Esiteks – saavutatud on minu emotsionaalne rahulolu. Kogu meedia ja sisuliselt kogu maailm on pandud minust rääkima.
Kümnete kaamerate ja mikrofonide ees sai toime pandud tegu, mis paiskus kõigepealt miljarditele ekraanidele ja hiljem läheb ilmselt ka diplomaatia ajalukku.
Mis märgiga, see pole oluline. Eneseimetluse osuti on taaskord maksimumis ja see on oluline. Pluss? Igatahes pluss!
Teiseks – minu kui Trumpi eesmärk omaette on olla anti-Biden. Teha asju teistmoodi kui president ning sellest kogu aeg rääkida.
Ukraina president oli Bideni ajal „ajaloo suurim müügimees. Iga kord, kui ta riiki tuleb, kõnnib ta minema 60 miljardi dollariga. Miljardi! Kõnnib minema 60 miljardi dollariga!“ (tsitaat Trumpi valimiseelsest kõnest).
Aga näe, nüüd enam ei ole nii! Mina kui anti-Biden saatsin ta minema mitte rahakohvritega, vaid tühjade kätega! See, et hiljem kõik jälle muutub ja reaalselt abi jätkub, pole hetkel oluline. Ma olen end tõestanud. Läheb kirja plussina? Läheb!
Kolmandaks – minu kui Suure Rahulooja (mitte keegi teine pole ajaloos nii palju rahu tahtnud!!!) eesmärk on saata vasturääkiv, aga positiivne signaal Putinile. Eesmärk on saada mistahes hinnaga ta läbirääkimiste laua taha, saavutamaks midagi, mis on tõlgendatav minu loodud rahuna.
See, et Venemaale meeldiv žest on tehtud eba-eetiliselt ja diplomaatilist protokolli eirates, pole hetkel oluline. Kui trikk läbi läheb ja järgmine stseen saab olema Putiniga mille-iganes allkirjastamine ning järgmine voor telekaamerate ees ning miljardite ekraanide peal, on tegu eduka käiguga. Pluss? Noh veel mitte kindlalt, aga lootus on!
Lõpetuseks – ma mitte mingi hinna eest ei tahaks olla Donald Trump. Minu peakuju ei lubaks taolist käitumismustrit, seega ma mitte kunagi ei satuks ka Ovaalkabinetti. Aga ma üritan aru saada, mis toimub selle inimese peas, kes niimoodi tegutseb. Ning see on mõtestatum tegevus, kui ahastades kätemurdmine hüüatuste saatel, kuidas kõik on kadunud ja maailm pole enam endine.
Maailm on endine ja inimloomus pole laias laastus muutunud. Läbirääkimisi peetakse mitmel moel, mõnikord palju jõhkramaltki ning suisa veriseltki. Vahepealne ettekujutus, et „einoh meie ajastul niimoodi enam ei tehta!“ on osutunud miraažiks. Reaalne maailm aeg-ajalt hammustab ning see õppetund tuleb omaks võtta.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment