Mida täpselt taotlesid 33.a tagasi NSVL lõpupäevil riigipööret planeerinud tegelased, seda me ju ei tea. Mida nad oleks tegelikult teinud, kui putš oleks õnnestunud, võime vaid oletada. Kuid üha enam süveneb mulje, et Vladimir Putin on toonaste tegelaste reinkarnatsioon, tema tegevus on olnud edukam, kasutades mh ära aegamisi kosuvat nostalgiarelva.
Vaimselt ja füüsiliset ahistava NSVL lagunemise aegu oli ärksamatel inimestel silmis lootusesäde ja südames vaimustus muutuste võimalikkusest. Putšistide teade, et „nüüd pöörame kõik tagasi“, mõjus nii ahastama-panevalt valesti, et inimesed olid nõus oma lootuste nimel tänavatele tulema ja barrikaade rajades vastu hakkama.
Enese-põlistamise putš
Riigipöörete / putšide tüpoloogias on olemas ka selline eesti keeli veidrat kõlav nagu „eneseputš“ (inglise keeli self-coup või auto-coup). See tähendab siis sellist riigipöördevormi, kus demokraatlike mehhanismide abil võimule pääsenud inimene põlistab ennast võimul, kasutades selleks ebademokraatlikke võtteid.
Ma vabandan nende võimalike tajuhäirete eest, mis võivad teil tekkida nii seoses terminiga „eneseputš“ kui ka mõistete „demokraatia“ ja „Venemaa“ kokkupanemise puhul. Proovin siiski seletada, mida ma antud kontekstis silmas pean.
Imselt mäletate Putini/Medvedevi vangerdusi ja Bolotnaja rahutusi 2011-2013 aastatel. Sisuliselt oli tegu analoogse fenomeniga nagu 1991.a, kui rahval oli silmis lootus, et asjad võivad muutuda. Et koos Putiniga võimule tulnud eriteenistuste ajastu lõpeb ning sisuline vabadus leiab taas teed. „Vabadus on parem kui mittevabadus“ – mäletate seda tsitaati Dmitri Medvevi suust?
Jõuorganite võimuvõtt
Eriteenistuste ja sõjaväe veider sümbioos oli Venemaal ennast juba ilmutanud, olgu näideteks kasvõi 2004.a Beslanis ja 2008.a Gruusias toimunu. Miks ma ütlen et see on veider – aga lihtsalt sellesse tandemisse on juba ette sisse kirjutatud vastasseis, kus ühed pagunid põlastavad teisi. Sultanistlikus riigis, kus edukus sõltub peamise võimukandja soosingust (mitte nt parlamendipoolsetest rahaeraldistest), lisandub siia ka vaiba-alune võitlus, mille käigus mõlemad pooled ei pelga kasutamast mh ka terrorirelva tsiviil-elanike vastu, lavastamaks teise poole saamatust.
2011.a oli Venemaa elanikel ebamäärane lootus, et see kuritegelik sümbioos saab ehk päitsed pähe. Kagebiitliku võimu kehastuse Vladimir Putini teade, et ta plaanib uuesti presidendiks „kandideerida“, tõi endaga kaasa südantlõhestava masendusohke ja massilised protestid ... kuid need summutati sellesama sümbiootilise mürgise seen-kasvaja poolt, mille nimeks vene keeles on „siloviki“ ehk jõuorganid üldistatud kujul.
Sellele järgnenud Krimmi kaaperdamine 2014.a pani vabadustihkavat vähemust (sedasama protestirahvast) peitma oma häbist lõkendavat nägu emigratsiooni patja. Täiemahuline sissetung Ukrainasse 2022.a viis putšiliku arengutee oma loomulikku järgmisse arengufaasi.
Vabaduse võrsed läbi halli võimu
1991.a putši aegu oli putšistide kolmas ja viimane korraldus sulgeda toonane vaba mõtte ja info kanal – raadiojaam Eho Moskvõ. Sellest kirjutas mõni päev tagasi lühikese, aga asja olemust tabava postituse jaama peatoimetaja Aleksei Venediktov. Putš kuhtus, vaba sõna aga jäi, seda ei õnnestunud purki ajada.
Nüüdseks on sama raadiojaam jällegi suletud. Seda tehti 2022.a, täiemahulise sõja alguse järel ja tõttu. Sulgejateks praegused putšistid, et mitte öelda putinistid (putšinistid?). Kuid vaba sõna ja vabadusiha sulgemine on veelgi keerulisem. Kanaleid selle levimiseks luuakse lihtsalt ja kiirelt juurde ning täielikult seda sulgeda pole suutnud ei kuri-Korea ega kuri-Hiina, ei suuda ka kuri-Venemaa.
Mis on kogu selle loo moraal? Aga see, et nii putše kui eneseputše on olnud maailmas varemgi ja mujalgi, ei ole see kuidagi Venemaale eriomane nähtus. Demokraatlikele arengutele ja vabadusihale pole kuskil suudetud lõplikku punni ette lüüa. Lihtsal hetkel võib olla pimedaim tund enne koitu.
---
lugu ilmus siin
