Kui vaadata Venemaa peamisi meediakanaleid, siis majanduskriisi nagu ei oleks. Või noh, on, ainult et kuskil mujal. Piiri taga. Jänkide juures või siis Euroopas. Aga mitte Venemaal.
See järeldus ei ole muuseas minu oma, vaid võetud ühe Venemaa tuntud poliitkommentaatori Nikolai Svanidze sulest. Eriti ilmekaks muudab tõdemuse asjaolu, et ta ilmus Parlamentskaja Gazetas – Venemaa parlamendi ajalehes. Näiliselt mõjukas, ent siiski nurgataguses lehes.
Suur ja väike hääl
Lihtsale venemaalasele – massimeedia massitarbijale – jääb mulje, et läänemaailmas on midagi mäda. Nii mäda, et ei suudeta isegi oma lähiliitlasi, nt Islandit aidata. Aga Venemaal omakorda on kõik korras, kuna suudab sedasama Islandit üles osta. Omamoodi kompensatsiooniks Alaska mahamüümise eest või nii.
Muidugi ei ole tegelikult Venemaa nii õbluke, et teda saaks ainult kesktelevisiooni vahendusel mõista või juhtida. Kohalikud meediakanalid räägivad midagi muud.
Näiteks kasvõi meile lähima Venemaa tükikese – Pihkvamaa – väljaanded räägivad päris avameelselt pangapaanikast. Sellest, kuidas rahvas tungleb väiksemate pankade kontorite ees ning püüab oma raha välja võtta. Ning kuidas pilti muudab ainult hullemaks mõne pangaautomaadi rivist välja minek, mõjudes ärevale hoiustajale pankrotiteatena.
Needsamad väiksemad hääled vihjavad ka sellele, et tundub, nagu püüaks keegi või miski seda ärevust ära kasutada. Näiteks survestades ettevõtjaid oma arveid pisipankadest üle viima riiklikesse. Suurimaks kasusaajaks võib osutuda nt riiklik Sberbank, kelle osa pangasektoris oli juba langemas „ainult“ pooleni üldmahust.
Presidendi sõnum
Seda suundumust näikse toetavat ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Rõhutatult nooruslik ja kaasaegne, nagu ta on, peab Medvedev koguni oma videblogi. Viimases kandes kõnelebki ta sellestsamast kriisis, mis maailmas möllab. Ja kuhu Venemaa veel sattunud pole.
Medvedevi sõnum on lihtne. Et ühest küljest on Venemaal loodud suured reservid, mis aitavad kriisi ära hoida. Ja et teisest küljest tuleb ära kasutada kriisist tekkivaid võimalusi. Ning nagu tal kombeks, loetleb Medvedev viis punkti, mida kõike saab ja peab Venemaa tegema. Enamik neist puudutab siiski sedasama – tuleb konsolideerida ehk siis ühendada, liita ja kokku koguda kõike, alates pangandusest ja lõpetades jaekaubandusega. Ning et riik on valmis sekkuma, see tähendab toetama.
See, et kriitilisevõitu kommentaatorid maalivad Vene majanduse oludest ja tulevikust palju süngemat pilti, on ilmselge. Et riik, mille majandus sõltub enamasti ühest asjas – tooraine müügist välisturgudel – kannatab nende turgude kokkukuivamisel kõige enam. Ning et Venemaa reservid tekivad ja täienevad ainult juhul, kui naftahind on üle eelarves seatud miinimumi. Hetkel on see eelarvepiir 70.-USD barrelist ning turhind on juba allapoole kukkunud. Kuid kõik see võib olla mööduv. Hind võib tõusta ja tarbimine kasvada.
Suletud ühiskonna nõrkus
Oluline on siinkohal miski muu. Seesama loo alul tsiteerit Venemaa poliitkommentaator Svanidze toob praeguse olukorra kohta kuldse võrdluse. Et praegune Venemaa kriisikäitumine riiklikus meedias meenutab nõukogude aega või veelgi üldisemalt – suletud ühiskonda. Riik näikse lähtuvat lihtsast reeglist – mida vähem rahvas teab, seda paremini magab.
Selles võrdluses teeb üks asi südame soojaks. Üldiselt kipun ise meie ajakirjandust pisut hurjutama, et miks ta võimendab üle seda va majanduskriisi. Pole ju lugu nii hull ühti. Kuid nüüd võtan oma sõnad tagasi. See ongi ajakirjanduse amet – ühiskonna valvekoerana tõsta häält. Ning pigem olgu seda häält rohkem ning olgu ta vaba. Riik püüab meediat juhtida niikuinii – see on tema õigus. Kuid ajakirjandusel peab olema õigus ja võimalus vastu hakata.
Lõpetan taas Svanidzelt laenatud sõnadega – ühiskond, mis varjab infot iseenda eest, on pikas perspektiivis mitte-konkurentsivõimeline.
Karmo Tüür
27.10.2008
See järeldus ei ole muuseas minu oma, vaid võetud ühe Venemaa tuntud poliitkommentaatori Nikolai Svanidze sulest. Eriti ilmekaks muudab tõdemuse asjaolu, et ta ilmus Parlamentskaja Gazetas – Venemaa parlamendi ajalehes. Näiliselt mõjukas, ent siiski nurgataguses lehes.
Suur ja väike hääl
Lihtsale venemaalasele – massimeedia massitarbijale – jääb mulje, et läänemaailmas on midagi mäda. Nii mäda, et ei suudeta isegi oma lähiliitlasi, nt Islandit aidata. Aga Venemaal omakorda on kõik korras, kuna suudab sedasama Islandit üles osta. Omamoodi kompensatsiooniks Alaska mahamüümise eest või nii.
Muidugi ei ole tegelikult Venemaa nii õbluke, et teda saaks ainult kesktelevisiooni vahendusel mõista või juhtida. Kohalikud meediakanalid räägivad midagi muud.
Näiteks kasvõi meile lähima Venemaa tükikese – Pihkvamaa – väljaanded räägivad päris avameelselt pangapaanikast. Sellest, kuidas rahvas tungleb väiksemate pankade kontorite ees ning püüab oma raha välja võtta. Ning kuidas pilti muudab ainult hullemaks mõne pangaautomaadi rivist välja minek, mõjudes ärevale hoiustajale pankrotiteatena.
Needsamad väiksemad hääled vihjavad ka sellele, et tundub, nagu püüaks keegi või miski seda ärevust ära kasutada. Näiteks survestades ettevõtjaid oma arveid pisipankadest üle viima riiklikesse. Suurimaks kasusaajaks võib osutuda nt riiklik Sberbank, kelle osa pangasektoris oli juba langemas „ainult“ pooleni üldmahust.
Presidendi sõnum
Seda suundumust näikse toetavat ka Venemaa Föderatsiooni president Dmitri Medvedev. Rõhutatult nooruslik ja kaasaegne, nagu ta on, peab Medvedev koguni oma videblogi. Viimases kandes kõnelebki ta sellestsamast kriisis, mis maailmas möllab. Ja kuhu Venemaa veel sattunud pole.
Medvedevi sõnum on lihtne. Et ühest küljest on Venemaal loodud suured reservid, mis aitavad kriisi ära hoida. Ja et teisest küljest tuleb ära kasutada kriisist tekkivaid võimalusi. Ning nagu tal kombeks, loetleb Medvedev viis punkti, mida kõike saab ja peab Venemaa tegema. Enamik neist puudutab siiski sedasama – tuleb konsolideerida ehk siis ühendada, liita ja kokku koguda kõike, alates pangandusest ja lõpetades jaekaubandusega. Ning et riik on valmis sekkuma, see tähendab toetama.
See, et kriitilisevõitu kommentaatorid maalivad Vene majanduse oludest ja tulevikust palju süngemat pilti, on ilmselge. Et riik, mille majandus sõltub enamasti ühest asjas – tooraine müügist välisturgudel – kannatab nende turgude kokkukuivamisel kõige enam. Ning et Venemaa reservid tekivad ja täienevad ainult juhul, kui naftahind on üle eelarves seatud miinimumi. Hetkel on see eelarvepiir 70.-USD barrelist ning turhind on juba allapoole kukkunud. Kuid kõik see võib olla mööduv. Hind võib tõusta ja tarbimine kasvada.
Suletud ühiskonna nõrkus
Oluline on siinkohal miski muu. Seesama loo alul tsiteerit Venemaa poliitkommentaator Svanidze toob praeguse olukorra kohta kuldse võrdluse. Et praegune Venemaa kriisikäitumine riiklikus meedias meenutab nõukogude aega või veelgi üldisemalt – suletud ühiskonda. Riik näikse lähtuvat lihtsast reeglist – mida vähem rahvas teab, seda paremini magab.
Selles võrdluses teeb üks asi südame soojaks. Üldiselt kipun ise meie ajakirjandust pisut hurjutama, et miks ta võimendab üle seda va majanduskriisi. Pole ju lugu nii hull ühti. Kuid nüüd võtan oma sõnad tagasi. See ongi ajakirjanduse amet – ühiskonna valvekoerana tõsta häält. Ning pigem olgu seda häält rohkem ning olgu ta vaba. Riik püüab meediat juhtida niikuinii – see on tema õigus. Kuid ajakirjandusel peab olema õigus ja võimalus vastu hakata.
Lõpetan taas Svanidzelt laenatud sõnadega – ühiskond, mis varjab infot iseenda eest, on pikas perspektiivis mitte-konkurentsivõimeline.
Karmo Tüür
27.10.2008
No comments:
Post a Comment