Informeeritud inimesega on keeruline manipuleerida. Asendades aga info emotsioonidega, on tulemus palju hõlpsam. Kuidas seda teha – võtteid on mitmeid, kuid vaatleme vaid ühte.
Enamike venemaalaste jaoks on peamine infoallikas televiisor. Mõistagi pole see absoluutne tõde. Loomulikult kasutab noorem põlvkond infohankimiseks üha enam arvutit. Suur osa intelligentsist on loobunud isegi teleka omamisest, rääkimata selle vaatamisest. Kuid ikkagi, u 80% venemaalastest väidab et peamine infokanal on televisioon.
Veelgi enam, vastavaid uuringuid läbi viinud inimesed on juba ammu tõdenud, et „televiisor on kui pereliige, kes on kogu aeg kohal ja keda usaldatakse.“
Kaks näidet
Vaatame nüüd, mida see pereliige räägib ja kuidas käitub. Võtame kaks saadet Balti riikide kohta, mis ilmusid praktiliselt ühel ajal. Üks ilmus peamisel riiklikul telekanalil 1.kanal (Страны Балтии выбирают Европу / Balti riigid valivad Euroopa; 18.nov). Teine kunagisel sõltumatul, nüüd Gazpromi kontrolli all oleval kanalil NTV (Страх и ненависть в Прибалтике?! / Hirm ja vihkamine Pribaltikas?!; 22.nov).
Ma jätan teadlikult kõrvale terve müriaadi detaile, millest võiks pikalt pajatada (alates esinejate valikust kuni kasutatud terminite ja esitatud küsimusteni) ning keskendun antud loo mõttes peamisele. Mitte sellele, millest räägitakse, vaid kuidas seda tehakse.
Kuidas on üles ehitatud saadete formaat? Kaks saatejuhti, publik, kutsutud eksperdid. Stuudio-ekraanil aeg-ajalt lühikesed videolõigud. Kõik nagu ikka. Pisut erinev õhustik, veidi teistsugused juhendid publikule, kuid üks ja seesama äärmiselt lihtne võte. Praktiliselt avalausetest peale tõmmatakse käima emotsioonid, mis sisuliselt välistavad/asendavad arutelu.
Mitu mikrofoni
Korraga on käigus mitu mikrofoni. Ja nii lihtne see ongi.
Isegi kui stuudios viibijad oleks ühel meelel (mida nad mõistagi ei ole), siis käivituks ikkagi egode võistlus. Igaüks tahab oma sõnumi välja öelda. Kui korraga räägib lisaks sinule kaks-kolm inimest, pead sa paratamatult häält tõstma. Või vait jääma ... aga seda sa teha ei saa, kuna mikrofoni antakse sulle vaid lühikeseks ajaks ning iga pikem vastus katkestatakse poole pealt. Sul on võimalus kas end kiirelt kuuldavaks teha või leppida sellega et teine pool domineerib.
Stuudios käivitatakse võistlusmoment. Kui sa oled juba niivõrd tähtis isik, et sind kutsuti telekasse, siis sa lihtsalt pead end kuuldavaks tegema. Seda saad sa teha vaid karjudes ja lühilausetega.
Info asendamine emotsiooniga
Kodudes käivitub aga samal ajal infoparadoks. Oletame et kodanik tunneb tõsiselt huvi, et mis värk seal Baltikumis ikkagi toimub. Kuid info asemel kallatakse ta üle emotsioonidega. Võimsate negatiivsete emotsioonidega. Karjumine, punetavad näod, vehkivad käed, välkuvad silmad.
Nii saabubki olukord, kus infotarbija jaoks lülituvad teatud märksõnade peale kindlad emotsioonid. Reeturlikud ja tänamatud pribaldid. Moraalitu Geiroopa. Sõjahimuline Ameerika. NATO baasid Krimmis. Fašism.
Tunnistan ausalt, et mina ei suuda taolisi saateid ühe soojaga lõpuni vaadata. Vihatase ületab taluvusläve, tekib enesealalhoiuinstinktist tulenev soov taanduda vägivalla ees. Tuttav, kes vaatas puhtalt keeleõppe eesmärkidel 45 minutit ühte neist saadetest, tõdes et selle lõpuks olid emotsioonid üles kerinud ning tekkinud soov kellelegi käratada.
----
Eriti paradoksaalne on aga see, et taolise seletava teksti kirjutamine ei oma mingit mõju eelpoolkirjeldatud paradoksi lahendamisele. Need kes loevad tekste, opereerivad infoga. Need kes vaatavad vene riiklikke telekanaleid, ei loe reeglina tekste.
No comments:
Post a Comment