Tavaline piraatlus

Piraatlus oli, on ja jääb. Juhul kui miskipärast ei muutu põhjalikult inimese olemus, ei kao kuhugi ka röövimine. Kuna aga inimkonna senine ajalugu ei anna kuigivõrd alust eeldada, et inimloomus muutuks, siis pole pääsu ka kuritegevusest. Ning piraatlus pole midagi muud kui üks kuritegevuse liike.

Somaalia ranniku lähedal plahvatuslikult kasvanud piraatluse laine sunnib seda teemat käsitlema üle kogu maailma. Pole sellest pääsu Eestiski, kasvõi seetõttu, et tänapäevases maailmas mõjutab kõik kõike, kasvõi kasvavate hindade või karmistuvate reeglite kaudu.

Juba ainuüksi piraatlus kui mõiste on ligi 2500 aastat vana, tulenedes vanakreeka sõnast peira, mis tähendab katset, üritust – nii et tõlkes võiks piraat tähendada midagi „see, kes katsub merel järele oma õnne“ Aga ega see nähtus ei tekkinud alles siis, lihtsalt varem nimetati noid merekaabakaid teise nimega.

Piraatluse mitu nägu
Mida siis kujutab endast tänapäevane piraatlus ja kas üldse midagigi saaks ette võtta selle ohjeldamiseks?

Ehkki väliselt on piraatlus üsna ühenäoline – kamp relvastatud kodanikke püüab hõlvata mingit ujuvalust – võib selle tegevuse laias laastus jagada kolmeks.

Esiteks moodustab omaette alagrupi nö pisipiraatlus. See tähendab, et nö möödaminnes püütakse hõlvata alus, panna pihta midagi väärtuslikku ning jalga lasta. Seda tehakse tihti vaid nugade ja kaigastega relvastatult ning ilma mingi erilise plaanita. Taolist primitiivset, kui igivana röövimist harrastatakse põhiliselt Hiinast lõuna poole jäävatel meredel, kus röövleil on alati lootust kaduda kiirelt saarterägastikku.

Teiseks tuleb aga hoopis suuremaplaaniline tegevus – laevade pantvangi võtmine lunaraha väljakauplemiseks. Siin on juba tegu suurejoonelisema ning tublisti kaasaegsema tegevusega. Enamasti automaat-relvade ja granaadiheitjatega varustatult või siis hoopis pettuse teel proovitakse tungida laevale, võtta see oma kontrolli alla ja hakata omanikelt raha välja pressima.

Kolmas on veelgi mahukam äriprojekt – ajada võõras laev ära ning müüa koos kaubaga või eraldi maha. Siin on mängus juba väga tõsised summad – kauba väärtus võib mõnikord ületada aluse enda maksumuse.

Juurde võib veel lisada neljandagi alaliigi – see on nö teeseldud piraatlus ehk siis katsed selle sildi all välja petta kindlustus-summasid, kuid see viib meid juba põhiteemast pisut eemale.

Kuidas võidelda?
Mida siis saaks selle kõige vastu ette võtta? Tavaliselt räägitakse, et tuleks võidelda vaesusega ja küll siis ka jääb kuritegevust vähemaks. Põhimõte on ju igavesti ilus ning mingi seos on kahe nähtuse – vaesuse ja piraatluse – vahel isegi olemas, kuid üsna väike.

Kui esimese kategooria piraatlust võib tõesti pidada nö vaeste piraatide pärusmaaks, kus minnakse haarama vaid laevameeskonna rahakotte ja kotitäit kaupa, siis ülejäänud piraatlusliigid kuuluvad siiski hoopis tõsise äri valdkonda. Seltskonnad, kes neid rööve planeerivad, läbi viivad ja hiljem miljoneid jagavad, pole mitte vaesed. Loomulikult, nö sõdureid ehk elluviijaid palgatakse vähem-rahakate hulgast, kuid see ei muuda üldpilti.

Nüüd võiks mõelda, et miks see praegune piraatluselaine puhkes just Somaalia ranniku juures? Röövimiseks peab olema täidetud paar eeltingimust – peab olema mida röövida, kes selle ellu viib ja puudulik kontroll võimude poolt.

Mida röövida, sealkandis jagub – läbi Suessi kanali liigub märkimisväärne osa maailmakaubandusest ning järelikult leidub alati aeglaseid ning madala pardaga kaubalaevu, mida õnnestub suhteliselt lihtsalt kaaperdada. Muuseas, need kaks, esmapilgul pelgalt tehnilist näitajat on äärmiselt olulised. Katsu sa pardale ronida, kui see on sinu laevukesest kõvasti kõrgemal ning alus kihutab läbi lainete.

Kes rööviks – sellest seltskonnast pole ka puudust. Kuna Somaalia pole enam riik, vaid lihtsalt territoorium, mille ligi 4000 km pikkust rannajoont ei kontrolli keegi, siis leidub piisavalt endisi kalureid, kes on nõus oma õnne proovima pisut suurema saagi tagaajamisel. Ning kuna puudub kontroll nii maal kui merel, siis ongi kõik tingimused täidetud.

Somaalia turvaauk
Lisaks pakun välja ühe huvitava seletuse, mida ei suuda küll tõestada, aga mis kõlab ikkagi usutavana. Suur osa Aafrika põgenikest nimetab end somaallasteks. See on igavesti mugav, kuna seletab kohe, miks sul pole dokumente ja pealegi muudab võimatuks su tagasisaatmise – pole lihtsalt riiki, kellele sind üle anda. Ilmselt sama toimub ka mereröövlite hulgas – kõikvõimalikud piirkonna kaabakad üritavad ajada oma äri ja külvata segadust nn Aafrika sarve piirkonnas, teades, et kõik see kirjutatakse niikuinii nn Somaalia piraatide kraesse.

Lõpetuseks võiks aga küsida, et mida saaks sellises kirjus ja keerulises loos ära teha Eesti? Kindlasti ei tohi me hakata jälle halama et „ah kui väikesed me oleme ja meist ei sõltu midagi.“ Jah, muidugi pole meil jaksu saata sinna arvestatavat laevastikku või isegi märkimisväärsel hulgal mehi. Kuid me peame osalema. Vähim, mis saame teha, on kaasa aidata rahvusvahelise mereõigustiku muutmisel, mis võimaldaks edukalt tõrjuda piraate nii rahvusvahelistes vetes kui ka vajadusel tungida territoriaalvetesse. See on ohtlik ja keeruline teema, kuid kõrvale ei tohi me jääda. Paraku ei tea me iial, millal vajame ise abi.

Karmo Tüür
30.11.2008
Soovitan juurde vaadata
http://www.icc-ccs.org/index.php?option=com_fabrik&view=visualization&controller=visualization.googlemap&Itemid=89