Kadunud universalismi otsingul

Kas kujutate ette rahu Lähis-Idas? Et Iisrael ja Palestiina, al Assad ja tema vastased, šiiidid ja sunniidid, kõikvõimalikud usulised ja muud ühendused istuvad ühise laua taha? Ja et päriselt ka jõuavad rahumeelse kooseksisteerimiseni? Ei kujuta? Aga kas XX sajandi esimesel poolel oleks keegi suutnud ette kujutada rahu Euroopas?

Veetsin kaks päeva ühel omanäolisel konverentsil, kus ülaltoodud mõttekäik ei olnud erandlik. Ning isegi asjaolu, et see pärines Euroopa Nõukogu tippametniku suust, ei kõlanud veidralt. Idealismi õhustik mõjus ausalt öeldes värskendavalt kõikide muude akadeemiliste ja rakenduslike koosviibimiste vahele.

Väga julgelt ja laialt asetatud teemad ajasid küll kokkutulnuid mõneti kimbatusse. Noh näiteks kuidas tundub, et toote laua taha kokku pundi tipp-politolooge ja rahvusvaheliste suhete eksperte ning panete paneeli nimeks ... „Sõda ja Rahu“. Ei enam ega vähem. Aga tulemuseks saate hingestatud arutelu sõja ja vägivalla olemusest, selle võika vahendi instrumentaliseerimisest, filosoofilise üldistuse riikide sise- ja välispoliitika seoste kohta.

Mõned mõtterebendid

Kuna ma ei küsinud ühegi esineja käest luba nende tsiteerimiseks, siis viskan siia vaid mõned nimetud mõttekatked sel kujul, nagu nad minu tajuprotsessorist läbi käisid.

Inimeste, mitte riikide õigused on ülim universalism. Selle lähtepunktiks on Londonis tehtud otsus Nürnbergi tribunali kokkukutsumiseks, sellega loodi arusaam kuritegudest inimsuse vastu, mida varem ei eksisteerinud. Loodi riikide ja riigipeade vastutus inimeste ees.

Väärtused, sh vabadus, sünnivad vapustustes.

On küll palju kultuure, kuid vaid üks tsivilisatsioon, mis põhineb universaalsetel (inim-)õigustel. Paraku seda tajutakse (või õigemini rõhutatult näidatakse) taolise tõlgenduse vastaste poolt mitte universaalsete, vaid „Lääne väärtustena“

Vähemalt kaks riiki üritavad end kehtestada alternatiivsete tsivilisatsiooniliste nähtustena – Hiina ja Venemaa.

Kas saab otsida seda mis pole kadunud?

Korraldajate mõttejulgus väärib tõepoolest kiitmist. Kuid mulle jäi ürituse kulgedes üha rohkem mulje, et pealkirjas toodud otsingusiht on mööda pandud. Ehk isegi teadlikult.

Kui minna kaasa selle teesiga, et ülimaks väärtuseks on universaalsed inimõigused, mille ees peavad painduma riigid ja kandma vastutust selle maailma vägevad, siis tekib paratamatult küsimus – kas on olnud sellist aega, mil seda väärtussüsteemi on enda jaoks siduvaks pidanud kõik ja igaüks eraldi?

Tõenäoliselt tuleb tunnistada, et seda pole veel olnudki. ÜRO loomine II MS nimelise vapustuse järel on ehk esimene katse selle mõttemalli suunas liikuda. Kuid ega seegi ei hiilga just erilise efektiivsusega.

Nii et minu lõpuväide on – kui riikideülene ja inimestekeskne universalism on tekkimas, siis selle juurutamisel lihtsalt peavad olema tagasilöögid. Senine riikidekeskne süsteem ei saa haihtuda tühja õhku. Riiklike (ja religioossete) toite- ja võimuahelate külge haakunud eliidid lihtsalt peavad vastu hakkama. See on inimloomus, ei enamat. Ning vägivald, sh sõda on sellesama inimloomuse jaoks lihtsaim vastuhakuvorm.

----------

Pildil Berliinis konverentsi eel külastatud "Pisarate muuseumis" (mis on pühendatud perekondade lahutamisele ja nõukogude okupatsioonile) lebanud külalisteraamat. Selle avatud lehel leidus värske kirje: "Selles muuseumis tahaksin NUTTA ... kuna normaalsed inimesed lõppkokkuvõttes lammutavad igas mõttes ebardlikke seinu, aga mina elan seal kus meie ajal seati sisse uued piirid, tollid ja inimestele surutakse peale idiootlikku propagandat, vaenu. Tahaks nutta, kuna ma elan Krimmis.
P. kao välja Krimmist!
Või sa sur magad seal igavest und."