Draamade sisuks kipuvad tihti olema suhtekolmnurgad. Siinse piirkonna olukorda näikse enim kujundavat Venemaa, Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide omavahelised suhted.
Kuskil selle kolmnurga keskel paikneme ka meie, kitsamalt võttes Eesti, laiemalt Balti riigid ja veelgi laiemalt kogu Ida-Euroopa. Nood kolm riiki on meie jaoks kõige kõigemad – USA seni maailma kõige võimsam, Saksamaa Euroopa kõige mõjukam, Venemaa kõige lähem ja mitmeti kõige valusam naaber.
Seetõttu on tolle kolmnurga tippude omavahelised mängud ka meie jaoks äärmiselt olulised. Kui USA ja Venemaa käitumismallid tunduvad praegu taas libisevat vastasseisu suunas, siis muutub üha määravamaks Saksamaa positsioon.
Kaks erimeelsust
Vene-Saksa-USA vahelisel kolmnurksel laual lebab praegu kõige muu hulgas paar suurt küsimust, milles kaks lääneliitlast tunduvad eriarvamustel olevat. Esiteks NATO laienemine ja teiseks energeetika.
NATO juhtriik USA on välja öelnud, et toetab Gruusiale ja Ukrainale liikmelisuse andmist. Ka eelmisel nädalal Eestit külastanud asevälisminister Daniel Fried ütles, et ei välista MAP ehk liikmelisuse tegevuskava andmist neile juba sel aastal.
Saksamaa kantsler Angela Merkel aga väidab, et taolise sammu astumiseks on ilmselgelt liiga vara, et Gruusia ja Ukraina pole selleks lihtsalt valmis. NATO uue laienemise vastaste retoorika on üks-üheselt sarnane sellega, mis kõlas Balti riikide vastuvõtmise eel. Et see ei ole mõistlik, ärritab Venemaad ja vähendab NATO enda julgeolekut.
Ka energeetika osas mängivad USA ja Saksamaa erinevaid mänge. USA rõhutab, et sõltuvus vaid ühest energia-allikast (antud juhul Venemaast) on ohtlik. Washington toetusel rajati Bakuu-Cheyhan naftajuhe ning proovitakse arendada Nabucco gaasitrassi. Eesmärgiks ikka üks – tuua Kaspia energiakandjad otse Euroopa turule, vältides nende sattumist Venemaa monopoolse kontrolli alla.
Saksamaa erihuvid
Saksamaa aga plaanib Läänemere torujuhet, sidudes end veelgi enam Venemaa energiakandjatega. Ehkki Eestis nähakse seda eelkõige kui Kremli projekti, ei tasu unustada, et kaval on tugev toetus Saksmaalgi, kasvõi endise kantsleri Gerhard Schröderi näol.
Tõsi küll, Saksamaa on otsimas alternatiive ja nagu prognoositakse, võib lähema viie aasta jooksul Saksamaa sõltuvus vene gaasist tublisti väheneda. Kuid nagu tabavalt kirjutas oma hiljutises ülevaates Stratfor (mõjukas USA konservatiivne mõttekoda), on viis aastat liiga pikk aeg, et hinge kinni hoida. Sestap näib Berliin vähemalt lähiperspektiivis olevat rohkem koostööaldis Moskvaga, kui meeldiks Washingtonile.
Muidugi ei maksa USA ja Saksamaa vahelisi erimeelsusi ülehinnata, tegu on siiski strateegiliste partneritega NATO raames. Kuid need, kes usuvad, et ajalugu määrab inimeste ja riikide käitumist, tuletavad meelde midagi muud. Et USA on kahes viimases maailmasõjas jätnud Saksamaa ilma võidust. Et Saksamaa kogemus suhtes Venemaaga on midagi sootuks erinevalt USA omast.
Kogu seda mängu kõrvalt jälgides jääb vahetevahel mulje, nagu oleks USA’l ja Saksamaal suhetes Venemaaga omavahel mingi rollijaotus. Selline omamoodi halva ja hea politseiniku rollimäng kolmanda ehk mõjutatava suhtes. Et kui üks põrutab, kärgib ja ähvardab, siis teine lubab ja meelitab. Kuid võib-olla on see ainult minu soovmõtlemine ning mõlemat suurt lääneliitlast juhivad ainult omaenda kitsad rahvuslikud huvid.
Lõpuks ei oskagi ma öelda, kas see suhtedraama saab õnneliku lõpu või mitte. Ühed soovitavad õppida möödaniku kogemusest. Teised aga ütlevad, et ajalugu kordub ainult farsina. Ainus asi aga mida meie teha saame – see on proovida ise oma rolli kujundada kogu selles suures mängus ning mitte lasta teistel enda eest otsustada.
Karmo Tüür
7.10.2008
Kuskil selle kolmnurga keskel paikneme ka meie, kitsamalt võttes Eesti, laiemalt Balti riigid ja veelgi laiemalt kogu Ida-Euroopa. Nood kolm riiki on meie jaoks kõige kõigemad – USA seni maailma kõige võimsam, Saksamaa Euroopa kõige mõjukam, Venemaa kõige lähem ja mitmeti kõige valusam naaber.
Seetõttu on tolle kolmnurga tippude omavahelised mängud ka meie jaoks äärmiselt olulised. Kui USA ja Venemaa käitumismallid tunduvad praegu taas libisevat vastasseisu suunas, siis muutub üha määravamaks Saksamaa positsioon.
Kaks erimeelsust
Vene-Saksa-USA vahelisel kolmnurksel laual lebab praegu kõige muu hulgas paar suurt küsimust, milles kaks lääneliitlast tunduvad eriarvamustel olevat. Esiteks NATO laienemine ja teiseks energeetika.
NATO juhtriik USA on välja öelnud, et toetab Gruusiale ja Ukrainale liikmelisuse andmist. Ka eelmisel nädalal Eestit külastanud asevälisminister Daniel Fried ütles, et ei välista MAP ehk liikmelisuse tegevuskava andmist neile juba sel aastal.
Saksamaa kantsler Angela Merkel aga väidab, et taolise sammu astumiseks on ilmselgelt liiga vara, et Gruusia ja Ukraina pole selleks lihtsalt valmis. NATO uue laienemise vastaste retoorika on üks-üheselt sarnane sellega, mis kõlas Balti riikide vastuvõtmise eel. Et see ei ole mõistlik, ärritab Venemaad ja vähendab NATO enda julgeolekut.
Ka energeetika osas mängivad USA ja Saksamaa erinevaid mänge. USA rõhutab, et sõltuvus vaid ühest energia-allikast (antud juhul Venemaast) on ohtlik. Washington toetusel rajati Bakuu-Cheyhan naftajuhe ning proovitakse arendada Nabucco gaasitrassi. Eesmärgiks ikka üks – tuua Kaspia energiakandjad otse Euroopa turule, vältides nende sattumist Venemaa monopoolse kontrolli alla.
Saksamaa erihuvid
Saksamaa aga plaanib Läänemere torujuhet, sidudes end veelgi enam Venemaa energiakandjatega. Ehkki Eestis nähakse seda eelkõige kui Kremli projekti, ei tasu unustada, et kaval on tugev toetus Saksmaalgi, kasvõi endise kantsleri Gerhard Schröderi näol.
Tõsi küll, Saksamaa on otsimas alternatiive ja nagu prognoositakse, võib lähema viie aasta jooksul Saksamaa sõltuvus vene gaasist tublisti väheneda. Kuid nagu tabavalt kirjutas oma hiljutises ülevaates Stratfor (mõjukas USA konservatiivne mõttekoda), on viis aastat liiga pikk aeg, et hinge kinni hoida. Sestap näib Berliin vähemalt lähiperspektiivis olevat rohkem koostööaldis Moskvaga, kui meeldiks Washingtonile.
Muidugi ei maksa USA ja Saksamaa vahelisi erimeelsusi ülehinnata, tegu on siiski strateegiliste partneritega NATO raames. Kuid need, kes usuvad, et ajalugu määrab inimeste ja riikide käitumist, tuletavad meelde midagi muud. Et USA on kahes viimases maailmasõjas jätnud Saksamaa ilma võidust. Et Saksamaa kogemus suhtes Venemaaga on midagi sootuks erinevalt USA omast.
Kogu seda mängu kõrvalt jälgides jääb vahetevahel mulje, nagu oleks USA’l ja Saksamaal suhetes Venemaaga omavahel mingi rollijaotus. Selline omamoodi halva ja hea politseiniku rollimäng kolmanda ehk mõjutatava suhtes. Et kui üks põrutab, kärgib ja ähvardab, siis teine lubab ja meelitab. Kuid võib-olla on see ainult minu soovmõtlemine ning mõlemat suurt lääneliitlast juhivad ainult omaenda kitsad rahvuslikud huvid.
Lõpuks ei oskagi ma öelda, kas see suhtedraama saab õnneliku lõpu või mitte. Ühed soovitavad õppida möödaniku kogemusest. Teised aga ütlevad, et ajalugu kordub ainult farsina. Ainus asi aga mida meie teha saame – see on proovida ise oma rolli kujundada kogu selles suures mängus ning mitte lasta teistel enda eest otsustada.
Karmo Tüür
7.10.2008
No comments:
Post a Comment