Kas me peaks olema Moskvaga soojemates või külmemates suhetes – see küsimus kerkib kadestamisväärse regulaarsusega meie meediaruumis, olgu siis seoses lähenevate valimistega või nagu nüüd – mõne reljeefsema väljaütlemise tõttu.
Jah, pole siin midagi salata – Venemaa on meie jaoks see Oluline Teine, läbi kelle me ennast defineerime. Kas läbi temaga koos olemise või siis temast erinemise. Kas ja kui palju on selles puhast konjunkturismi, pole siinjuures üldse oluline.
Muuseas, Venemaa jaoks oleme meie samasugune Oluline Teine. Ei, mitte Eesti eraldivõetuna, vaid Lääs/Euroopa tervikuna. Hetkel oleme meie Euroopa poolel ja seega osake sellest, millega vastandumise najal Venemaa ennast tõestab.
Ajalooline kogemus
Selles on muidugi midagi paradoksaalset. Me näeme end ise Euroopa osana ja defineerime ennast Venemaast erinevaks. See võiks anda meile rahulikku enesekindlust, millega reageerida igale üleskutsele olla Venemaale lähemal.
Paraku tekitavad taolised „Venemaa on meie sõber“ stiilis mõttekäigud meis närvilist reaktsiooni, soovi üleskutse esitajale halvasti öelda. Ühest küljest näitab see meie enesemääratluse rabedust. Teisest küljest aga seda, et ajalugu on õpetanud – lähenemine Venemaaga tähendab ühtlasi ka suuremat sorti jamasid.
Hea kolleeg, nüüdseks kadunud Kaido Jaanson luges kunagi kokku, et nt Tartut on vene väed vallutanud kolmteist korda. Ja et vähemalt kahel korral tähendas see linna totaalset ja füüsilist hävitamist. Taoline ajalooline kogemus muudab pisut närviliseks, kas pole?
Valikuline argumenteerimine
Taoline viide varemtoimunule toob endaga automaatselt lähenemis-meelsete vastuhüüatuse stiilis: „ah jätke ometi see ajaloos urgitsemine!“ Soovitus jätta ajalugu ajaloolastele ja keskenduda tulevikku-vaatamisele mõjub aga kummastavalt.
Esiteks on taoline soovimatus kogemustest õppida lihtsalt veider, mõjudes umbes nagu lapsevanem, kes vaatab tuimalt pealt, kuidas laps läheneb elektripistikule või katkisele pudelipõhjale. Vabakasvatuslik suhtumine, et igaüks peab oma vigadest ise õppima on muidugi vahva, kuid võimalike tagajärgede eest hoiatamata jätmine on kah väär.
Teiseks mõjub soovitus jätta osa argumente laualt maha vähemalt kallutatuna, et mitte öelda lühinägelikuna. Sama hästi võiks öelda, et keskendugem mingi tegevuse planeerimisel ainult nt ökoloogiale ja jätame majanduslikud aspektid kõrvale.
Loomulik pendliefekt
Kuna me oleme Venemaa naabrid ja ajalooliselt olnud tihedas, ehkki mitte parimas suhtevõrgustikus, siis on taoliste üleskutsete taas ja taas ilmumine paratamatu. Kas ja kuivõrd idanaaber ise taolisi soovitusi takka õhutab, on siinkohal isegi väheoluline.
Peamine on aga see, et mõlema poole esindajatele tuleb sõna anda. Kohustus anda võrdne ja vaba võimalus ennast väljendada ei käi ainult valimiseelsete debattide perioodi kohta. Venemaa meediaruumi hindame me mittevabaks justnimelt selle tõttu, et seal ilmuvad ainult ideoloogilis-propagandistlikult ühesuunalised seisukohad.
Nii et veelkord – las ausas ja vabas diskussioonis jääb peale veenvam argumentatsioon. Venemaal on imetabane võime endast eemale tõugata kõiki, kes on talle läheneda püüdnud. Tõmbejõudu suudab ta pakkuda vaid vähestele ning ajutiselt, pikemas perspektiivis atraktiivseid arengumudeleid pole Moskval vähemalt seni ette näidata.---
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment