Äsja ilmus väga huvipakkuv sissevaade vene eliidi hulgas valitsevatesse meeleoludesse. Väidetavalt on see süngelt-sõjakalt otsustav, kokkuvõetav ühte frivoolsesse väljendisse: „aga me nüüd kõigile neile alles keerame!“, pidades silmas kõiki „neid“, kes Venemaad oma sanktsioonidega ahistavad.
Ühest küljest avatakse selles sissevaates lootusetu pilt, et Putinit ei ole võimalik mõjutada. Et need vähesed, kes temani üleüldse ulatuvad, kas ei julge või isegi ei taha teda ümber veenda. Punkri peremees aga on veendunud ja katkise grammofonina korrutav: „me pidime reageerima, muidu oleks Ukraina meid rünnanud, Lääs valmistas teda selleks ette.“
Ühes paadis ühe meeskonnana?
Teisalt aga väidetakse (ilma sellele seisukohale hinnangut andmata), et jagatud arusaam olukorrast on umbes alljärgnev. „Paradoksaalselt on nüüd nii laiem ühiskond kui eliidid ühes paadis. Olles varem üksteisest lõpmatult kaugel, tajuvad nad nüüd ennast kui mitte olevat ühisena, siis vähemalt välis surve all kokku surutuna“.
Selle loogika kohaselt hakkavad ühes paadis olijad kõik ühe meeskonnana tegutema Puutini juhtimise all, soovides kätte maksta ülejäänud maailmale.
Mina oletan siiski, et nad tunnevad ennast küll olevat ühes paadis, st ühes olukorras, kuid see on ebamugav olukord, millest nad üritavad vabaneda / välja rabeleda. Et mingit "ühtse meeskonna või löögirusika" tunnet ei teki.
Tagasi 90’tes?
Kolmandana kirjeldab loo autor Farida Rustamova omamoodi entusiasmipuhangut, tsiteerides oma kõrgetasemeliste respondentide vastuseid: „Paljud eakamad inimesed tunnevad ennast entusiastlikult ja näevad võimalust taas teenida raha ning alustada algusest nagu 90’tel“.
See on küll innukas, kuid täiesti ekslik õhin. Toona, 90'tel, rabeleti NSVL varemetest välja mitte "ühtse meeskonnana", vaid sügava individualismi korras ja avatud piiride tingimustes. Peamine ellujäämismudel oli toona mille-iganes müümine väljapoole Venemaad (nt must metall või elavhõbe vms) ja tarbekaupade sissetoomine Venemaale (alates kotitäiest odavatest hilpudest kuni laevatäite kanakoibadeni). Praegune olukord on toonasele risti vastupidine.
Üks eripärasid, mida toob välja ka autor, on praeguse eliidi kuulumine vanemasse generatsiooni, kelle kogemus ja nägemus ongi pärist NSVL lõpu eelsest ja aegsest perioodist. Et noorem põlvkond üritab pigem maalt lahkuda, mitte liituda „vana ja järeleproovitud“ mudeli ja inimeste tiimiga.
Sõjaväelise riigipöörde võimalus
Jah, ma tean, et esimese hooga mõjub see variant absurdsena. Kuid seletan lahti, miks seda tasub kasvõi ühe võimalikuna kaaluda. Esiteks – eksisteerib üsna suur tõenäosus, et käesoleva Ukraina kampaania läbikukkumises asutakse Kremlis süüdistama sõjaväelasi, olgu siis kas valeinfo andmise või käpardliku tegutsemise tõttu sõjaväljal. Sel juhul on loomulik mundrikandjate protest stiilis: „me ju lihtsalt pidime järgma teie ülemjuhatajalikke korraldusi!“
Teiseks – nagu viitab oma intervjuus ka RKK külalisteadur Igor Gretski, on armee kui selline vene rahva seas väga populaarne ning kui tuleks valida praeguse presidendi ja sõjaväe vastasseisu korral pool, valitakse pigem armee pool. Seetõttu pole välistatud tingliku „kindral Lebedi“ taolise liidri esilekerkimine, kes võtab asjad riigis oma kontrolli alla.
Seega tuleb arvesse võtta ka võimalust võimuvahetuseks Venemaal seoses ebaõnnestunud sõjaretkega. Peamine, mis tuleks selgeks mõelda, on see, et mis on see minimaalne tingimuste pakett, mis peab olema täidetud, ennem kui sanktsioonide režiimi leevendada. Isiku vahetus Kremli kõrgel troonil ei saa olla see üks ja ainus tingimus.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment