Geopoliitika on üks kummaline meeleseisund. Sellesse nakatunud ajud vaatavad hõõguvsilmi maakaarte ja maalivad neile omi nägemusi sellest, kuidas asjad peaks tegelikult olema.
Selle vaimuseisundi erivorm ehk geostrateegia vaatab kõike Suure Väejuhi pilguga, liigutades mõtetes tankikolonne. Pannes kokku „loomulikke liite“, mis peaksid üheskoos tegutsema, sest et nii on juba emake loodus ette näinud.
Üks taolisi nö loomulikke liite, mida veel mõni aasta tagasi Moskvast esile manati, on Venemaa, Hiina ja India. Ehk siis selline nö strateegiline kolmnurk, mis peaks ühendama jõudusid, mis üheskoos astuks senisele ilmakorraldusele vastu. Ilmakorralduse all peeti mõistagi silmas nn pax Americana nime all tajutavat Läänemaailma hegemooniat.
Tõsi küll, sellise „loomuliku liidu“ mantra kordajad unustavad ära teise nö loomuliku meeleseisundi, mille kohaselt naabrid kipuvad üldiselt omavahel ka rivaalid olema. Eks ohuolukordades võivad naabrid ka koostööle minna, eriti väiksemad neist, kuid suurte omavaheline läbikäimine kipub siiski konkurentsivimma täis olema.
Moskva-Peking teljest unistajad istuvad Moskvas, tunnetavad ennast võrdväärsena ning oletavad ennast juthpartneriks. Pekingist vaadates pole seda telge ollagi, mõeldakse vaid episoodilisele koostööle ning võrdsuse tajumisest pol juttugi. Hiina on kogu Euraasia loomulik kese ja ka kogu ülejäänud maailm vaatab loomuldasa Taevaalusele alt üles.
Seda kooslust eemalt vaadeldes tuleb meelde mõistulugu noorest ja vanast härjast, kes vaatavad all orus mäletsevat lehmakarja ja peavad plaani. Loo üksikasjadest ei lase kasvatus leheveergudel detailsemalt rääkida, kuid olemus on väga lihtne: vanal härjal on aega küll.
Venemaa tajub praegu oma võimaluste akna ahenemist ning tema soov end kiirkorras tõestada on sestap arusaadav. Hiinal seevastu pole kiiret kuskile, rabistamiseks põhjust pole. Küll nad ise tulevad ennast pakkuma. Koostööpartneriks või nii.
Venemaa ja India koostööst on räägitud aegade hämarusest saadik, kuid tegelikkuses pole see suurtest sõnadest kaugemale jõudnud. Kui võtta arvesse kasvõi kõige lihtsamat näitajat: kaubavahetuse üldsummat, siis Vene-Hiina 100 mlrd USD vastu on Vene-India kaubanduses liikumas alla 10 mlrd USD aastas (võrdluseks Vene-EL kaubavahetus on kuskil 200 mlrd suurusjärgus).
Suur osa sellest läbikäimisest jääb tuuma- ja relvakaubanduse kanda. Nõukogude aegadest on räägitud sellest, kuidas NSVL püüdis kasutada Indiat Hiina ambitsioonide ohjeldamiseks. India kasvav võimekus (tema majandus on nüüdseks kaks korda suurem Venemaa omast) ja kangekaelne soov Lääne poole vaadata on aga Moskva jaoks paras ärritaja.
India suurim valupunkt on konflikt Pakistaniga, mille ülejäänud maailm on üsna ära unustanud. Väljapool kitsast spetsialistide ringi ei näi keegi enam mäletavat, et seda pinget kirjeldati veel hiljuti kui kõige suurema tõenäosusega sütikut järgmise maailmasõja alustuseks.
Hiina ja India suhted omakorda muutuvad järjest teravamaks. Hiina on kasutusele võtnud nö salaamitaktika, riivides India küljest laastukesi vaidlusalastes mägipiirkondades. Sellest olulisem ja teravam probleem on aga Hiina toetus sellelesamale Pakistanile, mis Indiat meeletult ärritab.
Kõike seda kokku võttes võib öelda, et nö strateegilisest Vene-Hiina-India koostöökolmikust on saamas globaalse väärtusega ohukolmnurk. Mida teeb seesama kollektiivne Lääs, kui omavahel peaks relvad ristama demokraatlik India ja mittedemokraatlik Hiina? Mida tehakse siis, kui nt Venemaa mahitusel lahvatab taas India-Pakistani konflikt?
Aga kõige lõpetuseks tahaks siiski veidikese rehabiliteerida geopoliitikat, millele loo avalõigus sai veidikese liiga tehtud. Geopoliitika on lihtsalt üks võimalusi seletada maailmas toimuvat. Lihtsalt nii nagu igal teisel teoreetilisel mõtteharjutusel on ka sellel omad miinused. Usk geograafilisse ettemääratusse pole millegi poolest parem kui mingi muu usk.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment