Kaasaegse Venemaa retoorilises minapildis, enesemõtestamises on üüratult olulisel kohal sõnapaar „sõjalis-patriootiline“. Justnimelt sellis paarina, mitte eraldivõetud patriootilisus, vaid alati koos kaas-sõnaga „sõjaline“. See on Venemaa alusmüüdi keskne element, nii see nn Suur Isamaasõda kui varasemad sõjad. Kui vaadata neid figuure ja nimesid, keda Venemaa ülistab, siis on need olnud just erinevad väepealikud, need inimesed, kelle kätel on kõige rohkem verd (hiljuti selgus, et ka Ivan Julm on nö efektiivne manager, mitte verine sadist). Nii et see pidu ei saa läbi saada, vähemalt mitte ennem kui muutub Venemaa minapilt.
Mis aga puutub konkreetsesse kõnesse, siis ma ei oskaks seda eriti ähvardavamaks pidada kui tavapärane sõnum stiilis „võime korrata“. See on ilmselt Venemaa nägemus heidutusest. Omaette küsimus, et kas mälestuspäev peaks olema sõjaka ähvarduse esitamise koht, kuid see on juba selle riigi poliitilise kultuuri küsimus.
Omaette ooper on muidugi pidevalt korduv näpuviibutus ajaloo ümberkirjutamise osas. Selle juures on kõige vahvam asjaolu, et kogu nn Suure Isamaasõja kontseptsioon on üks ajaloo totaalse ümberkirjutamise musternäidis. Esiteks võetakse II Maailmasõjast välja üks jupike ja kirjutatakse see ümber omaette sõjaks, pannes selle algus- ja lõppunktid enda jaoks sobivatesse kohtadesse. Teiseks on nõukogudelik historigraafia sellest loost kokku kudunud veidra jutustuse võitlusest fašismi vastu, samas kui tegelikult võtsid omavahel mõõtu kaks tõugu sotsialiste: Saksamaa omad ehk natsionaalsotsialistid klassifitseerisid inimesi rahvusliku kuuluvuse järgi, Nõukogude omad aga klassilise kuuluvuse järgi. Väiksemaid näiteid ajaloo ümberkirjutamises on selles müüdiloomes veel müriaad, aga selleks oleks vaja omaette pikki saateid.
Vene kirikupea Kirill hoiatas hiljuti seoses munapühadega ootamatult võime türanniasse kaldumise eest. Mida see avaldus tähendab?
Siin on lugu nüüd veidi segane. Väga võimsalt läks ringlusse versioon, mis oli veidi kärbitud ja konteksti mõttes nihutatud. Tegelikult olla olnud tegu nädal aega varem peetud jutlusega, milles see türannia moment küll kõlas, aga väidetavalt mitte ilmalike võimude, vaid kirikupeade suhtes, manitsedes neid vähendama isiklikke ambitsioone.
Igatahes on tegu huvitava näitega sellest, kuidas ühte ja sedasama infokribalat on võimalik erinevalt interpreteerida, näidates patriarhi peaaegu nagu opositsioonile kaasatundjat. Selleks pole vene õigeusu kiriku praegust pead küll kuidagi võimalik pidada.
Küll aga koorus selle infolahingu taga välja ka muude mullistuste hulgas see, mida võib nüüd pidada piisavalt usaldusväärseks seletuskäiguks ehk siis erinevate grupihuvide heitlus järgmise patriarhi kandidaatide ümber. Nii saab vähemalt osaliselt neid sõnu tõlgendada kui praeguse patriarhi hoiatust konkurentidele stiilis: „ärge proovige meile oma huve peale suruda“.
---
saatelõik järelvaadatav siit
No comments:
Post a Comment