Paradoksaalselt – Lavroovil on õigus. Ta on tihitlugu rääkinud, et tippkohtumistel on mõtet ainult siis, kui see on põhjalikult ette valmistatud ning toimub mingi kokkuleppe vormistamine. See oli aga eksprompt kohtumine, mis tootis hulga efektset pildimaterjali ja toitis mõlema mehe enesega rahulolu, aga muutunud sellest pole küll suurt midagi
- Kuninglik vastuvõtt USA-s, naeratused ja komplimendid ning võrdväärne olemine suurriikide liidritega Hiina tippkohtumisel ja võidupüha paraadil on Putini ego ja Venemaa imagot nende endi arvates taas rubiinpunaseks nühkinud?
See Hiinas toimunud kohtumine oli nüüd juba terakese asisem üritus. Kõige suuremaks eduhetkeks saab lugeda seda fotot, kus Hiina liider seisab sõbralikuna näivas vestlusringis Venemaa ja Indiaga. Tõsi küll, India liider Modi lahkus peatselt, osalemata paraadil, kuid see on osa protsessist, milles Hiina kehtestab ennast vastaspoolusena USA’le. India tegelikult loomuldasa ei kuulu sellesse mitte-vabaduse poolusesse, kuhu Venemaa sobitub täiesti orgaaniliselt, kuid situatiivselt oli ka Indial sobilik demonstreerida enda rahulolematust USA kaubanduspiirangute poliitikaga
- Ilmselt pole kahtlust, et nüüd juba korduvad Venemaa droonide lennud NATO riikide territooriumile on teadlik provokatsioon ja võimete piiri kompamine. Kaugele võib või julgeb mordor selle õrritamisega minna? Järgmine kord juba väikese granaadi või lõhkeainekogusega droon Poolasse ja nii edasi…?
Põhimõtteliselt on see samasugune ”roheliste mehikeste kasutamine” nagu seda tehti Ukraina-vastase sõja algusfaasis. Et näete, te teate küll, kes teeb ja mis toimub, aga mis te nüüd minuga selle peale teete? Hea moment siinjuures on see, et Poolal jätkus nii tahet kui võimekust vähemalt osad droonid alla lasta ning teha seda koos NATO liitlastega. Halb lugu on see, et selle peale ei lennanud samasugune droonisülem nt Kaliningradi oblastisse.
Ei pea olema just eriline geenius et aru saada – tegemist on nö odavlahendusega, mis leiab peatselt skaleerimist ja kasutamist ka teiste vastu. Vägede varustamine ning üle piiri viimine on kuramuse kallis lugu isegi Venemaa jaoks, kuid droonidega mõrade löömine Lääne enesekindlusesse on odav. Seda tehakse seni kuni ei saada vastu nina.
- Venemaa majandusele on sõda mõjunud siiski halvasti ja selle käekäigul pole kirjutatu järgi väga kiita. Sberbanki juht German Gref tegi harvanähtavalt avaliku hoiatuse riigi majanduse seiskumise eest ja Putin vaidles talle Vladivostoki majandusfoorumil talle vastu. On see nüüd tõsiseltvõetav erimeelsus või avalikkusele etendatav ”arvamuste erisus”?
See pole ju kaugeltki mitte esimene märk sellest, et vene eliit saab aru, kuhu asjad liiguvad. Teine näide oli Peterburi majandusfoorumi ajal Andrei Makarovi esinemine (Duumasaadik alatest 1993, Eelarvekomitee juht alates 2011) selle kohta, et Venemaal pole omand kaitstud, et riigil ei jätku raha oma kohustuste täitmiseks. Elvira Nabiulina on üsna lahtise tekstiga rääkinud võimatusest jätkata senise rahanduspoliitikaga jne.
Nii et erimeelsusi on, arusaamist tupikteest on. Omamoodi huvitav on see, et eliidile lubatakse neid väikeseid rahulolematuse märke, samal ajal kui alumistel korrustel repressiiv-aparaat muutub üha karmimaks.
- Siiani saavad vist venelased õnne tänada, et nende suurimad kunded fossiilkütustele ja muule kaubale on juhtumisi ka maailma suurima rahvaarvu ja peaaegu suurima tarbimisega riigid, kes pealegi globaalse lõuna valitsemisel väga ambitsioonikad?
Tarbimise osas see väide nüüd päris tõele ei vasta. Hiina läheb järjest rohkem üle taastuvenergiale ning India enda energiabilansis ei mängi vene nafta kuigi suurt rolli – ta lihtsalt töötleb selle nafta ümber ja müüb juba bensiini ja muu näol edasi. Paraku ka Euroopasse. Ja paraku ostetakse siiani ka Venemaa gaasi
Ausalt öeldes mul pole küll andmeid, aga jääb mulje, et pikemas perspektiivis on kõige edukamad sanktsioonid Venemaa toormekaubanduse vastu Ukraina droonid, mis hekseldavad üha edasi nii torujuhtmeid, kui naftatöötlemise ettevõtteid kui väljaveosadamaid. Arve on kuulda erinevaid, aga umbes 20% sellest võimekusest on juba rivist väljas
- Lausa kummaline tundub täna, et järjekordsed Venemaa ”valimised”, küll paljuski kohalikul tasandil on meil läinud radari alt täiesti mööda. Samas midagi üllatavat neis ka polnud. ”Valiti” 21 kuberneri, kes kõik on tegelikult ametis jätkamas. Nendest 21-st 20 on võimupartei liikmed, Tšuvaššias iseseisev saadik. Parimal juhul sai võitja 88% ja halvimal juhul 60% häältest. Ikka tekib küsimus, et mida need ”valimised” siis õigupoolest näitasid?
Minu jaoks kõige olulisem ongi see üks number – 88,08% Tatarstani pealik Rustam Minnihanov, seda võib nüüd võtta kui järgmiste presidendivalimiste kriteeriumit, et Puutin ei saa saada vähem
Aga mida see tähendab – VF ametlik meedia tõlgendab seda kui usaldushääletust Puutinile, et rahvas on konsolideerunud välis surve all oma juhi ümber.
Samas alumiste korruste saginas sünnitab see selliseid grotestseid olukordi, kus isegi kommunistid, kes ennem sõda lubasid endale ikka üsna karmi kriitikat võimu vastu, näitavad nüüd oma veelgi suuremat patriotismi. Niit näiteks korraldati siin meie külje all Pihkvas kommunistide protest Jeltsin-keskuse filiaali avamise vastu Moskvas, väites, et selle asemel tuleb avada Stalin-keskus
- Aste madalamal, kohalikud duumad ja linnapeade valimised… sisuliselt kõikjal sai võimule Ühendatud Venemaa partei esindaja. Analoog omaaegse kivistunud NLKP-ga vist pole asjakohatu?
Sisuliselt üheparteisüsteem, umbes nagu Hiinas, kus on ka formaalselt olemas teised parteid, kuid need pole olulised. Muuseas rääkides teisest parteist, siis kui siiani oli teisel kohal üleriigilises võtmes Õiglane Venemaa, siis nüüd LDPR, sedagi tõlgendatakse läbi patriotismi võtme, et viimane olla teravama sõnakasutusega.
Saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit
No comments:
Post a Comment