„Kus te olite need kaheksa aastat, kui Donetskis toimus genotsiid“, „Miks te nutate nüüd ukrainlaste kannatuste pärast, kui te sulgesite silmad sellele, mida tegid ukrainlased Donetskis 8 aastat“
Ilmselt on väga vähe inimesi, kes poleks kuulnud neid õõnsaid väljendeid, millega üritatakse tõrjuda süüdistusi Venemaa agressiooni osas Ukraina vastu. Pakun välja lihtsa tööriistapaketi, millega sellistele kõmistajatel vastu astuda.
Kolm lihtsat soovitust
Esiteks – säilitage rahu. Teid üritatakse solvata, isiklikuks minna, viia teid emotsionaalselt haavatavasse seisundisse. Niipea kui asute vastama samaga või ennast kaitsma, lähete tegelikult agressori seatud lõksu – te kaldute teemast kõrvale ja lasete enda argumente naeruvääristada.
Teiseks – jääge kindlaks oma algsele teesile, ühele teemale. Teid üritatakse viia segadusse küsimustega stiilis: „aga miks me ei räägi sellest/tollest?“ või „teised teevad samamoodi!“. Nt teie algväide on „Venemaa alustas selle sõja, järelikult on kõik selle sõja ohvrid Venemaa süü“ toob vastuseks kaasa võrdluse olukorraga Jugoslaavias, Süürias või kus iganes. Sellele tuleb vastata lihtsalt ja üheselt: „teemavahetamine on demagoogiline võte“, „me ei aruta praegu ka nt lendoravate elutingimusi või jääliustike sulamist, meie teemaks on see, kes alustas sõja 2014.a“.
Kolmandaks: vastake alati täislausetega, mis sisaldab kogu teie väidet, isegi kui see näib alguses mõtetu kordamisena. Kui väite „Venemaa alustas selle sõja, järelikult on kõik selle sõja ohvrid Venemaa süü“ kolmandal kasutamisel lühendate selle nt tasemeni „Venemaa on kõiges süüdi“, siis loote võimaluse omaenda väiteid väga lihtsalt naeruvääristada.
Kes alustas, see on ka süüdi
Toon ära väga lihtsa skeemi, mille alusel saab tõestada Venemaa süüd kõigis nende surmades, mis on kaasnenud 2014.a alanud sõjaga.
Esiteks – sõja algatas Venemaa, võttes ära Ukraina territooriume, nii Krimmis kui nn DNR/LNR aladel. Kontrollküsimus: kas Venemaa võttis ära Ukraina alasid või Ukraina Venemaa omi? Kui territooriume omandas Venemaa, siis on sõja algataja Venemaa.
Teiseks – kas Ukraina kaotas territooriume selle tõttu, et nt Krimmi ja DNR/LNR asukad otsustasid ise eralduda? Sellise soovi avaldamiseks oleks vaja olnud korraldada referendum, mitte „referendum“, mis teostati kiirustades, räpakalt ja võõrvägede juuresolekul.
„Referendum“ kui valeraha
Referendum kui demokraatia instrument on üks väga selgelt protseduuridel põhinev nähtus. Seda alates hääletamisõiguslike inimeste nimekirjade koostamisest kuni avatud debattide korraldamiseni ja vaatlejate osalemiseni. Kuna kõik need reeglid olid julmalt rikutud, siis on taolise „referendumi“ kasutamine oma tegude legitimiseeerijana võrreldav teadlikult valeraha kasutamisena seadusliku maksevahendi pähe.
Seega – igaüks kes väidab, et nood alad eraldusid Ukrainast kohalike elanike vaba tahte kohaselt, on sisuliselt petis. Vastuväide taolise pettuse õigustamisele on üüratult lihtne: pseudoreferendumi õigustamine võrdub sõjakuritegude õigustamisega. Võõrriigi relvatorude all „referendumi“ korraldamine on kuritegu.
Kolmandaks – kuna sõja algatajaks 2014.a oli Venemaa, siis on ka kõik selle sõja ohvrid Venemaa hingel. Kõik need inimesed on olnud Venemaa pantvangid, ka need, kes siiralt tahtsid Ukrainast eemalduda. Venemaa pettis neid, lubades korraldada nende alade lahkumise Ukraina koosseisust, kuid sisuliselt asetas nad inimkilbi staatusesse, nagu Vladimir Putin ka väga avameelselt teatas 2014.a.
Ukraina on algusest peale pidanud ainult kaitselahinguid, tõrjudes „neid, keda seal pole olnudki“ (их-там-нет) ehk siis vene okupante, kes toodi Ukrainasse selleks, et nood etendaks „kohalikke vabatahtlikke“.
Kokkuvõtteks kordan: juhul kui olete otsustanud asuda Ukrainat kaitsma infosõja tandril, olge selleks hästi ettevalmistunud ja rahulik. Vastase positsioonide/argumentide eelnev väljaselgitamine ning nende murendamine läbimõeldud argumentidega, säilitades rahu ja keskendudes ühele teemale on ainuõige taktika.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment