Valgevene opositsiooniline portaal küsis, mina vastasin. Kuna nende toimetamise stiil on kohati küsitav, siis otsustasin küsimused-vastused algkujul ära tõlkida.
--------------
Kuidas hindate Venemaa tegevust nii Läänemere regioonis kui ka maailmas tervikuna?
Venemaa püüab tõestada endale ja teistele, et praegune maailmakorraldus on ebaõiglane. Et Venemaale on ebaõiglaselt omistatud Külmas sõjas kaotanud riigi roll. Et Venemaa peab taas võtma talle õiguspäraselt kuuluva koha suures poliitikas. Tegevus nii Läänemere piirkonnas kui ülejäänud maailmas lähtub sellest loogikast, mille kohaselt ülejäänud peavad arvestama Venemaaga ja mitte vastupidi.
Kas lennukikandja ilmumine Süüria ranniku lähistel ja Venemaa osalus Süüria konfliktis tähendab et Kremlis jätkatakse impeeriumi taastamise planeerimist?
Mitte päris seda. See pole mitte niivõrd katse taastada impeeriumit selle tsaari- või nõukogude-aegses kehastuses, kuivõrd soov taastada Venemaa kui suurriigi kuvand. Sellise riigi, mis on võimeline võrdselt USA’ga projetseerima oma sõjalist jõudu maailma eri piirkondadesse. Nii et Süüria pole selles mängus eesmärk omaette, pigem vahen. Nagu ka lennukikandja.
Kas meil siin Läänemere piirkonnas on põhjust karta midagi Moskva poolt? Või on kõik minevikus nii nagu Kreml väidab ja et Kreml piirdub ainult Krimmiga?
Geopoliitikast innustunud venemaalaste peades eksisteerib tõepoolest suur soov vaadata, et mida ikkagi USA ette võtab juhul kui läheb asjaks. Et mida ta tegelikult ka ette võtab? Aga järsku tuleb välja et kogu see loba viiendast NATO artiklist osutub lobaks? Kuid enne seda kui ristata mõõki otse NATO’ga, on veel teisi variante, kus saab ja peab ennast tõestama.
Nii et ühest küljest joonistatakse kindralstaapides Balti riikide kohta erinevaid skeeme, kuid see on nende töö, pidevalt erinevaid stsenaariumeid planeerida. Kuid teisal arvan, et kõige haavatavamas olukorras on praegu Moldova.
Hiljuti ilmusid Kaliningradi Iskanderid, milles see Venemaa demaršš räägib?
Nagu ma juba ütlesin esimeses vastuses, annab see tõendust Venemaa soovist näidata oma võimekust projetseerida oma sõjalist võimsust eri piirkondadesse. Noh ja teisalt eks see ole ka too „assümeetriline vastus“, mida Venemaa lubas anda juhul kui Poolas peaks püsti pandama raketitõrje süsteem.
Lähemal ajal ilmub Tapa linna ligi 1000 NATO sõdurit, Lätti ja Leetu paigutatakse samuti Aliansi vägesid. Kremlis väidetakse et sel moel rikub Aljanss kõiki mõeldavaid ja mõeldamatuid kokkuleppeid Venemaaga ja räägitakse ohust.
Väga lühidalt vastates – NATO sõdurid on siin juba ammu. Alates 2004. aastast, mil Balti riigid astusid NATOsse. Nii et rääkida NATO vägede ilmumisest on pehmelt öeldes kummaline, et mitte öelda – see on Venemaa propaganda (tahtmatu) kordamine.
Millest räägib NATO jõudude kohaloleku suurendamine Läänemere piirkonnas?
Kui effektiivselt reageerib NATO Venemaa tegevustele?
Vastan neile kahele küsimusele NATO endise peasekretäri Rasmusseni sõnadega Riia julgeolekukonverentsil: Venemaa on muutunud strateegilisest liitlasest strateegiliseks väljakutseks.
NATO tegeleb praegu tasakaalu taastamisega. Samal ajal kui NATO Euroopa liikmesriigid tegelesid viimastel aastakümnetel oma-algatusliku desarmeerumisega, asus Venemaa juba aastaid tagasi oma sõjalise võimsuse kasvatamisele, tehes seda eriti nähtavalt oma lääne- ja loodesuunal. Kujunes välja selline disbalanss, mida tuleb nüüd tasakaalustada.
Ehkki NATO tegevus on suunatud Moskva agressiivsete kavatsuste blokeerimisele, siis kas see võib viia Venemaa rahvusvahelise isolatsioonini? Kuivõrd reaalseks seda pidada?
Rääkida täielikust isolatsioonist on liialdus. Venemaa jätkab koostööd Hiina ja Indiaga, kui nimetada ainult kahte esimesena pähetulevat riiki. Ja peale selle tegeleb Venemaa eneseisoleerimisega, rääkides endast kui ümberpiiratud kindlusest.
Leedus suhtutakse üsna tõsiselt hübriidsõja ohtu ja „roheliste mehikeste“ ilmumisse, mida sel teemal mõeldakse Eestis?
Meie sõjaväelased ilmselt töötavad läbi eri stsenaariume, kuid mina pole sõjaväelane nii et ei tea sellest suurt midagi. Tean vaid, et Krimmi stsenaariumi kordamine Narvas oleks äärmiselt keeruline. Narvalased teavad väga täpselt kuidas elatakse teisel pool jõge ja kohe väga ei soovi elada Venemaa oludes. Nii et neid oleks väga keeruline lollitada propaganda abil.
Paljud eksperdid hoiatavad, et Neljas Maailmasõda Lääne ja Venemaa vahel käib juba mitmeid aastaid ja peamiselt inforuumis. Mida te arvate sellest?
Mulle meeldib nende ajaloolaste lähenemine kes räägivad et nii Esimene kui Teine Maailmasõda olid tegelikult ühe sõja eri etapid. Nii et öelda, kas käib praegu Kolmas või Neljas, seda ma ei oska. Kuid see, et toimub suhete teravnemine ning vahetatakse sõjakaid signaale, on siililegi selge.
Kas see tähendab, et tänapäeval pole enam eesmärgiks füüsiliselt riigi hõivamine, vaid selle kodanike mõtlemise muutmine?
Noh ei tea. Minu arust pole vana „maadekogumise“ mudel vene tegelikkusest kuhugi kadunud. Sest kuidas muidu seletada Krimmiga juhtunut?
Või siis äärmisel juhul teiste riikide lõhestamine – võtke kasvõi Gruusia näide!
Informatsioonilised ja psühholoogilised operatsioonid on vaid ühed võtetest mõjutamaks naabreid ja kaugemate riikide elanikke. „Vanad head“ sõjalised meetodid pole kuhugile kadunud.
Kumb, kas Lääs või Venemaa on efektiivsem masajakirjanduse kasutamisel informatsioonilises vastasseisus?
Venemaa kasutab väga oskuslikult ära peamist läänelikku vabadust – vaba mõtte avalduse õigust. Lääs alles õpib, kuidas seista vastu taolisele propagandale, mida ei piira miski peale propagandisti fantaasia.
Mida on Eesti ette võtnud, kaitsmaks oma inforuumi? Kui effektiivsed on need meetmed?
Pean ütlema et ma ei ole selle valdkonna spetsialist. Kuid ma tean et vastavad struktuurid tegelevad selle küsimusega ja näiteks küberruumi kaitse osas on meie saavutused täiesti maailmatasemel kui isegi mitte tipptasemel.
-----------
lugu ilmus siin
-----------
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment