidlust lahendada oleks öelda, et teeme nii, nagu meil endil tavaliselt kombeks. Üldiselt kehtib meil avatud nimekirjade reegel. Europarlamendi valimistega on pilt pisut segasem. Esialgu kehtestati nendeks suletud nimekirjade reegel, kuid enne esimesi valimisi 2004.a. muudeti see ära. Nüüd on esialgne kord taastatud ja taas kõlab soov muuta valimisnimekirjad avatuks.
Nii et ka Eesti enda senine valimistava näeb ette pigem avatud nimekirjade rakendamist. See kõlabki põhiargumendina suletud nimekirjade vastaste suust. Näiteks Marko Mihkelson sõnastas selle nii: „Avatud nimekirjad on olnud Eestis pikaajaliselt tavaks, on olnud valijatele arusaadavad ja demokraatlikud. Kui keegi räägib reeglite muutmisest enne valimisi, siis tegelikult oleks avatud nimekirjade taastamine eurovalimistel vaid hea tava taastamine.“
Tõepooles – mängureeglid peavad olema võimalikult üheselt arusaadavad. Seega tuleks võimalikult vältida olukorda, kus kord käib asi ühte-, siis teistmoodi. Ühesõnaga – valimised peavad olema omavahel sarnased. Sarnased nii eelmiste europarlamendi valimistega kui ka teiste riigis toimuvate analoogsete toimingutega – kohalike ja parlamendivalimistega.
Tõsi küll, omamoodi veenvalt kõlab ka nende retoorika, kes võitlevad suletud nimekirjade eest. Et kuna praegune seadus näeb ette suletud nimekirju, siis oleks narr hakata poole mängu pealt jälle reegleid muutma.
Kuid avatud nimekirjade kasuks europarlamendi valimistel räägib veel üks, üsna emotsionaalne argument. Arvan, et enamikule ei meeldi mulle sellises otsuses peegelduv arusaam, et rahvas on loll ja partei teab paremini. Tõepoolest, rahvas ei pruugi valida parimat spetsialisti. Ja loomulikult võivad erakonnal olla oma huvid ning kindel nägemus, miks just üks või teine inimene peaks maanduma europarlamendi tugitoolis. Kuid siiski on suletud nimekirjade loogika taga just see ebameeldiv nägemus – partei teab, kuidas rahvas peab!
Tean väga hästi, et mõlemale seisukohale võib vastu vaielda. Et enamasti valib rahvas niikuinii erakonda ja selle nimekirja esinumbreid (kuna lihtsalt ei tunne teisi). Ja et mängureegleid võib muuta, kui eesmärk seda väärib.
Kuid minu meelest peaks olema valimiste suurim eemärk rahva kaasamine otsustusprotsessi ja seeläbi võõrandumise vähendamine. Kas kelleski on usku, et eksperiment kinniste nimekirjadega seda suudab? Minus sellist usku ei ole. Demokraatia saab olla ainult avatud.
Karmo Tüür
2.10.2008
No comments:
Post a Comment