Valgevene elab justkui keset mingit musta vööndit. Kui usuks sellistesse asjadesse, võiks lausa öelda, et keegi on Valgene ära kaetanud. Ainult et poliitikas, eriti suures poliitikas ei saa asju sel moel seletada, ratsionaalne inimene otsib mingeid mõistuspärasemaid seletusi. Kui väga lihtsustatult vaadata, siis võiks öelda, et see halbade sündmuste ahel algas eelmisest detsembrist. Viimatised presidendivalimised pöördusid kui mitte õudusunenäoks, siis vähemalt tohutuks jamaks väga paljude jaoks.
Kannatas nii valgevene opositsioon, kelle esindajad väänati vangitorni, kui ka ametlik võitja ehk praegune president Vladimir Lukašenko. Kui esimesi peksti otse linnaväljakul ja füüsiliselt, siis Lukašenko sai moraalse nähvaka ning veelgi avalikumalt. Presidendi inauguratsiooni tseremoonia ajaks selle aasta jaanuaris lahkus demonstratiivselt linnast enamik välisriikide diplomaatidest ning hiljem on üha valjemalt hakatud rääkima valgevene võimude täiendava karistamise vajalikkusest.
Sellele järgnes aprillis veider ja verine terrorirünnak Minski metroos. Veider seetõttu, et siiani pole selge, kellele ja milleks oli taolist mõrvarlikku akti tarvis – ehkki väidetavalt on juhtum lahendatud. Verine ja õõvastav aga oli taoline tegu kahtlemata – Valgevenes kaovad küll aeg-ajalt inimesed, kuid juhuslikud möödakäijad on end seni siiski turvaliselt tunda saanud.
Devalveerimine ... ootamatu nagu ikka
Nüüd, maikuu lõpus sai Valgevene uue litaka – nende rahvusvaluuta devalveeriti üleöö, elanikkonna kaotust hinnatakse umbes miljardile dollarile. Ehkki nii president kui keskpanga pea kinnitasid veel hiljuti kõige siirama näoilmega, et mingit devalveerimist pole tulemas, ei uskunud rahvas neid ning ostis paaniliselt kokku valuutat. Justkui vastuseks sellele lõpetati valuuta müük ja valgevene rubla kurssi dollari suhtes langetati 56%.
Siseturul kallinesid hinnad 30-50%, alates toidukaupadest ja bensiinist, lõpetades mitmesuguste teenustega. Muuseas, kui varem Valgevene riik üritas kontrollida vähemalt nö sotsiaalselt tundlike toidukaupade hindu, siis nüüd on sellesse nimistusse jäänud minimaalne valik, nagu nt mõni sort leiba-saia ning vist ka mõni lihatoode. Enamikku kaubast pole aga lihtsalt saada – ostupaanikas rahvas on tühjaks pühkinud isegi kalli kodutehnika poed.
Tavaliselt annab valuuta kiire devalveerimine eelise kodumaisele tootjale, kelle kaup läheb välismaale. Odavnenud tootmine võimaldab ajutiselt tõsta oma konkurentsieelist välisturgudel ning seeläbi kompenseerida kaotusi nii endale kui riigile suurenenud maksutulu näol. Paraku on aga enamik Valgevene ekspordist suunatud Venemaale ning seotud pika-ajaliste lepingutega nii tarnemahtude kui ka hindade osas. Nii läheb nt tõeliselt suurepärane piimatoodang välja endise hinnaga, samas kui siseturul tegid hinnad järsu hüppe.
Sõjaväeline vastus probleemidele
Lukashenko vastas sellele viimasele jamale tavapärasel moel – kõik see on vaenlase sepitsus! Kõiges on süüdi vaenulik ajakirjandus, eelkõige Venemaa oma, kes puhub üles alusetuid hirme. Vastus taolisele välisele rünnakule kõlas sama militaarselt kui ohu määratlus: välise vaenuliku propaganda suu tuleb kinni lüüa ning kodumaine majandus üle viia sõja-aja reeglitele. Kui vaja, töötagu tehased kasvõi viiskümmend tundi päevas, aga rahvas olgu kõige vajaminevaga kindlustatud.
Armastus kiirete ja jõuliste lahenduste järele mängib aga Lukashenkaga järjest halvemat mängu. Viimaste presidendivalimiste kuuest vastaskandidaadist istub kolm kinni, üks on pagenduses, ühe asi on veel uurimises ja viimane loobus kiirkorras kõigist oma varasematest veendumustest.
Taolisi tempe aga Läänes ei armastata. Ehkki Euroopa liit annab küll vaid 20% Valgevene väliskaubandusse, on Lukashenko jaoks oluline nii välisabi kui ka poliitiline manöövriruum. Oma majanduspoliitilistes mängudes peamise partneri ehk Moskvaga on Minsk alati armastanud näidata, et ega ta ikka ei pea küll kõigele alla kirjutama. Et Valgevenel on alternatiive ida-integratsioonile ning et Kreml ei saa kõike, mida soovib.
Kellele on see kasulik?
Nüüd näib Minsk aga üsna nurkasurutuna. Lootes Venemaa kontrollitud majandusühenduselt EvrAzES saada kolme miljardi dollari suurust abipaketti, peab ta vastu võtma sellega kaasnevad tingimused. Täpsemalt kohustuse erastada 7,5 mlrd USD ulatuses riiklikke aktiive, eelkõige osalusi masinaehituses, keemiatööstuses jne.
Lukashenka põrutab küll kaamera ees rusikaga vastu lauda ja teatab, et mingit rööv-erastamist ei tule. Et ta teab küll, kes mida endale soovib saada, kuid ükski tehing ei toimu ilma tema isikliku nõusolekuta. Kas taolisel bravuuril aga on ka mingit alust? Moskva vihjab üha pealtikkuvamalt, et ainus lahendus on minna oma rahvusvaluutalt üle vene rublale (see aga poleks üleminek nö konsensuslikule ühisrahale nagu Eesti üleminekul eurole, vaid otsene allumine teise riigi keskpangale).
Nüüd tuleks ilmelt küsida, et kellele on kõik see kasulik? Vastan kaude – ilmselgelt mitte tavalisele valgevenelasele.
Ainuke asi mis annab lohutust – mustale vööndile järgneb alati valge.
Karmo Tüür
30.05.2011
----------------
No comments:
Post a Comment