Iga muudatus kutsub esile reaktsiooni, iga jõud vastujõu.
Kui keegi arvas et postmodernse, riikideülese tsivilisatsiooni ehitamine saab toimuda ilma tagasilöökideta, siis ta eksis.
Nii umbes 25 aastat tagasi võis idealismi ja universalismi vaimust kantuna mõtiskleda ajaloo lõpust. Et liberaalse demokraatia ja vabaturumajanduse võidukäik on lõplik ja edasikaebamisele mittekuuluv. Tegelikkus tuletab aga meelde vääramatut loodusjõudu – igale energiale leidub vastuenergia.
Teise maailmasõja järel käivitus Euroopa-nimelises maailmanurgas postmoderne projekt. Riikide piirid hakkasid vaikselt hägustuma, suveräänsust delegeeriti kiht-haaval ülespoole. Pikaajalise rahu ja majanduskasvu ajastul tekkis illusioon, et see ongi kõigile sobiv uus normaalsus. Kuid see pole nii.
Postmodernse Lääne väljakutsele reageeris premodernse Lõuna (DAESH) ja alles moderniseeruva Ida (Venemaa) jõud.
Ja olgem ausad, need pole ainult kuskil seal lõunas või idas olevad tegelased. Samasugused mõtted on õhus ka siinsamas. Juba mitmeid aastaid kestev trend näitab, et järjest enam leiavad toetust puhta modernismi (riigiehituslikus, Westfaal’ses mõttes) pooldajad, olgu selleks siis Rahvusrinne Prantsusmaal või Jobbik Ungaris). Ja neid on ka siin. Tsiteerin ühte oma tuttavat: „sel päeval kui ma kuulsin et Donald Trump võitis USA’s ja Eesti senine valitsus kukkus, tundsin korraks et Eesti on jälle vaba, nagu mitukümmend aastat tagasi.“ Ja muuseas see tuttav pole mingi „luuser“ vaid üsna edukas väike-ettevõtja ... ehkki mitmes mõttes ebaharilik tüüp.
Olgu öeldud, et selles mõttekäigus pole hinnanguid „hea-halb“ skaalal. On vaid tõdemus, et globaliseerumine pidi varem või hiljem saama vastulöögi eluterve konservatiivsuse näol. Eluterve seetõttu, et status quo hoidmine on iga süsteemi samasugune lahutamatu koostisosa nagu uuendusvajadus.
Yin ja Yang, kui soovite. Või kaose ja korra teooria. Pendliefekt.
-----------
umbes sel teemal plaanin täna esineda Majandusjulgeoleku konverentsil
-----------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment