Ukraina kangelaslikkuses pole kahtlustki ning Euroopa / Lääne tänumeel selle eest, et ukrainlased seda sõda meie eest ja kaitseks peavad, peab saama üha uut ja võimsamat kinnitust, kuid hetkel lubage mul keskenduda muule.
Venemaa kirjeldab olukorda järgmiselt – USA poolt domineeritud NATO on võtmas järjest globaalsemat haaret, väljudes sellega ka ÜRO põhikirjalistest põhimõtetest, surudes alla „viimaseid tõeliselt suveräänseid riike“
Väidetav globaalne NATO
„See ongi see maailmakorraldus, kuhu üritatakse praegu suruda Ukraina taraani abil Venemaad, Kosovo abil Serbiat, IGIL abil Süüriat, Taiwani abil Hiinat.“ Need sõnad pärinevad ühelt Venemaa välispoliitika parimalt sõnastajalt, Föderatsiooniõukogu asejuhilt Konstantin Kosatšov.
Tema nägemuse kohaselt on NATO jõudnud oma arengus kolmandasse faasi. Esimene oli Külma Sõja ajal toimiv vabatahtlik ühendus, kuhu liitusid Nõukogude ohu tõrjumisest huvitatud riigid. Teine faas olla saabunud koos Külma Sõja lõpuga, mil hakati agressiivselt laienema nii uute liikmesriikide arvel kui ka – mis veelgi olulisem – hakati tegutsema ka väljaspool oma territooriumi. Sellega olla hävitatud julgeolek Euraasia kontinendil ning viidud maailm uue suure sõja lävele.
Kolmas faas olla kätte jõudnud nüüd, kus Kosatšovi sõnul jõhkra käteväänamisega tõmmatakse NATO koosseisu uusi riike nagu Rootsi ja Soome. Mis aga olla eriti kole, räägitakse vajadusest vastu seista globaalsetele ohtudele ning õigusele teha seda ka preventiivselt.
Venemaa vildakas loogika
Asjaolu, et seda räägib riigi esindaja, kes väidetavalt astub vastu globaalsele ohule (NATO) ja teeb seda preventiivselt (Ukraina ründamine jaburate loosungite varjus alates NATO baasidest kuni nõretava lolluseni biolaboritest), ei pane Moskvat punastama. See on üks vanemaid demagoogilisi võtteid, mida nii omaaegne NSVL kui nüüd selle uus kehastus Venemaa Föderatsioon kasutavad – süüdista vastaspoolt selles, mida sa ise kas juba teed või alles teha kavatsed.
Kogu see verine takerdumine Ukrainas – mis pidanuks olema kiire ja efektne vastulöök kurjale Läänele – on vähemalt saavutamas ühte olulist tulemust. Venemaa on väga lähedal sellele, et hakata nimetama Ukraina vastu peetavat sõda sõjaks. Ka see juhtub nüüd 9.mai ajal, nagu mitmedki ennustavad, ei oska ma öelda, kuid ühte võib see tähendada küll – ka Venemaa võib ennast pidada vabaks piiramaks sõjategevust ainult Ukraina territooriumiga.
Selles sõjas on meil õnneks kolm tugevat liitlast – see on Ukraina vaprus, Lääne relvad ja Venemaa valed. Pean silmas Venemaa siseriiklikku valetamise, ilustamise ja varastamise traditsiooni, mis on alguses nõukogude ja hiljem postsovjetlikes viljastavates tingimustes muutunud kõikehalvavaks monstrumiks. Nii nagu ühes eelmises sõjas üks hullunud diktaator liigutas paberil väljamõeldud sõjajõude ja sonis imerelvast, mis sõja käiku muudab, nii teeb seda praegu ka Putin, lubades „välkkiireid vastulööke“ vahenditega „millel pole analooge“.
Nende kolme kombinatsioonis võib tõesti juhtuda, et taraan nimega Ukraina purustab müüdi seni ennast „maailma teiseks sõjaliseks jõuks“ pidavaks Venemaast. Mingi maailmavallutusega pole selle aga rohkem pistmist kui Moskva tajuväänajate peas toimuvaga.
---
lugu ilmus siin
---
pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment