Kasulik gaasitüli

Gaasitüli Venemaa ja Ukraina vahel saab kunagi otsa. Ning tõenäoliselt puhkeb mõne aja möödudes taas. Kahjuks pole mäng ainult kahepoolne, vaid sellesse osutus tõmmatuks suur osa Euroopast, kaude meiegi.

Kogu lugu on ropult keeruline ja kubiseb olulistest detailidest, millest igaüks muudab üldpilti. Tehes südame kõvaks, viskan nüansid välja, proovides anda üldskeemi, vastates kolmele küsimusele: mis toimub, miks toimub ja kuidas see kõik võib kasulik olla?

Mis toimub? Seda teab vist laias laastus igaüks: Venemaa ja Ukraina ei suuda omavahel kokku leppida ning krutivad gaasikraane. Selles paraku juba halvaks tavaks muutuvas mängus on seekord mitu uut tahku.

Olulisim neist on see, et mäng on muutunud kahe- ja isegi kolmepoolseks. Varem süüdistas Venemaa Ukrainat gaasi varastamises ja arvete tasumata jätmises ning keeras ühepoolselt pöidlaid. Nüüd on Ukraina võtnud mängu omaks ja keeranud Vene gaasi transiidi üldse kinni. Seetõttu lisandus kolmas väga huvitatud osaline – külmetav Euroopa.

Venemaa süüdistusi Ukraina aadressil on raske nii tõrjuda kui tõestada, kuna Ukraina gaasipirukas on vähemalt kolmekihiline. Esiteks Ukraina enda väiketarbimine (jaemüük elanikele), mis kaetakse Ukraina omatoodangu arvelt. Teiseks suurtarbijad (tööstus), millele tulevat gaasi vahendab segase taustaga, et mitte öelda kriminaalse korruptsiooni lõhnaga firma RosUkrEnergo. Kolmandaks lisandub läbi Ukraina territooriumi ja torude kulgev gaas Euroopasse.

Juhul kui iga selle asja tarvis oleks eraldi toru, oleks lugu lihtne. Paraku kasutavad nad ikka samu torusid ja pumbajaamu ning mahuteid.

Miks see kõik toimub? Versioone on mitu. Kõige lihtsamad on ametlikud versioonid. Venemaa sõnade järgi pani Ukraina Venemaa ebamugavasse olukorda, sundides teda katkestama tarneid. Ukraina väitel jääb kõiges süüdi Venemaa ise, mis teadlikult surub Ukraina olukorda, kus too ei saa oma transiidimaa kohustusi täita.

Aga on palju põnevamaidki versioone. Lühiduse huvides toon neist välja kolm. Esiteks üritab Venemaa varjata oma suutmatust täita gaasileppeid, kuna tal pole, mida torudesse pumbata. Suuresti müüb Gazprom ju edasi Kesk-Aasia gaasi, kuid selle kättesaamine läheb üha keerulisemaks. Mõni päev enne aastavahetust selgus, et uut lepingut näiteks Türkmenistaniga ei ole.

Teiseks on meeleheitlik soov saada rohkem raha. Kuna nafta hind kukub ja gaasi hind peaks selle järel samuti kukkuma, üritab Venemaa hindu üles lüüa ning nõnda täita kiiresti tühjenevat riigikassat.

Kolmas on lihtsaim ja ehk kõige tõelähedasem versioon. Nimelt üritab Venemaa iga hinna eest saavutada kontrolli Ukraina torujuhtmete üle. Lisades üldisele majandussurutisele Kiievi sisepoliitilise kriisi ja transiiditõrked, võib see isegi õnnestuda. Ehkki Ukraina seadused keelavad strateegilise infrastruktuuri müügi, võib alati seadusi muuta või vältida. Kõige lihtsam, millele Moskva vihjab, on pikaajalisele rendile andmine.

Kuidas see kõik saab aga kasulik olla? Tululikuks võib see osutuda hoopis kolmandale osalisele ehk Euroopale, seega meilegi. Ehk sünnib lõpuks ometi Euroopa ühine energiapoliitika? Seni on olnud tegu hulga üksteisega konkureerivate riiklike visioonidega, mille näiteks võib tuua Vene-Saksa gaasitoru projekti. Euroopa Liit peaks rajama ühise energiavarustuse, mis ei sõltuks ülemäära ühest tarnijast, olgu Venemaast või Alþeeriast, ega ühest kütuseliigist.

Ehk saab nüüd arengutõuke Euroopa enda gaasijuhtme projekt Nabucco, mis annaks Kesk-Aasia riikidele võimaluse müüa oma energiakandjaid otse Euroopasse. Ehk võetakse needsamad Ukraina torujuhtmed pikaajalisele rendile eurooplaste poolt, ostes Venemaa gaasi otse tema piiril. Ja ehk saavutab vajaliku hoo möödapääsmatu üleminek uutele, senisest säästlikematele tehnoloogiatele.

Paraku on need kõik ainult „ehk“. Aga vähemalt annavad kokku väikese lootuse. Ja lootust paremale homsele vajavad kõik, nii Euroopa kui Venemaa.

Karmo Tüür

15.01.2009