Umbes selliselt võiks kokku võtta Konstantin Kosatšovi kõne teksti, mille ta kandis ette Müncheni konverentsi formaadis. Tinglikult võiks Kosatšovi nimetada VF välispoliitika hierarhias meheks number 3 presidendi ja välisministri järel.
Selles tekstis viitas ta ka nö algmaterjalile, Vladimir Putini kuulsale Müncheni kõnele, mille too esitas sama ürituse raames 2007.a. Ning nüüd pidas Kosatšov tarviliseks seda teemat edasi arendada ning veelgi lihtsamate teesidega üle käia. Tuleb tunnistada, et Kosatšovi tekste on enamasti meeldiv ja kasulik lugeda, sest need on üsna hästi vormistatud ja ka ühtlasi piisavalt avameelsed, avades VF välispoliitika ümber tiirlevate inimeste mõttemaailm.
Toon allpool lõikudena mõned tõlkekatked, kuid soovitan võimalusel algmaterjaliga tutvuda.
---
„Lääs väljus külmast sõjast, tunnetades end võitjana, kellel pole vaja midagi enda käitumises muuta, vaid lihtsat jätkuvalt laiendada oma mõju. Siit ka soov tugevdada NATO’t, pretendeerides juhirollile mitte ainult oma kompetentsi raames, vaid globaalses võtmes“
„Läänes tekkis enda illusioon enda erandlikkusest, viimase instantsi tõe omamisest kogu maailma juhtimisel. Selle tulemusena lakkas Lääs pööramast tähelepanu teiste arvamusele. Te peate nõu ainult iseendaga, ammutate ise enda õiguse tunnetust blokisisesest vastastikusest toetusest“
„Ühelt poolt toetades pluralismi sisepoliitikas, üritab Lääs samas rahvusvahelistes suhetes sisse seada omamoodi „üheparteisüsteemi“, kus enamusel on õigus lihtsalt selle pärast, et ta on enamus ja igasugust teisitimõtlemist tajutakse kui ohtu.“
„Aastakümneid on Lääs ahendanud demokraatia põhimõtete rakendamist maailmas, jättes selle vaid siseriiklikuks kasutuseks. Seetõttu on rahvusvahelistest suhetest kadunud võrdsus, suveräänsuse austamine ja siseasjadesse mittesekkumine. On kadunud demokraatia“
„Kui kellelegi tundub, et Venemaa tegelikult tunnustab Lääne õigsust ja käitub lihtsalt põhimõtteliselt teistmoodi, et Läänele käru keerata, siis see on täiesti ekslik. Venemaa peab siiralt ohtlikuks Lääne takerdumist monopolaarsesse maailmakorda. Tasakaalustamata süsteem toodab produkti, mis ainult lühiajaliselt sobib selle loojatele (NATO laienemine, „värviliste revolutsioonide“ toetamine postsovetlikus ruumis, režiimide kukutamine Lähis-Idas). Pikaajalises perspektiivis genereerib see süsteem, nagu iga teine käsitsijuhitav ja seega mitte-demokraatlik mudel, ainult ette-ennustamatust ja ise ennast taastootvaid ohte.
Venemaa näeb seda ohtlikuna algusest peale. Just seepärast rääkis Putin siinsamas Münchenis 15 aastat peale Pariisi Harta sõlmimist, et maailm liigub harta põhimõtetest eemale. Rääkis seda siira ärevusega, markeerides punaseid liine, mille ületamise järel algab vastasseis. Nii paraku ka läks. Soovitan muuuseas lugeda toda kõnet tänaste silmadega ja te tajute hämmeldusega, kui kaasaegselt ja konstruktiivselt ta mõjub.
Toona, 2007.a nn „müncheni kogukond“ ei kuulnud seda sõnumit või tegi näo et ei kuule vene murekohti. Ja seetõttu on kõik järgmise 15 aasta jooksul toimunu eelkõige teie enda vastutusel.“
„2020.a Müncheni konverentsil võeti kasutusele termin „Westlessness“ (ehk Lääne puudumine maailmast). Selles terminis kõlab Freud’ilik hirm maailma ees, milles Lääs ei domineeri. Lääne jaoks on see kaose sünonüüm ja Hobbes’lik kõikide sõda kõikide vastu. Münchenis nähakse lahendust jätkuvalt valemis: „Rohkem Läänt!“. Meie aga Venemaal, nagu ka paljudes teistes riikides, näeme et probleem pole mitte Lääne vähesuses, vaid selles et teda on liiga palju, et ta on liiga enesekindel ja liiga keskendunud omaenda, mitte aga kollektiivsetel probleemidel“
„Mida teha?
Kõigepealt tuleb naasta omaenda tegevuste enesekriitilise mõtestamiseni. Venemaa suhtes räägitakse mida iganes, mh ka Münchenis. Aga mina räägin sellest, millest Münchenis ei kuule. Omal ajal andis Müncheni konverentsi juht Wolfgang Ischinger täpse hinnangu Maidani tulemustele: „Ukraina kaotas Krimmi ja Donbassi, Venemaa kaotas Ukraina, Euroopa kaotas Venemaa, aga maailm kaotas stabiilsuse.“ Kuid selles mõttekäigus puudub lähtepunkt, analüüs et kas saanuks vältida taolisi arenguid? Ja peamini – mis rolli mängis Lääne positsioon, mis järjekindlalt toetas venevastaseid meeleolusid Ukrainas, lubades talle NATO-liikmelisust ning sisuliselt kiites heaks 2014.a riigipööret?
Veel peab Lääs tunnistama, et tema repressiivpoliitika ei tööta. Venemaa ei palu maha võtta sanktsioone, nende sisseseadjad peavad ise selgeks saama, kus lõppeb jonnakus ja algab terve mõistus. Sanktsioonid ei andnud soovitud mõju lihtsalt seetõttu, et Venemaa käitumine oli vaid reaktsioon toimunule. Mitte Venemaa ei visanud väljakutset Läänele, vaid Lääs Venemaale. Just seetõttu näeme me ridamisi mõttetuid tegevusi, mis ei saavuta eesmärki, vaid süvendavad vastasseisu: Venemaa demoniseerimine, kommete õpetamine, katsed meid pidurdada meie arengut. Ütlen enamatki – need tegevused annavad otse vastupidise efekti, mitte Venemaa poliitika muutumist, vaid tema konsolideerumist.
Aga nüüd sellest, et kas meil on võimalik konsolideerida hoopis meie ühist poliitikat? Venemaa seiskohast on see täiesti võimalik. Selleks on vaja „kõigest“:
- Loobuda rahvusvaheliste suhete kontspetsioonist, mis põhineb /Lääne/reeglitel[i]: see pole vastuvõetav märkimisväärsele osale rahvusvahelisest kogukonnast, seega ei saa kunagi olema universaalne;
- Määrata kindlaks punased liinid, mille ületamisel algab sekkumine siseasjadesse;
- Käivitada dialoogimehhanismid, mille eesmärgiks on esimesel etapil naasemine Helsinki Pakti põhimõtete juurde (rahumeelne koos-eksisteerimine), seejärel Pariisi Harta alusmõtete juurde (julgeoleku jagamatus ja kõikehõlmav koostöö).
Lõppeks on ju iga mõjuka poliitilise jõu, sh ka Lääne liberaalse „partei“, vastutusel taolise rahvusvaheliste suhete süsteemi ülesehitamine, mis toimiks kaasaval, mitte eraldaval printsiibil. Seni aga annab transatlantilises „parteis“ tooni NATO uustulnukate fraktsioon, kes taotlevad risti vastupidist – Venemaa ja teiste mitte-meelepäraste eemalejätmist globaalsete otsuste vastuvõtmisest.“
„Venemaa soovib Läänele edu oma välispoliitika viimises vastavusse terve mõistusega. Lõppeks - me pole üksteisest nii erinevad. Venemaa on kokkuleppimisvõimeline ning on valmis alati toetama universaalseid reegleid ja kaasavaid otsustamis-mehhanisme. Keegi pole ju vastu tõepoolest demokraatikule, liberaalsele maailmakorrale. Kuid seda ainult juhul kui seda ei muudeta sünonüümiks liberaalset ideoloogiat kadvate riikide rühma ainuvõimule ja korralne, mis on üles ehitatud vaid nende reeglitele.“
-----
[i] Siin tuleb eeldada, et algne sõnastus „отказаться от концепции порядка, основанного на правилах:“ on näpukas, hiljem kordub sarnane mõttekäik „порядком основанном только на их правилах“
No comments:
Post a Comment