Nüüd on aga üsna möödaminnes vahetunud ühed teised poolused. Need näiliselt kindlad kompassinäidud, mis panid paika poliitilised koordinaatteljestikud. Staabiilsuse poolused suures maailmapoliitikas.
Veel piltlikult eile näis, et USA oli stabiilsuse ja seeläbi ennustatavuse poolus, püsivate väärtuste ja huvide kandja ning nende huvide nimel ka püsikindlalt käituv.
Stabiilsuse mustrid
Teisel poolusel oli Venemaa, kelle käitumist on teatud aegadel peetud ennustamatuks ja otustusmehhanisme ning käitumist suisa „müstiliseks“. Et iial ei tea, millist sigadust sellelt pooluselt oodata ja milleks valmistuda.
Ja tõepoolest, sellel ootuste võrgustikul oli oma eelduste alusmuster. See, et USA pidas rahvusvahelisi lepinguid, konventsioone ja muid statuute niivõrd olulisteks, et igaks juhuks suure osaga nendest ei liitunudki. Lihtsalt ja pragmaatilisel, kohati küüniliselgi eeldusel, et mingil hetkel võivad nood enesepiirangud takistada vajalikku tegutsemist.
Nii näiteks pole USA liitunud ei Rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudiga, Ottawa konventsiooniga (jalaväemiinide kasutamise keelustamise teemal) või nt Kyōto protokolliga (kasvuhoonegaaside emissiooni teemal).
Etteaimatav jõhkrus
Nüüd on aga need poolused vahetunud. Venemaa on oma jõhkruses muutunud sisuliselt aimatavaks (varju jäävad detailsed plaanid, et kes/kus on järgmine ohver) ning USA palju vähem etteennustatavaks. Venemaa eesotsas ennast trooni külge kaevanud diktaator, kelle sõgeduses on süsteemi. USA etteotsa on (vähemalt ajutiselt) saanud mees, kes lammutab seniste lepingute ja ootuste süsteemi nii kuis jaksab.
USA otsus vähendada või suisa lõpetada senist välisabi süsteemi (USAID) võib olla arusaadav, kuna see süsteem oli ilmselgelt ebaefektiivne ja ilmselgelt korrumpeerunud. Kuid teisalt oli see ka USA pehme jõu instrument, mis vähemalt osaliselt võimaldas tegeleda probleemide lahendamisega asukohariikides, vähendades nendest põgeneda soovivate inimeste hulka.
Nüüdne otsus kärpida USA julgeoleku nõukogu koosseisu võib taas olla mõistetav, sest seni üha lopsakamalt vohav riigiaparaat vajas kindlasti raputamist. Kuid ühtlasi vähendab see tõenäosust, et keegi välis- ja jugeolekupoliitika spetsialistidest julgeb praegusele presidendile osutada tolle vigade peale.
Venemaa otsus väljuda Euroopa piinamise ja julma kohtlemise välistamise konventsioonist seevastu mõjub aga senise käitumise stabiilse, loomuliku jätkuna, sest sel moel raiutakse läbi veel üks seos vaenulikuks kuulutatud Läänega.
Muutus ei tähenda veel kaost
Ja lisaks see aspekt, et kui varem seostus USA riigipea millegagi, mida võiks nimetada „riigimehelikkus“, millegi stoilise ja väärikaga, siis praegu on olukord pehmelt öeldes muutunud.
Tean, et nüüd kerkib ka selle teksti suhtes nii mõnegi kommentaatori huulile väljend „antiamerikanism“. See pole aga kindlasti nii, sest antiamerikanist oleks põhimõtteline USA vastane, mida ma aga kindasti pole. Lihtsalt praegu toimuv tekitab nii palju küsimusi, et rebestab senist nägemust poliitika kujundamise protsessidest.
Aga tulles tagasi selle pooluste muutuse metafoori poole, siis lugu pole nii dramaatiline kui see tundub. Maakera magnetpoolused on nihkunud ja vahetunud väga palju kordi, muutunud on ka poliitilised mustrid rahvusvaheliste suhete süsteemis. Elu pole sellest seisma jäänud kordagi.
---
lugu imus siin
No comments:
Post a Comment