Lõppev aasta sai kõikvõimalike sündmuste ja protsesside poolest nii kirju, et mingit valikut teha oli tükk tegu.
Et oma tööd pisutki lihtsustada ja tulemust õigustada, jätan midagi välja ja ülejäänu jagan jupikesteks. Välja jäävad erakorralised olukorrad ning suurmeeste surmad. Allesjäänu jagan kolme kategooriasse – majandus-, sise- ja välispoliitika.
Majandus
Raha tuleb, raha läheb. See lihtne ja igaühele tuttav olukord sai tõeks ka Venemaa riiklikul tasandil.
Kuna kogu energiakandjate müügist laekuvat ülikasumit pole võimalik kohe eelarve kaudu käiku lükata, siis paigutati ülejääk reservi. Kui priskematel aegadel laekus Venemaa hoiupõrsasse umbes miljard dollarit päevas, siis nüüd, naftahindade kukkudes, kaob kõrvalepandu sama kiirelt.
Üldistades võib öelda, et Venemaa üritas üha sügavamale lükata gaasitoru Euroopa veeni ning seeläbi muuta oma olukorda stabiilsemaks. Oodatud stabiilsuse asemel ilmnesid aga Venemaa majanduse kahte sorti hädad – sisemised nõrkused ja sõltuvus välistest kõikumistest.
Sisepoliitika
Märksõnaks - riiklik kontroll kõige üle. Poliitilises mõttes olulisim meedia ehk televisioon on juba allutatud, allesjäävaid nn vaba mõtte saarekesi võetakse samuti tasapisi üle. Isegi internetti püütakse nö hiinastada, kuigi seni veel mitte kuigi edukalt. Omamoodi riiklikule kontrollile allutatakse isegi inimeste ajalooteadvus.
Suurimaks poliitiliseks sündmuseks said muidugi presidendivalimised. Tõsi küll, valikut eriti polnud, nii oma rahvale kui muule maailmale tutvustati järeltulijat, Dmitri Medvedevit. Laskumata tühistesse valimis-debattidesse, võimsa riikliku reklaamikampaania abil võttiski oma koha Kremlis sisse uus esindusnägu.
Vladimir Putin, kelle lahkumises kuni viimase hetkeni polnud keegi kindel, võttis aga sisse lubatud peaministri koha. Ning mis veelgi olulisem, Putin hakkas võimupartei Edinaja Rossia peasekretäriks. Ning nüüd on üle kogu maa avatud Vladimir Putini vastuvõturuumid, kuhu rahvas saab oma muredega tulla.
Välispoliitika
Maailmasüsteem näib naksuvat oma liigestes lahti, igaüks näikse olevat iseenda eest. Seda peataolekut ning omaenda ajutist tugevnemist kasutas ära ka Moskva. Nagu ütles üks riigimeelne kommentaator – Venemaa keskendub. Või nagu küünik – Venemaa tõusis põlvilt, selleks et istuda tanki.
Mis võib paremini tõestada tärkavat jõudu kui lühike ja võidukas sõda? Ehkki aasta algas näitliku tülinorimisega Lääne suunal ning jätkus sama näitliku lähenemisega Hiina suunal, loodeti läänes siiski otsest konflikti vältida. Kuid nii ei läinud. Kasutades ära võrdlust Kosovoga, alustas Venemaa sõda Gruusia pinnal.
Alustas – ja kaotas. Ehkki Venemaal õnnestus lõhestada Gruusia ja anda tõsine hoiatus ka Ukrainale, kaotas Moskva infosõjas. Vaatamata võimsale propagandarünnakule jäi Venemaa üksi. Koostöökatsed Venezuelaga ainult rõhutasid seda üksijäämist – isegi seni lähimaks liitlaseks arvatud Valgevene ei tulnud mänguga kaasa.
Mida siis öelda kokkuvõtteks? Et kõik kulgeb plaani kohaselt? Ausalt öeldes kahtlen. Ehkki maailmamajanduse kõikumisi ja rahvusvahelist reaktsiooni relvatäristamisele võis ette aimata, näitavad tagajärjed vaid üht. Venemaa pole tegelikult võimeline end isoleerima ning uhkes üksinduses kõigile vastu seisma.
Väärt, ehkki valus õppetund, kas pole?
Karmo Tüür
22.12.2008
No comments:
Post a Comment