Öeldakse, et peale kaklust enam rusikatega ei vehita. Üks kahest, kas Gruusia konflikt pole veel läbi või kehtivad selliste kakluste puhul mingid teised mängureeglid, kuid vehkimist jätkub veel pikaks ajaks. Enamik sellest toimub küll sõnadega, mitte tankide või rusikatega, kuid seda põnevam on jälgida, kes missuguseid järeldusi toimunust teeb.
Paar päeva tagasi esitleti avalikkusele materjali, mida selle autorid nimetavad uhke nimega: „Strateegiline heidutamine“. See on küll lühike kokkuvõte pikast ja lohisevast nimetusest ning tegu pole ka mingi riikliku dokumendiga, vaid aruteluga rahvuslikust julgeolekust uues olukorras, kuid see sõnapaar „strateegiline heidutamine“ on kogu arutelus kesksel kohal.
Heidutamise idees pole midagi uut. See võeti kasutusele külma sõja ajal ameeriklaste poolt ning asja olemus taandub väga lihtsale mõttele – hirm vältimatu ja laastava vastulöögi ees ei lase võimalikul agressoril midagi kurja korda saata. Selle kontseptsiooni keskne element oli ja on muidugi tuumarelv.
Kriitiline ülevaade
Ka kõnealuses arutelus, mis toimus ühes Venemaa Föderatsiooni juhtivas sõjaväeakadeemias, mainiti tuumarelva. Teisiti oleks ka imelik, kuna tegu oli Peeter I nim. Strateegiliste Raketivägede Akadeemiaga.
Põhirõhk arutelus oli aga siiski Gruusia sõja kogemustel. Kuigi üldsõnaliselt kiideti vene armee hakkamasaamist "agressiooni ja vaenlasega", muutus pilt, kui räägiti detailidest.
Praktiliselt kõik aspektid saavad üsna karmi kriitika osaliseks, alates mundrist - mille paraadvormi küll täiustatakse, kuid välivorm on aegunud - kuni luuretehnoloogia ja tavarelvastuseni. Eriti salvavalt mõjub märkus planeerimis-vigade osas, mille näiteks tuuakse 58. armee komandöriga juhtunu. Tuletan meelde, et bravuurikalt koos telekaameratega Gruusiasse sõitnud vene armee kolonn sattus grusiinide rünnaku alla ja sisuliselt purustati, haavatasaanud komandör toimetati tagasi Venemaale.
Kaukaasia oht
Kaukaasiat nähakse ettekandes jätkuvalt konfliktide allikana, muuhulgas ka Venemaale kuuluvat osa. Eriti ohtlikuks peetakse ideed tühistada rahvuslikke autonoomiaid – see on algatus, millest minagi mõni aeg tagasi oletamisi kirjutasin.
Riigi ülesannetena nähakse uues olukorras elanikkonna kaitseteadvuse kujundamist ja informatsioonilise vastutegevuse korraldamist. Armee tavapäraste ülesannete kõrval rõhutatakse vajadust vastu seista riigisisestele konfliktidele.
Nagu sedasorti tekstides ikka, ei pääseta ka siin kurioossetest momentidest. Nii näiteks: "Poliitika ja diplomaatia ülesanne on luua soodsad tingimused relvajõudude kasutamiseks". Mida pidas silmas sõjaväelaste seltskond, kes sellise lause genereeris? Ilmselt lihtsalt seda, et poliitikud ei segaks sõjaväelasi. Sellest räägib järgmine lause:
"Juba enam kui 150 aasta jooksul asetatakse iga sõja eel armee ja laevastik äärmiselt ebasoodsasse seisukorda".
Ilmselt on üheks selliseks poliitikute-poolseks sigaduseks kaitsekulutuste vähendamine. Nii olla ettekande andmeil VF sõjalised kulutused langenud 2,8 protsendilt SKP'st 2,4 protsendini.
Üks kõrgete sõjaväelaste poolt ettekandesse paigutatud idee näib aga vastu rääkivat Vene riigi senisele arenguloogikale. Kui seni juhitakse kõiki väeliike Moskva kindralstaapidest, siis soovitavad akadeemikud kõik kohapealsed üksused allutada piirkondlikule juhtimisele. See aga sisuliselt tähendaks autonoomsete, regionaalsete armeede loomist.
Kokkuvõtteks aga näib päris loomulikuna ettekande lõpus olev tõdemus, et peale Gruusia sõda on taas selgunud, et Venemaal pole liitlasi peale tema armee ja laevastiku.
Karmo Tüür
9.10.2008
Paar päeva tagasi esitleti avalikkusele materjali, mida selle autorid nimetavad uhke nimega: „Strateegiline heidutamine“. See on küll lühike kokkuvõte pikast ja lohisevast nimetusest ning tegu pole ka mingi riikliku dokumendiga, vaid aruteluga rahvuslikust julgeolekust uues olukorras, kuid see sõnapaar „strateegiline heidutamine“ on kogu arutelus kesksel kohal.
Heidutamise idees pole midagi uut. See võeti kasutusele külma sõja ajal ameeriklaste poolt ning asja olemus taandub väga lihtsale mõttele – hirm vältimatu ja laastava vastulöögi ees ei lase võimalikul agressoril midagi kurja korda saata. Selle kontseptsiooni keskne element oli ja on muidugi tuumarelv.
Kriitiline ülevaade
Ka kõnealuses arutelus, mis toimus ühes Venemaa Föderatsiooni juhtivas sõjaväeakadeemias, mainiti tuumarelva. Teisiti oleks ka imelik, kuna tegu oli Peeter I nim. Strateegiliste Raketivägede Akadeemiaga.
Põhirõhk arutelus oli aga siiski Gruusia sõja kogemustel. Kuigi üldsõnaliselt kiideti vene armee hakkamasaamist "agressiooni ja vaenlasega", muutus pilt, kui räägiti detailidest.
Praktiliselt kõik aspektid saavad üsna karmi kriitika osaliseks, alates mundrist - mille paraadvormi küll täiustatakse, kuid välivorm on aegunud - kuni luuretehnoloogia ja tavarelvastuseni. Eriti salvavalt mõjub märkus planeerimis-vigade osas, mille näiteks tuuakse 58. armee komandöriga juhtunu. Tuletan meelde, et bravuurikalt koos telekaameratega Gruusiasse sõitnud vene armee kolonn sattus grusiinide rünnaku alla ja sisuliselt purustati, haavatasaanud komandör toimetati tagasi Venemaale.
Kaukaasia oht
Kaukaasiat nähakse ettekandes jätkuvalt konfliktide allikana, muuhulgas ka Venemaale kuuluvat osa. Eriti ohtlikuks peetakse ideed tühistada rahvuslikke autonoomiaid – see on algatus, millest minagi mõni aeg tagasi oletamisi kirjutasin.
Riigi ülesannetena nähakse uues olukorras elanikkonna kaitseteadvuse kujundamist ja informatsioonilise vastutegevuse korraldamist. Armee tavapäraste ülesannete kõrval rõhutatakse vajadust vastu seista riigisisestele konfliktidele.
Nagu sedasorti tekstides ikka, ei pääseta ka siin kurioossetest momentidest. Nii näiteks: "Poliitika ja diplomaatia ülesanne on luua soodsad tingimused relvajõudude kasutamiseks". Mida pidas silmas sõjaväelaste seltskond, kes sellise lause genereeris? Ilmselt lihtsalt seda, et poliitikud ei segaks sõjaväelasi. Sellest räägib järgmine lause:
"Juba enam kui 150 aasta jooksul asetatakse iga sõja eel armee ja laevastik äärmiselt ebasoodsasse seisukorda".
Ilmselt on üheks selliseks poliitikute-poolseks sigaduseks kaitsekulutuste vähendamine. Nii olla ettekande andmeil VF sõjalised kulutused langenud 2,8 protsendilt SKP'st 2,4 protsendini.
Üks kõrgete sõjaväelaste poolt ettekandesse paigutatud idee näib aga vastu rääkivat Vene riigi senisele arenguloogikale. Kui seni juhitakse kõiki väeliike Moskva kindralstaapidest, siis soovitavad akadeemikud kõik kohapealsed üksused allutada piirkondlikule juhtimisele. See aga sisuliselt tähendaks autonoomsete, regionaalsete armeede loomist.
Kokkuvõtteks aga näib päris loomulikuna ettekande lõpus olev tõdemus, et peale Gruusia sõda on taas selgunud, et Venemaal pole liitlasi peale tema armee ja laevastiku.
Karmo Tüür
9.10.2008
No comments:
Post a Comment