„Venemaa ju ammu hoiatas, et mingit laienemist ei tohi olla. Et USA ärgu toppigu oma nina Ukrainasse, siis ka Venemaa ei hakka ka sisse minema.“ Kild killu haaval laoti lauale tükikesi sellest lihtsavõitu maailmavaatelisest puslest, milles toimib null-summa mängu reeglistik.
„USA hakkas juba ammu hammast ihuma Ukrainale, kus on must muld ja haruldased maavarad“ Ma arvan, et ei pea jätkama loendit sellest konspiroloogilisest nägemusest, mis justkui seletab ära kõik maailma protsessid, asetades need Suure Plaani ühesuunalisse liikumisse.
Huvid vs soovid
Mõneti on see mõttemudel ju arusaadav. Talupoeglikus maailmas, kus kogu kasutuskõlbulik maa on ära jagatud erinevate kasutajate vahel, saab kellegi omandi laienemine toimuda vaid teiste arvelt.
Aga teeks nüüd väikese mõttemängulise muudatuse. Asendame talupojaloogika härrasmeheliku klubilise loogikaga. Noh võtame nt Rotary ja Lions klubid. Või minu poolest kasvõi piljardi- või bridžiklubid. Jalgpalli- või golfiklubid.
On vist aru saada, kuhu ma mõttekäiku suunan? Et kas saab ikka alati öelda, et ühe klubi suurenemine uue liikme näol toimub teise klubi arvel?
Ja siin ilmnebki see erinevus, millele tahan rõhuda. Lihtsas omandipõhises mõttemaailmas (mitte palun segi ajada pärismaailmaga) on kogu asjatamine taandatud null-summa mängu reeglitele. Et kui sina võidad, siis mina kaotan.
Et kui sina võtad kasutusele mingi ressursi (nt kaubamärgi, maalapi, juurdepääsutee vms), siis mina kaotan sellesama ressursi kasutusõiguse. Inimene on vaid üks paljudest ressurssidest. Selle omandamine ja omamine on midagi pärisorjanduse aegadest saadik üheti mõistetav, kaspolenii?
Kaks erinevat maailmanägemust
Härrasmehelikus, tsivilseeritud maailmas on aga võimalus rääkida ideedest ja identiteetidest ilma rusikaid käik laskmata. Et siis nt mina võin otsustada ise, missugusesse kogudusse/kaubamajja/klubisse ma oma aega ja ressursse panustan, ilma et see oleks otseselt suunatud kellegi vastu.
Selles teises maailmas on inimestel oma tahe ja vabadus otsustada ise. Nii indiviidina kui kodanikuna, rahvana ja/või üheskoos enda valitud liitlastega.
Selles teises maailmas pole olemas Suurt Plaani, süvariiki ja kurjusest ning ahnusest nõretavat, kuid näota ja nimeta kurjust, mis proovib kogu maailma endale allutada. Eks ka see teine maailm on ülelihtsustamise kaudu absurdini viidav, vaba tahte ülimuse kaudu naeruvääristatav.
Reaalsus on see, et kindlasti eksisteerivad kümned või isegi sajad seltskonnad, kes päriselt istuvad tinglikes täis-suitsetatud tagatubades ja üritavad planeerida suuri ja pikki, keerulisi ja kõikehõlmavaid protsesse. Nad võivad isegi uskuda, et nende plaanidel on mingisugune mõju päriselule.
Kindel plaan vs vaba tahe
Kuid kui tegu pole just fanaatikutega, siis enamasti mõistlike inimestena nad saavad aru, et ükski plaan, eriti pikk plaan ei saa täies täpsuses realiseeruda, kui sellesse on kaasatud rohkem kui kaks-kolm inimest. Kommunikatsioonivead ning erinevad arusaamad asjadest on sisse kodeeritud isegi kõige lihtsamatesse, ajas ja ruumis piiratud ning kindlate reeglite alusel sadu kordi läbimängitud stsenaariumitesse, olgu selleks kasvõi pallimäng või sõjaväeõppus.
Seega võib lõpetuseks tõdeda, et nägemus, mille kohaselt mingi ühenduse, klubi või ka sõjalis-poliitilise alliansi laienemine toimib alati kellegi arvelt, pärineb orjameelsest maailmast, kus on ahned peremehed ja nende tahtetu omand. Vabast maailmast pärineb aga nägemus, milles nii inimesel kui riikidel on endal voli otsustada, missugusesse klubisse kuuluda, lähtudes omaenda huvide parimast tõlgendamisest.
Need valikud võivad olla stiihilised, emotsionaalsed ja ekslikud, seda küll. Teatud määral manipuleeritud, tõsi seegi. Kuid selle kõige tõdemine teebki inimesest kas kurja konspiroloogiasse kapselduja või vaba isiksuse, kes saab aru protsesside keerukusest ja halvastijuhitavusest.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment