Jah ma tean, et kollektiivse süü põhimõtte alusel karistamine on tõhus. Kuid samavõrra ma tean, et see on ebaõiglane ja ebainimlik. Olen seda omal nahal tundnud ja tean, kui põlastusväärseks muutub karistaja karistatava silmis.
Minu enda kogemus on ammune ja hädine vari selle kõrval, mis toimub sõjaväljaks muutunud Ukrainas. Kandes vastutahtsi nõukogude madruse mundrit, pidime mitmeidki kordi kogu väeosaga öösel rividrilli tegema või muud ebameeldivust taluma, sest keegi „meie omadest“ oli nt vahipostil magama jäänud.
Jah, see on tõhus, sest kollektiivselt karistatutes tekib viha süüdlase suhtes ning järgmine kord ehk on patustaja ehk sellevõrra hoolsam reeglite järgija. See on osa psühholoogilise allutamise ja tahte murdmise taktikast, mida sõjavägedes alati kasutatakse. See on sihipärane ja ehk ka möödapääsmatu, kuid toimib ainult rangelt hierarhilises struktuuris. Vabas ühiskonnas oleks selline tegutsemine aga vastuvõetamatu, kas pole?
Läbi aegade kestev hullus
Meil on teada ajaloost müriaad näiteid, kus kollektiivse süü alusel karistati nt ümberpiiratud linnu või terveid rahvaid, määrates nad leebel juhul kandma kollektiivse süü kollast märki. Hullemal juhul müüdi kõik orjusse või tapeti.
Vladimir Putin praegu karistab kollektiivse süü alusel kogu Ukrainat, hävitades huupi pommitades linnu. Sest Ukraina vaim on vaja tema meelest murda ja enda tahtele allutada. Toimub see mingi isikliku solvumise või geopoliitilise ajuhalvatuse tõttu (miska tuleks nt Südamaa teooria alusel allutada kogu ukrainlaste ja valgevenelaste asuala), polegi oluline. Oluline on kollektiivse süü põhimõtte rakendamine, mille alusel pekstakse kõiki, lootuses et siis vannub alla kogu Ukraina ja seejärel juba ülejäänud Euroopa.
Ma saan suurepäraselt aru, et nähes kuidas vene tankid ja lennukid külvavad surma Ukrainas, tahaks teha kellelegi vastu samapalju haiget ja valu. Ka mina vaatan halvasti varjatud kättemaksurõõmuga videoklippe sellest, kuidas ukrainlastel õnnestub hävitada vene poole sõjamasinaid. Ka minus on olemas see koopainimene, kes rõõmustab vaenlase surma üle. See on mingil määral meis kõigis, kui ehk üksikud pühakud välja arvata.
Sõda muudab kõike
Sõda teeb väga palju asju lihtsamaks ja selgemaks, vähemalt sõjaväljal. On vaenlane, keda tuleb tappa. Sel hetkel pole vahet, kas vastas on panetunud mõrvar või hirmunud noorsõdur, kes hoiab esimest korda relva käes. Kuulipilduja võtab nad kõik.
Kuid samal ajal teeb see kõikjal mujal kõik väga palju keerulisemaks. Nagu sõnastas hea kamraad Aet Kiisla: „Rahuajal elementaarsed põhimõtted ei ole sõja ajal elementaarsed. Pidevalt oleks nagu eetika aine eksam. Valikuid tehakse halbade variantide vahel.“
Ma leian, et sõjavälja põhimõtteid ei peaks rakendama väljaspool seda. Õigusemõistmine, sh süü omistamine, peaks olema õiglane ning põhinema personaalsel, mitte kollektiivsel vastutusel. Lõppeks – kuhu jääb demokraatliku õigusriigi üks aluspõhimõte: süütuse presumptsioon? Igaühe süü tuleb individuaalselt tõestada ja anda võimalus ka vastupidist tõestada.
Kollektiivi kaudu indiviidi kontrollimise, sh kollektiivse süü põhimõte on omane mittevabadele ühiskondadele. Sel moel rakendatud ravim võib osutuda mürgiks, mille toimet me ei kontrolli.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment