Venemaa poliitilises kaleidoskoobis on jälgitavad kaks vastassuunalist protsessi. Ühelt poolt keskvõimu jätkuv tugevnemine, teisalt poliitilise mänguvälja mitmekesistumine. Kuigi kaks vastasmärgilist liikumist peaks üksteist tasakaalustama, kulgeb mäng siiski järjest enam vaid ühel väljakupoolel.Keskvõimu tugevnemisest annab kõige paremini aimu see, kuidas toimus konstitutsiooni kohandamine vastavalt presidendi soovile. Piisas vaid praeguse Venemaa presidendi, Dmitri Medvedevi suu kaudu kõlada, et taoline muudatus oleks vajalik, kui asi saigi lupsti tehtud. Presidendi ametiajaks sai senise nelja aasta asemel kuus.
Keskuse kõikvõimas kontroll
Teiseks tõenduseks on omamoodi ringmäng kuberneridega. Varem oli kuberneridel ja nende esindajatel oma roll mitte ainult föderatsioonisubjekti, vaid riigi juhtimisel. Seda nii parlamendi ülemkoja e. Föderatsiooninõukogu kui Vladimir Putini poolt loodud Riiginõukogu kaudu.
Vastavalt uutele reeglitele määrab aga president piirkondade etteotsa oma kandidaadid – tõsi küll, need peab kinnitama kohalik parlament, kuid reaalsuses pole sel kinnitusel enam tähtsust. Seega määrab president regioonidesse inimesed, kes siis omakorda peavad noidsamu regioone esindama keskvõimu ees.
Kolmandaks võib välja tuua võimupartei jätkuva tugevnemise. Edinaja Rossia asend nii riigi kui kohalike omavalitsuste tasandil järjest kasvab. Asi on libisemas sisulise üheparteilisuse poole. Siin aga tuli appi president, kes rõhutas, et väikeparteide ja muude kodanikuühenduste roll peab kasvama. Ja ennäe, uued ühendused ongi varmad moodustuma.
Uued vanad parempoolsed
Mitme senituntud nn parempoolse e. demokraatliku jõu (kelles ehk tuntuim SPS e. Paremjõudude Liit) ühinemise tulemusena moodustati novembri keskel uus partei – Pravoje Delo (e.k. umbes Parempoolne üritus või ka Õige asi/tegu). Juba liitumise eel räägiti avameelselt, et see saab olema Kremli-meelne, kuid liberaalse suunitlusega erakond. Ning veelgi avameelsemalt, et see on ainus võimalus ellu jääda – seda siiski poliitilises mõttes.
Seniste parempoolsete tuntuimate nimede – Garri Kasparovi ja Boriss Nemtsov – eestvedamisel pandi mõni päev tagasi aga alus veelgi uuemale ühendusele Solidarnost. See pole küll esialgu mitte partei ega oma isegi päris selget tegevuskava, kuid loodab end esile tõsta saabuvate majandusraskustega ja sellega eeldatavasti kaasneva rahva pettumusega võimus.
Parempoolsete üks nooremaid ja perspektiivsemaid liidreid, kes oleks ehk tõesti suutnud midagi uutes oludes ise ära teha, osteti aga sisuliselt võimude poolt ära. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kui seni võime leppimatult kritiseerinud Nikita Belõhh võttis vastu sellesama võimu ettepaneku hakata kuberneriks Kirovi oblastis.
Eks puht-inimlikult ole ilmselt patt heita senistele parempoolsetele pereheitmist või suisa loobumist. Senine praktika näitab, et võim võtab niikuinii oma. Ning Medvedevi sõnad „vabadus on parem kui mitte-vabadus“ ei muutnud miskit, OMON peksab ja topib rahulolematuid kongi nagu ennegi.
Samas on üha enam kuulda, kuidas mitte ainult lihtrahvas, vaid ka eliit õigustab kujunenud olukorda stiilis „aga see-eest“. Ning seejärel tuleb tavaliselt viide majanduslikule-sõjalisele-eneseteadvuslikule tõusule. Muutuvas majanduskonjunktuuris võib aga paljutki nihkuda. Ehk taastub ka poliitiline mitmekesisus Venemaal?
Karmo Tüür
14.12.2008
No comments:
Post a Comment