Tavapäraselt pidada Venemaa hädades olema kaks süüdlast - lollid ja teed (duraki i dorogi v.k.). Need kaks probleemi pole ilmselt kuhugi kadunud, kuid lisandunud on mõned uuemat laadi jamad.
Kuivõrd ka Venemaa ei ürita mängida ümberpiiratud kindlust, on ta tegelikult vägagi avatud ülejäänud maailmale. Seda eelkõige majanduslikus mõttes. Majandus aga teadupärast on kõige aluseks - vähemalt pikas perspektiivis - ükskõik millist tsirkust ka lühiajaliselt ideoloogilistel kaalutlustel ei tehtaks.
Seotus ülejäänud maailmaga avaldub eelkõige läbi kaubanduse. Tänapäevane maailm ei jäta eriti kellelegi valikuvõimalusi. Ehk ainult mõni džunglisuguharu veel saab end lugeda puutumatuks sellest va globaalsest turust. No ja näiteks ka Põhja-Korea, kelle suhe muu ilmaga avaldub eelkõige toiduabi vastuvõtmises – ehkki mis see abigi muud ole kui üks kaubanduse erivorm.
Alalised jamad
Venemaa tänapäevase majanduse hädad võib jagada laias laastus kahte lehte – alalised ja ajutised. Püsivate ehk juba mõnda aega kestvate hädade hulka kuuluvad omakorda kaks: väliskaubanduse vildakus ja mängureeglite ebaselgus.
Venemaa väliskaubanduse vildakus paistab silma ka võhikule. Lõviosa sellest moodustab toorainete müük, sellest omakorda enamik langeb energiakandjatele. Parim iseloomustaja on see, et Venemaa riigieelarve tulude pool kujuneb umbes 60% nafta ja gaasi müügist.
Teine juba püsiva iseloomuga jama on mängureeglite ebaselgus. Kord antakse rohelist tuld eraettevõtlusele, kord toimub pool-avalik riigistamine. Kord lastakse väliskapital turule, siis pekstakse ta sealt pika puu ja avaliku häbistamisega minema. Kõik see soodustab varimajandust ja korruptsiooni, mis omakorda muudab kogu pildi veelgi hallimaks.
Ajutised jamad
Alalistele hädadele liituva ajutised. Osaliselt tulenevad need alalistest – näiteks kapitali väljavool. Osaliselt aga tollestsamast globaalsest majandusest, nagu börsikrahh ja naftahinna langus.
Kui eelmisel aastal kuulutasid Venemaa ametivõimud rõõmuga, et kapitali sissevool on rekordiline, siis sel aastal on pilt ristivastupidine. Ettevõtjad ja muidu mängurid soovivad oma varandusi kindlustada, viies need üle stabiilsematesse piirkondadesse. Et enamik sisse ja nüüd uuesti välja voolavast kapitalist on tegelikult vene enda oma, ei muuda asja ei paremaks ega halvemaks. Nii lihtsalt on.
Seekord USA’st alguse saanud börsikrahh tabab Venemaad sama valusasti nagu eelmine, Aasiast tulnu. Venemaa majanduse au ja uhkus – Gazprom – on kaotanud oma väärtusest poole.
Kuhjuv mõju
Naftahinna langemine maailmaturul jätab Venemaa ilma hiigelkasumitest, sundides üle vaatama senist majanduspoliitikat. Tõsi küll, sissetulek on Venemaale siiski tagatud, seni kuni keegigi mingigi hinnaga neid tooraineid osta soovib – ja see soov ei lakka ilmselt niipea.
Mis ma kõigi nende ilmselgete jamade kokkukuhjamisega siia loosse öelda tahtsin? Kindlasti mitte seda, et me peaks kuidagi rõõmustama. See oleks umbes sama arukas, kui rõõmustada selle üle, et naabri vili põleb, samas kui oma põld on otse naabri oma kõrval.
Kuid need lihtsavõitu hädad kuhjuvad. Naftahinnad kärbivad eelarvet. Ebaselged mängureeglid suurendavad kapitali välja voolu. Börsikrahh võimendab kõike ülejäänut, eriti kui börsil on sisuliselt ühte sorti ettevõtted. Sisemiselt tugev majandus elab üle välised jamad (nt Saksamaa). Väliselt tugev tuleb toime sisemise vildakusega (nt Saudi-Araabia). Venemaa majandus on aga mõlematpidi haavatav.
Karmo Tüür
30.09.2008
Kuivõrd ka Venemaa ei ürita mängida ümberpiiratud kindlust, on ta tegelikult vägagi avatud ülejäänud maailmale. Seda eelkõige majanduslikus mõttes. Majandus aga teadupärast on kõige aluseks - vähemalt pikas perspektiivis - ükskõik millist tsirkust ka lühiajaliselt ideoloogilistel kaalutlustel ei tehtaks.
Seotus ülejäänud maailmaga avaldub eelkõige läbi kaubanduse. Tänapäevane maailm ei jäta eriti kellelegi valikuvõimalusi. Ehk ainult mõni džunglisuguharu veel saab end lugeda puutumatuks sellest va globaalsest turust. No ja näiteks ka Põhja-Korea, kelle suhe muu ilmaga avaldub eelkõige toiduabi vastuvõtmises – ehkki mis see abigi muud ole kui üks kaubanduse erivorm.
Alalised jamad
Venemaa tänapäevase majanduse hädad võib jagada laias laastus kahte lehte – alalised ja ajutised. Püsivate ehk juba mõnda aega kestvate hädade hulka kuuluvad omakorda kaks: väliskaubanduse vildakus ja mängureeglite ebaselgus.
Venemaa väliskaubanduse vildakus paistab silma ka võhikule. Lõviosa sellest moodustab toorainete müük, sellest omakorda enamik langeb energiakandjatele. Parim iseloomustaja on see, et Venemaa riigieelarve tulude pool kujuneb umbes 60% nafta ja gaasi müügist.
Teine juba püsiva iseloomuga jama on mängureeglite ebaselgus. Kord antakse rohelist tuld eraettevõtlusele, kord toimub pool-avalik riigistamine. Kord lastakse väliskapital turule, siis pekstakse ta sealt pika puu ja avaliku häbistamisega minema. Kõik see soodustab varimajandust ja korruptsiooni, mis omakorda muudab kogu pildi veelgi hallimaks.
Ajutised jamad
Alalistele hädadele liituva ajutised. Osaliselt tulenevad need alalistest – näiteks kapitali väljavool. Osaliselt aga tollestsamast globaalsest majandusest, nagu börsikrahh ja naftahinna langus.
Kui eelmisel aastal kuulutasid Venemaa ametivõimud rõõmuga, et kapitali sissevool on rekordiline, siis sel aastal on pilt ristivastupidine. Ettevõtjad ja muidu mängurid soovivad oma varandusi kindlustada, viies need üle stabiilsematesse piirkondadesse. Et enamik sisse ja nüüd uuesti välja voolavast kapitalist on tegelikult vene enda oma, ei muuda asja ei paremaks ega halvemaks. Nii lihtsalt on.
Seekord USA’st alguse saanud börsikrahh tabab Venemaad sama valusasti nagu eelmine, Aasiast tulnu. Venemaa majanduse au ja uhkus – Gazprom – on kaotanud oma väärtusest poole.
Kuhjuv mõju
Naftahinna langemine maailmaturul jätab Venemaa ilma hiigelkasumitest, sundides üle vaatama senist majanduspoliitikat. Tõsi küll, sissetulek on Venemaale siiski tagatud, seni kuni keegigi mingigi hinnaga neid tooraineid osta soovib – ja see soov ei lakka ilmselt niipea.
Mis ma kõigi nende ilmselgete jamade kokkukuhjamisega siia loosse öelda tahtsin? Kindlasti mitte seda, et me peaks kuidagi rõõmustama. See oleks umbes sama arukas, kui rõõmustada selle üle, et naabri vili põleb, samas kui oma põld on otse naabri oma kõrval.
Kuid need lihtsavõitu hädad kuhjuvad. Naftahinnad kärbivad eelarvet. Ebaselged mängureeglid suurendavad kapitali välja voolu. Börsikrahh võimendab kõike ülejäänut, eriti kui börsil on sisuliselt ühte sorti ettevõtted. Sisemiselt tugev majandus elab üle välised jamad (nt Saksamaa). Väliselt tugev tuleb toime sisemise vildakusega (nt Saudi-Araabia). Venemaa majandus on aga mõlematpidi haavatav.
Karmo Tüür
30.09.2008
No comments:
Post a Comment