Hirm

Ma üliharva võtan kätte ja tõlgin otse lahmakate viisi teksti. Veel vähem raadioeetris kõlanud teksti. Enamasti on mõtekam see lühidalt ümber sõnastada, asetada mingisse konteksti ja nö söödavamaks muuta. Seekord aga otsustasin teisiti - see tekst on väärt, et ta vähemalt jupiti eestindada. Soovitan mõistagi kuulata tervikut, kui vähegi aega ja keeleoskust on. need mõtted sõnastas Sergei Medvedev, Moskva Vabaülikooli professor, ajaloolane ja kirjanik

---

"Kaasaegse Venemaa peamiseks eksportkaubaks on hirm, mitte nafta või gaas, vaid hirm. Hirm läheb väga hästi müügiks maailmas, kaasaegses rahvusvahelises suhete süsteemis.

Näiteks see, mis praegu toimus Ukrainas, sõjahüsteeria õhutamisega, vägede kontsentreerimisega ja äraviimisega. See oli iseloomulik ohu loomise operatsioon, müümaks hirmu rahvusvahelisele kogukonnale ja sisemisele sihtgrupile, omaenda elanikkonnale.

Kõik see, mida Venemaa teeb Süürias, mida teevad vene eriteenistused piiride taga, kõik need mürgitamised, Skripalid, plahvatused Tšehhis, Miškinid ja Tšepigid. Kõigel sellel pole praktilist sisu, see on justnimelt hirmu ja määramatuse genereerimise operatsioonid. Venemaa on väga oluline osaline selle määramatuse maailmaturul. Ta üritab kapitaliseerida oma positsiooni sellel. Sama toimub ka riigis sees.

Omal ajal pakkus sotsioloog Kordonski välja hirmude tootmise teooria. Selle kohaselt tegeleb iga bürokraatlik ametkond hirmude tootmisega, nende formuleerimisega. Loodusressursside ministeerium räägib saabuvatest metsatulekahjudest. Selle jaoks eraldatakse teatud ressurss. Seejärel algab nende ressursside ärakasutamine.

On olemas täiesti hiilgavad spetsialistid ohtude tootmises, need on meie jõuorganid. Nad teatacad riigile: eksisteerib värviliste revolutsioonide oht, vot näete Valgevenes tekkis uus oht. Näete, nad üritasid Lukašenkat tappa. Jne. Nüüd see masinavärk on läinud üle autonoomsele režiimile, ta töötab ise enda jaoks. Ning tema ressuriks on oleme meie, elanikkond, VF kodanikud. See masin lihtsalt kujundab inimesi ümber uuteks ohtudeks, uuteks repressioonideks. Nendest ohtudest formuleeritakse uued ülesanded, milleks saadakse uued ressursid: terrorismi-, ekstremismi-, välisagentide juhtumites. Ja süsteem paisub ning rasvub. Ja kuni leidub veel elavaid inimesi, pumpab see süsteem endasse uut ressurssi, taastoodab ennast ning lõpptoodanguks on hirm. Ja seda hirmu müüakse nii sise- kui välispoliitikas.
---
Repressioonid ise polegi nii olulised. Samuti nagu pole oluline sõda. Oluline on balansseerida sõja ja repressioonide piiril. Just see loob kontrolli, juhitatavuse olukorra. Kui repressioonid algavad, siis juhitavus kaob
---
Samamoodi nagu sõjaga Ukraina vastu – me peame kogu aeg balansseerima selle piiril. Me peame kogu aeg balansseerima ’37 aasta piiril. Ja kui seda ei toimu, siis me oleme tänulikud Putinile. Aitäh sulle suur Putin selle eest, et sa ei hakanud pommitama Kiievit. Aitäh, et et ei ole rajatud koonduslaagreid."
---

Lõpetuseks, et ei jääks muljet, nagu oleks tegu vaid ühe mehe arvamusega, ka väljavõte Levada-keskuse küsitlusest, millest selgub, et esmakordselt kardab enam kui pool (52%) küsitletutest massiliste repressioonide naasemist Venemaale.