Kaasmaalase kaardike

Meie ees saavad lähiajal seisma huvitavad valikud. Kas hakata ametlikult kaasmaalaseks või mitte.

Suve keskel kirjutasin juba sellest, et me kõik – või vähemalt enamik meist – on nii ehk teisiti Venemaa kaasmaalased. Nüüd on asi aga jõudmas sammukese edasi. Või õigemini mitte enam sammukese, vaid väga tõsise sammu võrra.

Venemaa Föderatsiooni seadusloome masinas on ette valmistamisel tekst, mille kohaselt kavatsetakse hakata välja andma vastavaid tõendeid. Ehk siis luuakse seesama kaasmaalase kaardike. Või kuidas iganes see spravka saab olema nimetatud.

Võib küsida, et no mis siis – no antakse kohalikust saatkonnast siinsetele võitlevatele kaasmaalastele veel mingi paber kätte ja mis siis? Aga asi selles, et seekord on mõeldud välja ka terve ports präänikuid, mis võivad olukorda muuta.

Prii piiriületus
Värskelt-küpsetatud kaasmaalane saab – vähemalt teoreetiliselt – osa tervest reast hüvedest. Alates keelelisest-hariduslikust-kultuurilisest kuni humanitaarseni välja. Kujutan ette, et senine loetelu jätab enamiku potentsiaalsetest kaasmaalastest külmaks.

Kuid ettevalmistatavas seaduses on üks punkt, mis võib osutuda paljude jaoks otsustavaks. Nimelt paragrahv 13 (mis huvitav arv, kas pole) sätestab, et kaasmaalane saab siseneda Venemaale ja seal ringi liikuda samadel alustel Venemaa kodanikuga. Ehk siis kehtestatakse sisuliselt viisavabadus neile, kes võtavad saatkonnast välja vastava papri.

See, et toosama kaasmaalase tõend annab õiguse ühtlasi ka Venemaale ümber asuda ja saada lihtsustatud korras sealne kodakondsus jne, polegi niivõrd oluline kui seesama omapärane viisavabadus.

Venemaa on taotlenud üpris agressiivselt viisavabadust Euroopa Liiduga. Ühepoolselt muutis ta osa Eestimaa elanikest viisavabadeks – need nn hallipassimehed. Nüüd on siis järg tavakodanike käes.

Uksed valla mõlemale poole
Olen erinevate uuringute raames üpris tihti kuulnud, eriti piiriäärsete elanike käest: „oh poleks ometi seda piiri koos tüütu ja tülika viisaga“. Et kui seda kõike poleks, siis läheks ikka küll. Mitte päriseks, aga no vähemalt huvi korras käiks uuesti nooruse radadel. Ja jummala eest, mis selles soovis paha on? Kuid nüüd asjaolud muutuvad.

Seda va kaasmaalase tõendit ei hakata ju ometigi väljastama nagu uut süstalt narkomaanile – et tasuta ja võimalikult anonüümselt. Ei, selleks pead sa ise ennast priitahtlikult üles andma.

See aga tähendab, et Venemaa hakkab koostama vastavaid andmebaase. Nendest inimestest, kes elades lähivälismaal, kuid soovivad kõigest hingest olla sõber ja liitlane. See aga tekitab vägagi huvitavaid mõtteid. Vean kihla, et vastavate eriteenistuste mehed mõlemal pool piiri panevad juba valmis uusi kaustade virnu, mahutamaks uue ja põneva info lademeid.

Kaasmaalaste kaitse
Kuna seesama seadus paneb Venemaale peale ka kohustuse oma kaasmaalasi igakülgselt kaitsta, siis muutub asi aina vahvamaks. Kaasmaalaste kaitse, eriti piiriäärsetes alades – kas see ei tule kuidagi tuttav ette?

Tõsi küll, Venemaal endalgi leidub kommentaatoreid, kes räägivad, et taoliste eksperimentidega tuleb ettevaatlik olla. Et Venemaa, üritades sel moel „pehmelt“ laiendada oma mõjuvõimu – loe: seaduslikku alust sekkuda lähivälismaa ellu – võib saavutada vastupidise efekti. Et needsamad piiririigid, kes enim asjasse puutuvad, võivad seda kõike võtta mitte pehme hõlmamise, vaid terava sekkumisena.

Lõpetuseks aga tekib üks hoopis siivutu küsimus. Huvitav, kui palju hakkab mustal turul maksma Eesti Vabariigi pass koos Venemaa kaasmaalase tõendiga? Esimene avab ju ukse nii Euroopasse kui nüüd ka USA’sse, teine aga laiadele idaväljadele.

Karmo Tüür
22.10.2008