Ülelihtsustamine ja sildistamine. Me kõik oleme nende kahe patu küüsis. Kuid mõnikord on mõni patt rängem kui teine.
Kui me üritaks ühekorraga kirjeldada kõike, mis toimub mesilastarus või sipelgapesas, siis me läheks hulluks. Kui me üritaks rääkida tõepoolest kõigest, alates biokeemilistest kuni närvitalituslike protsessideni, psühholoogilistest kuni pesaehituslike aspektideni, siis me kulutaks ilmselt aastaid, et kirja panna ainuüksi ühes hetkes toimuvat.
Lihtsustamise lõks
Seetõttu on loomulik, et me üldistame, lahterdame ja kategoriseerime, selleks et ilma hullumata öelda lihtsaid ja selgeid sõnu nagu näiteks „lehm sööb rohtu“. Iga selle sõna saaks dekonstrueerida ja nõrkemiseni vaielda ning täpsustada, et mida me ikka tegelikult silmas peame, kuid me ei tee seda, sest üldjoontes vastab kirjeldus tegelikkusele.
Rääkides aga ühiskondlik-poliitilistest protsessidest, kasutame me mõnikord üldistusi liiga kergekäeliselt. Rääkides autoritaarsetest riikidest, kus kogu võimutäiust kehastab üks (ja üldjuhul negatiivse tajumärgiga) inimene, loob termin „opositsiooniliider“ sügavalt eksliku kuvandi. Selle kohaselt seisab ühele võimukeskusele vastu teine keskus, mille eesotsas on samasugune liider. Führer, kui laenata ilmestamiseks saksakeelset sõna.
On vist ainult üks poliitiline süsteem maailmas, kus sõna „opositsiooniliider“ on korrektselt kasutatav. See on Suurbritannias, kus „tema kõrgeaususe kõige lojaalsemat opositisooni“ juhib parasjagu üks inimene, kaheparteisüsteemis vastasrinda jääva partei valitud juht.
Ühemõõtmelisuse ohtlik illusioon
Ei Venemaa või Valgevene puhul ei saa rääkida ühemõõtmelisest skaalast võim vs opositsioon. On müriaad hajusaid süsteemi toetajaid ja teisitimõtlejaid. Kui toetajate juhi osas on mööndustega, kuid siiski enam-vähem konsensus, siis teisitimõtlejate laager on hajus ja killustatud. Juba kasvõi seetõttu, et mõlema riigi eriteenistused harivad seda põldu väga hoolikalt, kõblates sealt välja kõik vähegi märkimisväärsema. Noh, mitte päris kõik, midagi jääb ikka süsteemi silmade vahele, kuid ikkagi.
Et hõlbustada loo alguses püstitatud väite mõtestamist, pakun välja lihtsa ülesande. Igaüks, kes järgmisena kasutab mõistet „opositsiooniliider“, proovib kohe vastata ka küsimusele, et kas Venemaal või Valgevenes on olemas opositsiooni üks tükk, mida juhib kõigi poolt tunnustatud liider. Noh umbes nagu veloturniiril on olemas kollase liidrisärgi kandja ja neid särke on üks tükk.
Et mitte jääda tüütult undavaks hääleks kõrbes, pakun välja mingi, ehkki kohmaka alternatiivi. „Opositsiooni nähtavaim esindaja“ või „opositsiooni kõneisikuks kujunenud“ või midagi säänset. Lõppkokkuvõttes on „opositsiooniliidri“ sildi kleepimine ühe või teise inimese külge ka märklaua kleepimine tema otsaette.
---
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment