Iga kord, kui ma kuulen kellegi suust sõna „russofoobia“, vaatan ma talle imestades otsa, üritades aru saada, kas inimene teeb nalja või kasutab seda sõna tõsiselt. Kui tõsiselt, siis on tegu demagoogiga, isegi kui ta kasutab ühte levinumat demagoogilist võtet teadmatusest.
Põhilisi demagoogiavõtteid on umbes tosin, üks enamlevinud nendest on sildistamine. Kellelegi või millelegi omistatakse mingi üldistav ja reeglina halvustav määratlus, mille kohaselt too esindab midagi üdini halba, võltsi või kahjulikku.
„Viha kõige veneliku vastu“
Esiteks. Russofoobia on tema kasutajate kohaselt viha kõige veneliku vastu, alates vene keelest kuni kultuurini, jalgpallist kuni invaspordini, riigist kuni rahvani. „Russofoobia saab Lääne tsivilisatsiooni hukatuseks. Alguses kasutati kõige veneliku alandamiseks Ukrainat, nüüd on juba terve maailm saanud korraldus rünnata“ – teatas VF välisminister Sergei Lavrov, esinedes MGIMO üliõpilaste ees.
Teadusmaailmas eksisteerib selline mõiste nagu verifitseerimine, mille kohaselt tuleks lausest alustuseks leida, kas selles on üldse mingi hoomatav sisu ja seejärel, kas väide on tõene või mitte. Väide, et „vihatakse kõike venelikku“ on sisutühi, sest pole mitte mingil moel tõestatav, kuna „venelikkus“ pole objektiivselt mõõdetav umbes samamoodi nagu usklikkus vms subjektiivne kategooria. See, et „kogu maailm“ ründab sedasama „vene maailma“, on absurdne, kuna vene maailm on osa ülejäänud maailmast ning peaks seega ise ennast ründama.
Teiseks. Russofoobia olla lihtsalt soov pidurdada Venemaa arengut strateegilises, geopoliitilises mõttes, Lääs tundvat selle ees „koopainimeselikku russofoobiat“ – räägib seesama Lavrov intervjuus Serbia väljaandele. Juhul kui sm Lavrov räägib tuntud geopoliitilisest konstruktsioonist, mille kohaselt maailma valitseb see, kes valitseb Euraasiat ja seda omakorda see, kes valitseb „südamaad“ – ehk geograafiliselt siis praeguste Ukraina, Valgevene ja Venemaa Euroopasse kuuluvat osa, siis siin on sõna „foobia“ ehk hirm kohane tõesti. Vaadates seda, kuidas Moskva oma geopoliitilist vaimuhaigust realiseerib Ukrainas, on põhjust hirmuks ja vastikuseks küllaga.
Kõverpeegel missioonitunnetusest
Kolmandaks on mõiste „russofoobia“ omamoodi perversne ja maniakaalne peegeldus sellest minapildist, mida kannavad endas needsamad Russkii Mir ehitajad, kes peavad vene rahvale ja riigile omaseks mingit erilist missiooni. Kuna nad olevat nii spetsiifilise ülesande kandjad, siis tundvat ülejäänud maailm nende suhtes kadedusega segatud hirmu.
Lõpetuseks soovin russofoobiast rääkijatelt küsida, et kas venelased tunnevad end ukrainofoobidena, rünnates Ukrainat? Või grusinofoobidena, kaaperdades Gruusia küljest tükikesi? Estofoobidena, sajatades siinset elu ja olu? Kui ei, siis pole ka russofoobiat olemas.
Omamoodi jabura paradoksina võiks veel eraldi küsida, et kui venelased ja ukrainlased on üks rahvas (nagu kirjutas Vladimir Putin), siis kuidas on võimalik Ukraina salalaborites luua ainult venelasi ründavaid kurje nakkusi? Või on ka need bakterid nii russofoobsed, et ründavad inimesi passi alusel?
Seega – igaüks, kes tõsimeeli ja ilma jutumärkideta räägib „russofoobiast“, kasutab teadlikult või tahtmatult üht tuntud demagoogilist võtet, sildistades enda jaoks ebameeldivaid inimese ja nähtusi üldistava nimetusega „russofoob“ (ja tihti samades lausetes ja samadel eesmärkidel ka sõnadega „fašist“, „nats“ jne). Demagoog – see on aga paraku diagnoos, mis ei ole sildistamine, vaid süstemaatiliselt lahtiseletatav ja tõestatav termin.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment