Olete vast kõik kuulnud neid või sarnaseid ütlusi. Ei ole? Aga pange nüüd samadesse laustesse mitte kurjategija ja karistus, vaid nt Venemaa või Valgevene ja sanktsioonid. Kas nüüd tuleb tuttavam ette?
On üsna lihtne mõista, miks karistatav väidab, et tegelikult pole ta üleüldse süüdi ja need karistused on talle täiesti ... khmmm (pange siia ise enda jaoks sobiv sõna, näiteks „ükskõik“). See, et kohtusaalis karistuse väljakuulutamise ajal süüalune küüniliselt irvitab, eriti kui on tegemist retsidivistiga, on hõlpsasti seletatav.
Palju keerulisem on tabada, miks suur osa publikust võtab kätte ja hakkab kordama kurjategija sõnu stiilis: „aga kust me teame, kas ta ikka on selline süüdlane“, „aga teised teevad ju ka“ ning „need oma karistused võite te endale pähe määrida“.
Karistuse teine pool
Aga igal nähtusel on alati vähemalt kaks külge. Kui me võtame nüüd aluseks kuri- või väärteo eest karistamise, siis keskendubki enamik tähelepanu karistatavale. Ning sedavõrra vähem mõeldakse karistavale poolele. Mitte kitsalt kohtu või kohtuniku mõttes, vaid ühiskonna / kogukonna mõttes.
Milleks peab üleüldse kedagi karistama? Mis on selle mõte? Ma ei üritagi laskuda õigusfilosoofilistesse sügavustesse, aga püstitan lihtsalt paar teesi.
Kui mingi seltskond on kokku leppinud reeglites, siis on alati ette nähtud ka karistused nende reeglite rikkumiste eest. Olgu siis tegu nt spordivõistlustega, ühe eraldivõetud riigi või siis rahvusvahelise kogukonnaga. Rikud reegleid, saad karistatud. Spordis trahvipunktid, riigis nt vanglakaristuse ja rahvusvahelises süsteemis sanktsioonid.
Kui see kogukond, kes on välja mõelnud / kehtestanud mingid reeglid, ei karista rikkujat, siis ta muudab kogu selle süsteemi mõtetuks. Kui vutikohtunik ei näita kollast kaarti, on ta ise reeglite rikkuja. Kui liiklusinspektor ei määra trahvi, on ta ise vähemalt kaas-süüdlane. Kui rahvusvaheline üldsus ei karista ühiselu reeglite vastu astujat, on ta samavõrra kaabakas, kui nt lennuki allatulistaja või poliitvangide võtja.
Enesest lugupidamise küsimus
Jah muidugi võib alati vaielda selle üle, et kas karistus on proportsionaalne, kas kohtumõistja on pädev seda otsust tegema, kas ja kuidas on karistusalusel võimalus kaitsta oma õigusi jne, kuid see on hetkel teisane.
Esmane ja oluline on mõista kolme aspekti. Esiteks – vaidlustades/naeruvääristades sanktsioonide kehtestamist kui sellist asume me kurjategija poolele. Teiseks ja teise äärmusena – nõudes karmimaid sanktsioone peame endale aru andma, et me tegutseme siiski normide ja seaduste raames ning et ka meie enda poolt seatud piirangud võidakse hiljem kohtus vaidlustada.
Kolmandaks ja peamiseks – kurjategija karistamise üks eesmärk on säilitada enesest lugupidamine. Sest ei kui me midagi ei tee või reageerime valesti, siis muutume me samasuguseks kurjategijaga.
---
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment