Venemaa puhul torkas silma kolm eripära, mis väärivad lahtikirjutamist. Eks neid on kindlasti teisigi ja teema ise oleks tänuväärne uurimismaterjal ulatuslikuks ülevaateks, et kuidas üks ja seesama sisend ehk pandeemia tõi kaasa poliitilisest kultuurist tulenevaid erinevusi väljundites. Kui see lugu on ikkagi vaid Venemaast.
Esiteks – normide valikuline rakendamine. See on vana, nõukogude aegadest pärinev tõdemus, mis pole oma aktuaalsust kaotanud ka praegu: „seaduste karmust kompenseerib nende jõustamise valikulisus“.
Nii nagu kõikjal mujal, võeti ka Venemaal alguses kasutusele maskid ja sotsiaalne distants. Venemaal lisandusid maskidele veel ka kindad, moodustades ühtekokku üldnimetuse „maski-kindarežiim“, mida tuli siis kodust väljudes järgida. Laias laastus nii nagu kõikjal mujalgi: kanna maski ja hoia distantsi.
Kuid see kõik kehtis ainult siis ja seni, kuni seda oli riigil vaja. (Mälu-)poliitiliselt olulistel puhkudel unustasid ürituste korraldajad selle kõik rahulikult ära ja mis peamine, mitte keegi ei karistanud normide rikkujaid ka tagantjärele. Tuntuim näide oli veebruaris Vladimir Putini toetuseks korraldatud kontsert Moskvas Lužniki staadionil, kuid pisemaid näiteid leidus ka igal pool regioonides.
Kuna hetkel on Venemaal praktiliselt kõik mis võimalik sõjalis-patriootilise sildiga õigustatav, siis nt meie naabruses Pihkvas korraldati Suure Isamaasõja mälestusele pühendatud maadlusvõistlus, kus nii noored sportlased kui nende vanemad ähkisid rõõmsalt ja tihedalt kokku pakituna ilma maskideta, samas kui ümberringi ei tohtinud isegi poodi või bussi minna ilma nägu katmata. Neid näiteid on müriaad.
Teiseks – usaldamatus. Kui meie siit kaugelt oleme harjunud mõtlema Venemaast kui millestki monoliitsest ja juhi-/riigitruust, siis tegelikkuses on pilt väga kirju. Väga suure osa venemaalaste jaoks on sisse kodeeritud usaldamatus kõige kodumaise suhtes alates juustust kuni mähkmete ja autoteenindusteni.
Kui nüüd Vene riiklik propaganda asus nii sisse kui väljapoole rääkima oma vaktsiinide ülimuslikkusest ja kasulikkusest, siis tõmbus paljude suu kõhklevasse grimassi. Vene meditsiin on üldiselt enam-vähem tasemel, kuid vähegi keerulisemate asjade puhul on siiski soovitatav pöörduda välismaale, alates sünnitamistest kuni ravini – ja seda eriti jõukama rahva seas.
Eriti rumala lisakihi sellele usaldamatusele lisas Vladimir Putin isiklikult, keeldudes olema vaktsineerimise musternäidis. Juhi tervislik staatus on muidugi autoritaarsetes riikides tabu-teema, kuid piisanuks sellest, kui Putin oleks kasvõi telelavastuse korras lasknud end Sputnikuga vaktsineerida ja oleks pilt olnud sootuks teine.
Kolmandaks andis korona tõuke pika-ajalise tööjõukriisi lahendamisele, pehmelt öeldes küsitavate meetoditega. Nö katkueelsel ajastul oli ilmselge, et kõiki mustemaid töid tegid migrandid, enamasti Kesk-Aasiast, aga ka mujalt. Nüüd kui see sissevoog lakkas, hakati küsivalt ringi vaatama, et kuidas tekkinud vaakumit täita.
Ja siin töötab kõige paremal moel see ütlus, et haamer näeb kõikjal ainult naelu. Kuna Venemaad juhivad jõuorganid, siis nemad leidsid ka endale omase lahendi – kasutada nende jaoks nähavat ressurssi: vange.
Idee rakendada kinnipeetavaid töös on vana ja arusaadav. Selmet lasta vangidel kongides radikaliseeruda ja kriminaliseeruda, on tark hõivata neid tööga ja lasta neil säilitada side ühiskonna ning majandusega. Kuid Venemaa Vanglate ameti sügavustest koorunud idee rakendada 100% kõik vangid, kellel on õigus töötada, kõlab seda kentsakamalt, et seda deklareeritakse „vabatahtlikuna“. 100% vabatahtlikkus ja vangilaagrid – see kõik kõlab üsna hirmutavalt.
Mis siis on kogu selle loo moraal? Aga seda, et kriisi-olukorrad toovad välja suurendusklaasina neid aspekte, mida muidu üritatakse veidi häbenedes varjata, rääkides üldsobilikke jutte võrdõiguslikkusest ja õigusriigist ja demokraatiast.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment