Vene riigikotka kahepäisust on seletatud erinevalt, kuid enim levinud versiooni kohaselt tähistab üks pea ilmalikku, teine vaimulikku võimu. Seda teist, vaimulikku pead, kehastas Venemaa rahva jaoks viimasel ajal patriarh Aleksius II. Eesti soost, siin sündinud, kasvanud ja oma vaimulikuteed alustanud mees kodanikunimega Aleksei Rüdiger, kes lahkus siitilmast 5.detsemril 2008.a.Miks ma ütlen, et Aleksius oli Venemaa rahva ja mitte ainult õigeusklike valitseja? Ehkki sedasorti üldistused on alati kohmakad, võib suuremat osa venemaalastest pidada õigeusklikeks. Jah, loomulikult on idanaabrite hulgas üha enam ja enam muude usutunnistuste pooldajaid, eelkõige moslemeid. Ning ametlikult on Venemaal „traditsioonilistena“ tunnustatud veel kaks religiooni – judaism ja budism.
Kuid Venemaa ametlikeima, riigimeelseima uuringufirma VCIOM andmeil tunnistab end õigeusklikuks juba 73% venemaalastest. Sama allika väitel oli see arv 1990.a. 24%. Ehk siis: Aleksius II valitsusajal kasvas õigeusklike arv kolmekordselt!
Loomulikult võib taolist järgijate arvu hüppelist kasvu pidada lahkunud patriarhi teeneks. Või siis seda, et vormiliselt, põhiseaduse järgi riigist lahutatud õigeusu kirik on saavutanud sisuliselt riigikiriku rolli. Ükski suurem püha ei möödunud, et riigipea poleks külastanud just õigeusu kirikut – ning seda peab õigeks ka 55% rahvast. 10% arvab lausa, et Venemaa Föderatsiooni president peaks olema aktiivne usklik ja toetama veelgi enam oma kirikut.
Kuid jätkem statistikamaailma numbrid ja pöördugem inimlike sõnade poole. Ning neid on palju. Peale Venemaa enda riigipeade (keda on nüüd ju ka kaks) võtsid sõna ka teiste koguduste juhid. Nt Venemaa juudikogukond mälestab teda kui anti-semitismi vastu seisjat. Ning Rooma paavst pidas tarvilikuks kiita teda kui suhete parandajat katoliku kirikuga. Jne, jne, jne.
Peale ametlike sõnade ja kanalite on aga alati huvitav jälgida, mida arvab see osa vene rahvast, kes end ise väljendada püüab. Tänapäeval näivad selleks kanaliks üha enam olevat blogid – nähtused, mida Venemaal püütakse tava-ajakirjandusega võrdsustada. Õige mitmendat päeva püsib patriarhi surm ühe vene suurima elektroonilise värava Yandex kokkuvõtte järgi teemana nr.1.
Üks tähelepanuväärne kanne rääkis sellest, et Aleksiuse ajal on punanurgake (v.k. - красный уголок) muutunud taas ilusaks, helgeks nurgaks (v.k. - красный угол). Et siis marksismi iidolite asemele on taas oma vanale kohale ilmunud ikoonid.
See rahva hääl pole aga ainult kiitev. Kutsudes üles hülgama veidrat paganlikku tava rääkida kadunukestest ainult hästi (muidu lahkunute hinged pahandavat), räägitakse alternatiivmeedias ka negatiivist. Nii sellest, et Aleksius II olla nõuka-ajal KGB heaks töötanud kui sellest, et tema ajal muutus Moskva õigeusu kirik hiiglaslikuks äriettevõtteks.
Enim meeldis aga mulle ühe tuntud, iroonilis-kriitilise mõtlemisega vene kommentaatori Sergei Dorenko kanne, mis kohmakas tõlkes kõlaks umbes nii: ülepingutatud, paatoslik lein on kohatu. Tundkem helget kurbust, kui see on siiras.
Ja üldse, nagu ütleb vene vanasõna: „Свято место пусто не бывает“. Ehk nagu see kõlab palju ateistlikumalt eesti keeli – loodus tühja kohta ei salli. Küllap leiab vene õigeusu kirik endale uue pea. Ainult et ilmselt enam mitte eesti soost.
Karmo Tüür
7.12.2008
No comments:
Post a Comment