Selle sõja alguse juures on inimesed, kes on välja mõelnud müüdi alati ahistatud, tagakiusatud ja allasurutud Venemaast. Venemaast, mida on läbi aegade üritanud vallutada välised vaenlased ja pole seetõttu rahumeelsel vene rahval lasknud nautida talle Jumala poolt antud maid ja varasid.
Tegelikkuses on Venemaa olnud küll algusest peale imperiaalse olekuga (nagu enamik toonaseid protoriiklikke moodustisi) ning kõik need maad ja varad on kokku ahmitud enamasti relva, aga ka kohati eduka diplomaatia abil.
Levinud legend
Tegemist ei ole Venemaale ainuomase legendiga. Praktiliselt kõikide riikide omamüüdis on jutustus sellest, kuidas ikka kurjad välisjõud on üritanud neid maid vallutada, kuid ajalooline õiglus on „meie omade“ poolel ja seetõttu on meil õigus ka seda maatükki enda omaks kuulutada.
Kuid mis on Venemaa-spetsiifiline, siis see otsus, et mida taolise ajaloolise taagaga peale hakatakse. Varem vaid marginaalide hulgas ringelnud „vabastamise“-idee on jõudnud nüüd ka Venemaa võimude tippude suhu ja mis veel hullem, ka sõnadesse ja tegudesse.
Vene enesenägemuses on nad vabastajad. Riik/rahvas, kellel on suur missioon vabastada ümbritsevaid rahvaid ja kui vaja, siis kogu maailma kurjusest. Praegu on selleks kurjuseks USA, kes on endale väidetavalt allutanud praktiliselt kogu maailma. Selle allutamise üheks näiteks tuuakse viimatist hääletamist ÜRO’s, kus Venemaa agressiooni hukkamõistmisele hääletas vastu lisaks Venemaale vaid 4 riiki: Valgevene, Põhja-Korea, Eritrea ja Süüria.
Märgilise kõrvalpõikena – erapooletuks otsustas jääda (st Venemaad mitte otseselt toetada) ka Hiina, kellest Venemaa üritab joonistada enda suurimat liitlast USA-vastases heitluses. Ainult et Hiina ei olem mitte kunagi kellegi liitlane, äärmisel juhul võib vastavalt olukorrale olla vaid partner, kuid mitte iial püsivalt seotud liitlane. Kuid nüüd tagasi meie loo peamise telje juurde.
Vastu tahtmist vabastamine
Hetkel tegeleb siis Venemaa Ukraina vabastamisega. Jaa-jaa, te ei lugenud valesti. Ukrainat vabastatakse Moskva sõnutsi ühekorraga kahest kurjast. Esiteks Kiievis „riigipöörde käigus võimu haaranud natside“ ja teiseks nende taga oleva USA ülemvõimust. Igapävased rindeteated räägivadki ühe või teise asula „vabastamisest“ ja sellest, kuidas kohalikud elanikud neid tervitavad.
See, et tegelikkuses tervitatakse vene soomukeid enamasti tulega ja sõdureid sõimuga, jääb vene meediapildist arusaadavatel põhjustel välja. Edulugude vahele pikitakse seevastu ohtralt teateid selle kohta, kuidas Ukraina poole mürsud on tabanud rahumeelseid objekte.
Aga nüüd uuesti selle kurva ja verise illusiooni juurde. Vabastamine ei saa lõppeda Venemaa juhtkonna peades ja sõnades Ukrainaga. Äsja teatas Venemaa välisminister Sergei Lavrov, et „USA on endale allutanud Euroopa nii, nagu seda tahtsid teha Naopoleon ja Hitler“. Sellest tulenev järeldus on ilmne – kuna Venemaa on Euroopat juba vabastanud nii Naopoleonist kui Hitlerist, siis loogiliselt tuleb seda teha uuesti.
Solvumise verine hind
Mis on aga kogu selle väljamõeldistele ja tajuhäiretele põhinevas verises tragöödias kõige kurvem – see pole esimene ega viimane taoline sõda. Inimkond on varemgi näidanud üles hämmastavat järjekindlust asuda üksteist tapma väljamõeldiste ja emotsioonide pinnalt. Küll on selle taga väljamõeldud jumalad, küll lihtne armukadedus või veel labasem solvumine.
Saksamaa solvus Esimese Maailmasõja tulemuste peale ning algatas Teise. Venemaa solvus nn Külma sõja tulemuste peale ja algatas Kolmanda ... või on see kõik üks pidev jätkusõda. Kuid see on juba filosoofiline arutelu.
See, et Venemaa on sisse võtnud meie poolt vaadatuna narri solvunu ja ahistatu poosi, kes nüüd peseb oma alaväärsust maha ukrainlaste vere hinnaga, ei muuda sõda vähem elajalikuks. Muudatus selles suhtumises saab tulla ainult Venemaa seest. Tuhin „vabastada maailm“ peab asenduma normaalse inimliku häbiga sõjakuritegude eest ning sooviga vabandada.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment