Venemaa ajakirjandus ja eriteenistused

Selle asemel et end vaevata tülika ajakirjanduse kontrollimisega ja ajakirjanikele vastamisega, on lihtsam võtta väljaanne oma kontrolli alla. Ühe võimalusena kasutatakse oma inimeste sokutamist toimetustesse. Olulisemad väljaanded ehk üleriiklikud telekanalid allutatakse aga lihtsalt lauskontrollile.

Selline väide kõlas nädalapäevad tagasi Tallinnas toimunud seminaril, kus rääkisid kaks Venemaa ajakirjanikku – Sergei Soldatov ja Natalia Morar (pildil). Eesti laiemale publikule ehk vähetuntud nimed, samas on nad Venemaaga lähemalt tegelejate jaoks üsna legendaarsed.

Soldatov tegeleb nendesamade eriteenistuste uurimisega ning on vastavate materjalide koondamiseks loonud veebilehe agentura.ru.

Morar aga sai üleöö kuulsaks sellega, et teda ei lastud ühel hetkel enam Venemaale tagasi. Väidetavalt olla ta osutunud ohtlikuks, suisa kutsunud üles relva abil kukutama kehtivat korda. Enne sellise keelu kehtestamist uuris Morar aga rahapesu skeeme, mille jäljed viisid otse Kremlisse. Üheks näiteks oli see, kuidas viimaste Duumavalimiste aegu olla parteid viinud osa kampaaniarahast sõna otseses mõttes kohvritega Kremlisse, presidendi administratsiooni.

Venemaal töötades kajastada vene eriteenistuste tegemisi on üsna keeruline. Esiteks on tegu suletud asutustega, näiteks GRU (riiklik luure peavalitsus) isegi ei oma pressi-talitust. Teiseks aga võib kõikvõimalikke ettevaatamatuid kirjutisi uute seaduste kohaselt tõlgendada kui ekstremistlikke, koos sellest tulenevate tagajärgedega.

Ajakirjanduse infonõudeid lihtsalt ignoreeritakse, isegi siis, kui toimetus avalikult kohtuga ähvardab. Kui lõpuks mõni sõna organitest isegi avalikkuse ette lastakse, siis kõlab see tavaliselt mitte-midagi-ütlevana stiilis „tänavu tabati spioone kolm protsenti enam“.

Ka ajakirjaniku tungimine eriteenistuste pärusmaale ehk katsed kajastada kõikvõimalikke erakorralisi juhtumeid võib lõppeda üsna kurvalt. Ajakirjanik ei või kajastada ei nn terroristide või ekstremistide seisukohti ega isegi mainida nende nimesid. Vastasel juhul süüdistatakse väljaannet terroristide informatsioonilises spondeerimises või koguni koostöös kurikaeltega.

Üritusel kuulajana osalenud Ene Ergma esitas küsimuse, et kui nõukaajal kontrollis nn organite tegevust vähemalt partei, siis nüüd ilmselt enam mitte keegi. Vastusena kõlas, et nii ongi. FSB (föderaalne luurebüroo) juurde loodi küll nn ühiskondlik koda, mis justkui peaks kehastama tsiviilkontrolli. Samas räägivad asjaomased inimesed, et tegelikult peab see vaid parandama FSB imagot.

Mis aga siiralt rõõmustas ja omamoodi üllatas, oli see, et külalised ei üritanud kõike näidata väga must-valgena. Tihtipeale kipuvad ka Venemaalt tulnud inimesed välismaal rääkima asjadest väga süngetes toonides ning oma koduriiki tuhaga üle puistama. Soldatov ja Morar mõlemad aga lubasid endale ka Venemaa ja selle organite kaitsmist, kui vaja oli. Nii näiteks küsimusele, et kas ja kuidas üritavad nt Venemaa esindused välismaal mõjutada sealseid ajakirjanikke, vastasid esinejad, et aga see on ju loomulik. Tõepoolest, ka Eesti või ükskõik millise riigi esindused välismaal peavadki tegelema oma riigi positiivse mulje loomisega.

Mitte kõik ei tulene ainult kõikvõimsate organite karvase käe mõjust. Venemaal endal on välja kujunenud mõned nö tabuteemad, mida parem ei torgita. Välisajakirjanikud aga mõtlevad enne kolm korda järele, kui kirjutada midagi kriitilist Venemaa kohta. Sest sel moel võib ju jääda ilma viisast ehk võimalusest Venemaad seespoolt kaeda ja objektiivselt kirjeldada.

Suurem osa tsensuurist istub ajakirjanike ja väljaannete enda sees. Igaks juhuks jäetakse kirjutamata ja ütlemata.

Karmo Tüür
10.12.2008