Peaks Venemaa kaotama

Lääs näikse kartvat Venemaa kaotust sõjas Ukraina vastu rohkem kui Venemaa võitu. Samas tegelikult peaks me mõtlema ja tegutsema risti vastupidiselt. Sest kui Venemaa võidab, saavad asjad ainult hullemaks minna, Venemaa kaotuse korral on aga vähemalt mõneks ajaks lootust olukorra leevenemiseks.

Olukord meenutab väga NSVL lagunemise eelset aega, kui Läänt kammitses hirm Nõukogude ipeeriumi lagunemise eest ning piltlikult öeldes veel viis minutit ennem selle juhtumist käisid lääneriikide emissaarid lahkudasoovijaid rahustamas sõnadega: „ärge kõigutage paati!“

Eks mõneti on arusaadav, et soov leppida teadaoleva kurjaga on suurem kui valmidus seista silmitsi tundmatuse ja võimaliku uutmoodi kurjaga. Väga tinglikult võib seda isegi Stockholmi sündroomiks nimetada, kus pantvang hakkab enda vangistajat kaitsma, sest see on tema jaoks muutunud omamoodi stabiilsuse sümboliks.

Kolm hirmu

Ainult et praegu on Lääneliitlased pigem omaenda hirmude kui reaalselt Venemaa pantvangid. Hirm, mis seisneb tõrjutud küsimuses, et „aga mis juhtub siis, kui Venemaa kaotab“?

Jätame praegu hetkeks kõrvale selle, et mida defineerida võiduna ja kaotusena, vaid vaatame asja põhimõttelise mätta otsast. Et noh kui Venemaa põhimõtteliselt peaks kaotama, olgu siis seda kaotuseks tunnistades või mitte, kapitulatsiooniakti allakirjutades või lihtsalt „hea tahte žestina“ vallutatud aladelt lahkudes (nagu ta on muuseas juba ka teinud!).

Hirm number üks on muidugi tuumarelv. Et Venemaa võib kasutada mingil moel tuumarelva, vältimaks oma kaotust. Või äsades sellega kaotusetajus ja meeleheites kättemaksuks, viies endaga kaasa kõik teised, kes käeulatusse satuvad.

Tühi argument

Jah muidugi, see argument on vägagi laual, sisse kirjutatud Venemaa vastavatesse strateegilistesse dokumentidesse ja enam-vähem igapäevastesse kõnedesse. Ainult et see on säherdune ärhvardus, mille sisse me lihtsalt ei tohi uskuda. Mitte sellepärast, et Vladimir Putini psühholoogiline portree ei võimalda selle sisse uskumist, vaid sellepärast et alludes tuumaähvardusele võiksime me üleüldse kõik ennast kohe vene tsaari alamaks kuulutada. Nii ehk naa, kasutab hull tsaar seda relva või mitte, kõik on p****s niikuinii.

Hirm number kaks on kaos Venemaal. Suure tõenäosusega ei ela Vladimir Putini nimeline nähtus seda kaotust üle ja kaoks vähemalt võimult, kui mitte elust. Venemaa lagunemine vähemalt mõningaste ääremaade (eelkõige Kaukaasias) kildumise võrra võib käivitada sündmuste ahela, mis minimaalselt toob endaga kaasa põgenike laine.

Ainult et – kas agressioonisõja tõttu jätkuv põgenikevoog Ukrainast on meile parem variant? Sellesama sõja tõttu (ehkki teistsugustel motiividel) juba tekkinud põgenikevoog Venemaalt, mille suuruseks on vähemalt miljon inimest, on kuidagi parem?

Revanšimivõimalus

Hirm number kolm on uue ja veel hullema tsaari saamine Venemaa etteotsa. Umbes sama, mis toimus I Maalimasõja järel Saksamaaga, kus revanšismilainel võimustusid süngeimad jõud ja meeleolud.

Jah, ka see on võimalik. Lõppeks on praegune Putin justnimelt NSVL lagunemise järgse revanšistliku tagasilöögi kehastus.

Neid hirme võib ilmselt veel üles lugeda kümneid, kuid nendele vastukaaluks toon taaskord loo alguses mainitud NSVL lagunemise. Kõik need hirmud olid Läänes olemas ka toona, kuid tegelikkuses realiseerus paarikümneaastane enam-vähem meeldiv paus, mille käigus said eluvaimu sisse paljud ennem allasurutud rahvad ja riigid ning vähemalt mõneks ajaks saabus suhteline stabiilsus.

Ja lõpetuseks üks ning ainus argument, miks me tegelikult peame iga hinna eest vältima Venemaa võitu Ukraina üle. Sest et siis jätkub sõjaka kaose külvamine nii võiduuhkuses kosuva Venemaa ja sellest innustunud Hiina poolt, muudest kurjakülvajatest rääkimata.

Lõpetuseks aga kasutan lennukat tsitaati: „Meil pole midagi karta peale hirmu enda” Sest kui me laseme hirmul võita, oleme kaotanud juba ette ja kõik, sealhugas ka iseenda ja järeltulijate lugupidamise.

---

lugu ilmus siinsiin