Tähtsate meeste tähtsaid kõnesid tasub üldjuhul tähele panna. Kuid teinekord võib juhtuda, et pealtnäha kaalukas kõne võib osutuda oodatust palju tühjemaks.
Prantsusmaa linnakeses Evian toimus juba enam kui nädal tagasi (08.okt) kohtumine, milles osales ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Tema kõne enim tähelepanu tõmmanud osa oli viiepunktiline skeem, mis peaks olema aluseks uuele julgeoleku-arhitektuurile.
Nii ambitsioonikas sõnum peaks ometi väärima tõsist tähelepanu ja analüüsi. Eks ole seda tehtudki, ka Eesti ajakirjanduses, nii et põhjalikku ümberjutustust ma pakkuma ei hakka. Küll aga ütlen mõne sõnaga, miks arvan, et see kõne oli pigem mulli-laadne kui tõsine.
Õiged sõnad vales suus
Esiteks needsamad viis punkti. Inimese mälu on juba kord selline veider nähtus, et kui mingis skeemis on rohkem kui kolm punkti, siis kipuvad esimesed juba meelest minema.
Aga võib-olla oli see taotluslik? Sest esimesed punktid rääkisid sellistest asjadest nagu rahvusvaheline õigus, suveräänsus, territoriaalne terviklikkus ja poliitiline sõltumatus. Ning sellest, et jõudu ei peaks kohe mitte kasutama.
Absoluutselt õiged põhimõtted, kas pole? Aga kui neid sõnu ütleb välja president – kes on ühtlasi oma riigi sõjaväe ülemjuhataja – ning kelle armee tungis just äsja kallale teisele riigile? Pisut irooniline, kas pole?
Tõsine vasturääkivus
Teine nõrk koht Medvedevi sõnades on väga tõsine vasturääkivus. Venemaa poolt pakutav multipolaarne maailm ja rahvusvaheline õigus – mida Medvedev juristina väga armastab rõhutada – neid kahte asja ei saa omavahel kokku panna. Või kui panna, siis on tulemuseks segapuder – tahtlik või tahtmatu mõistete omavaheline segamine.
Multipolaarne maailm näeb ette skeemi, mille kohaselt on maailmas grupp riike, mis omakorda justkui vastutavad teiste sama piirkonna riikide eest. Ehk siis omavad teatavat mõjusfääri, kus neile kuulub mingi eriõigus.
Juhul kui me räägime aga rahvusvahelisest õigusest, siis see – nagu ka teised õiguse liigid – ei sisalda eksklusiivsuse mõistet. Juhul kui rääkida maailmast, mis on üle ehitatud rahvusvahelisele õigusele, siis tuleks rääkida apolaarsest maailmast. Maailmast, kus pole mingeid poolusi, kus kõik riigid – rõhutan sõna kõik – on seaduse ees võrdsed.
Venemaa oma klubi
Kolmas nõrkus on aga seesama Venemaa liidrite poolt propageeritav multipolaarsuse idee kui selline. Just nagu poisike hoovis, üritab Moskva moodustada mingit oma klubi. Skeem on imelihtne. Pakkudes kellelegi osalust omanimelises klubis – mille lipulauseks on „võrdsemad võrdsete seas“ – peaks end kõrvust tõstetuna tundma see, kellele liikmelisust pakuti, kui ka saama toetust see, kes pakkus.
Toetust rahvusvahelisel tasandil otsib Venemaa praegu aga meeleheitlikult. Gruusia kriis tõi halastamatu selgusega välja selle, kui üksi on Venemaa jäänud. Isegi tema lähimad liitlased, kelle üle Moskva peaks poolusena oma regioonis omama mingit eriõigust, ei toeta Venemaad.
Nii et kokkuvõttes võib öelda, et Medvedevi sõnad näivad küll säravad ja tähelepanu äratavad, kuid mitte just kuigi kaalukad. Täpselt nagu mullikesed Eviani lauavees.
Karmo Tüür
20.10.2008
Prantsusmaa linnakeses Evian toimus juba enam kui nädal tagasi (08.okt) kohtumine, milles osales ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Tema kõne enim tähelepanu tõmmanud osa oli viiepunktiline skeem, mis peaks olema aluseks uuele julgeoleku-arhitektuurile.
Nii ambitsioonikas sõnum peaks ometi väärima tõsist tähelepanu ja analüüsi. Eks ole seda tehtudki, ka Eesti ajakirjanduses, nii et põhjalikku ümberjutustust ma pakkuma ei hakka. Küll aga ütlen mõne sõnaga, miks arvan, et see kõne oli pigem mulli-laadne kui tõsine.
Õiged sõnad vales suus
Esiteks needsamad viis punkti. Inimese mälu on juba kord selline veider nähtus, et kui mingis skeemis on rohkem kui kolm punkti, siis kipuvad esimesed juba meelest minema.
Aga võib-olla oli see taotluslik? Sest esimesed punktid rääkisid sellistest asjadest nagu rahvusvaheline õigus, suveräänsus, territoriaalne terviklikkus ja poliitiline sõltumatus. Ning sellest, et jõudu ei peaks kohe mitte kasutama.
Absoluutselt õiged põhimõtted, kas pole? Aga kui neid sõnu ütleb välja president – kes on ühtlasi oma riigi sõjaväe ülemjuhataja – ning kelle armee tungis just äsja kallale teisele riigile? Pisut irooniline, kas pole?
Tõsine vasturääkivus
Teine nõrk koht Medvedevi sõnades on väga tõsine vasturääkivus. Venemaa poolt pakutav multipolaarne maailm ja rahvusvaheline õigus – mida Medvedev juristina väga armastab rõhutada – neid kahte asja ei saa omavahel kokku panna. Või kui panna, siis on tulemuseks segapuder – tahtlik või tahtmatu mõistete omavaheline segamine.
Multipolaarne maailm näeb ette skeemi, mille kohaselt on maailmas grupp riike, mis omakorda justkui vastutavad teiste sama piirkonna riikide eest. Ehk siis omavad teatavat mõjusfääri, kus neile kuulub mingi eriõigus.
Juhul kui me räägime aga rahvusvahelisest õigusest, siis see – nagu ka teised õiguse liigid – ei sisalda eksklusiivsuse mõistet. Juhul kui rääkida maailmast, mis on üle ehitatud rahvusvahelisele õigusele, siis tuleks rääkida apolaarsest maailmast. Maailmast, kus pole mingeid poolusi, kus kõik riigid – rõhutan sõna kõik – on seaduse ees võrdsed.
Venemaa oma klubi
Kolmas nõrkus on aga seesama Venemaa liidrite poolt propageeritav multipolaarsuse idee kui selline. Just nagu poisike hoovis, üritab Moskva moodustada mingit oma klubi. Skeem on imelihtne. Pakkudes kellelegi osalust omanimelises klubis – mille lipulauseks on „võrdsemad võrdsete seas“ – peaks end kõrvust tõstetuna tundma see, kellele liikmelisust pakuti, kui ka saama toetust see, kes pakkus.
Toetust rahvusvahelisel tasandil otsib Venemaa praegu aga meeleheitlikult. Gruusia kriis tõi halastamatu selgusega välja selle, kui üksi on Venemaa jäänud. Isegi tema lähimad liitlased, kelle üle Moskva peaks poolusena oma regioonis omama mingit eriõigust, ei toeta Venemaad.
Nii et kokkuvõttes võib öelda, et Medvedevi sõnad näivad küll säravad ja tähelepanu äratavad, kuid mitte just kuigi kaalukad. Täpselt nagu mullikesed Eviani lauavees.
Karmo Tüür
20.10.2008
No comments:
Post a Comment