Abhaasia kriisile lahendite otsimine

Kriisilahendusest on saamas üks omaette tegevus-valdkond. Küüniliselt võiks lausa öelda – ettevõtlusliik. Kuid ega selles pole midagi uut. Läbi aegade on inimtegevusega kaasnenud mingid jamad ja leidunud neid, kes tegelevad tülide lahendamisega. Lihtsalt viimasel ajal on üha enam asjapulki, kes sedasorti tegevuse on endale lausa elatusallikaks muutnud.

Abhaasia kriis pole siin mingi erand. On nii neid, kes on otseselt huvitatud asja lõpetamisest, kuid noid, kes näikse iga hinna eest soovivat konflikti külmutada. Või siis õigemini külmutada rahuotsinguid, et konflikt ise kestaks ja kestaks.

Abhaasia juhtumi korral näikse rahuotsijateks olevat eelkõige need, kes on kõige enam kannatanud. Ehk siis sõjapõgenikud, keda eri andmeteil on 150 tuhat kuni 400 tuhat. Nad on ilma jäänud oma kodudest ja lootusest rahulikule elule. Teisest küljest, kui paljud neist tagasipöördumise järel asuks rahulikult otsast alustama ning kui paljud kannaks põues kättemaksu kibedat malakat, võib ainult oletada. Kuid ega nende käest eriti küsita ka. Lõputud ajakirjanikud ning muidu humanitaar-töötajad ainult tülitavad oma lõputute pärimistega, kuid lahendusi sedasorti rahvas tavaliselt ei paku.

Saksa katse
Hiljuti jooksis läbi huviliste ridade kõmin. Nimelt pakkusid saksa soost asjamehed välja oma rahuplaani. Tõsi küll, enamik sellest jäi kinni kõrgete kabinetiuste taha, kuid osa sai siiski teatavaks laiadele massidele.

Tolles plaanis oli kolm punkti. Esiteks panna osapooled allkirjastama lubadust hoiduda sõjalistest toimingutest üksteise vastu ja ehitada üles usaldus kahe osapoole vahel. Teiseks (ümber) korraldada piirkonna majandus, kaasates selleks välisabi. Kolmandaks otsustada Abhaasia staatuse küsimus.

Esimeste puntide osas loodeti hakkama saada mõne aastaga, kolmanda – staatuse osas – jäeti targu otsad lahti, sidumata seda mingite tärminitega. Relvakasutusest hoidumine on muidugi äärmiselt oluline. Majandus otsustab pikas perspektiivis kõik. Kuid plaan sisaldas ka punkti, mida mainiti justkui möödaminnes.

Nimelt pidas saksa pool vajalikuks meelde tuletada vajadust lasta tagasi oma kodudesse sõjapõgenikud. Kuidas siis muidu, eraomandi puutumatus ja muu selline – peavad ju tapatalgute jalust põgenenud kodanikud saama tagasi oma maad ja majad, muust kinnis- ja vallasvarast rääkimata.

Abhaasia poolele see aga punkt ei sobi mitte. Vene kapitali omakasupüüdmatul kaasabil on suur osa põgenike varast vahetanud veelkord omanikke ning paljudel põgenikel poleks enam kuhugi tulla. Nende kodudel on juba uued omanikud, nn heausksed ostjad, müüjad aga omakorda ei taha mõeldagi millegi tagastamisele või kompenseerimisele.

Grusiini lähenemine
Hiljuti Eestit väisanud grusiin Aleksander Rusetski, Lõuna-Kaukaasia Regionaalse Julgeoleku Instituudi juhataja on aga välja pakkunud hoopis uudse lähenemise. Olles pikalt ja põhjalikult lahanud konflikti olemust, on ta koos oma kolleegidega välja töötanud nii tüli mudeli kui pakkunud lahenduse.

Lühiduse huvides jätan kõrvale selle viiekihiline mudeli ja 7-punktise lahenduskäigu ning keskendun peamisel. Rusetski tõlgenduses on välja toodud midagi, mis seni enamikul vaatlejatel kahe silma vahele jäänud.

Nimelt on Rusetski põhiteesiks asjaolu, et konflikti põhilisteks, kandvateks osapoolteks pole mitte Abhaasia ja Gruusia, vaid kodanikud. Abhaasia piirkonna kodanikud, kelle hulgas on nii separatismimeelseid kui –vastaseid. Enamik eraldumis-vastastest pages sõja jalust, kuid keegi pole nendelt ära võtnud hääleõigust.

Rusetski põhiväide – erinevalt nt sakslaste plaanist – et nendele inimestele, selle osapoolele, tuleb anda subjektsus. Et nad pole mitte lihtsalt pagenduses viibiv inimmass, vaid kodanikud, kelle häält tuleb arvestada. Ning et konflikti lahenduse võti peitub selles, et luua foorum, kus eri arvamusel olevad kodanikud saavad teha demokraatlikul moel otsuse piirkonna tuleviku osas.

Kolmanda osapoole vajadus
Enne kui arutlusega edasi minna, passib ehk meelde tuletada, et 47% piirkonna elanikest enne kodusõda olid etnilised grusiinid. Tõsi küll, abhaaside ehk apsuade arvestuse kohaselt saabus enamik sealsetest grusiinidest (või nende esivanematest) 19.sajandi hakul, peale seda, kui apsuad ise olid pagenud Vene vallutajate eest. Et 1886 olla grusiine olnud vaid 6%, 1897.a. 24% ning 1926.a. 32%.

On see nüüd nii või mitte, kuid 1990-te sõdade aegsed põgenikud on reaalsus, nagu ka nendest mahajäänud varade ümberkantimine. Ning see loob aluse pika-ajaliseks konfliktiks. Igasugune veniv tüli, eriti kui sellel on etniline, religioosne vms taust, vajab tavaliselt vahemeest. Kolmandat osapoolt, kes saab kaikamehed ühe laua äärde läbirääkijateks kutsuda.

Oluline siinjuures on üks omadussõna – neutraalne kolmas osapool. Kuidas seda neutraalsust mõõta? Paraku ei millegi muu kui tajuga. Kui mõlemad tülipooled tajuvad seda kolmandat neutraalsena, mitte-huvitatuna, siis nii ongi. Kui ei taju, siis ei ole.

Siit tuleneb minu enda väide, miks ei saa selleks „rahuvalvajaks“ või veelgi enam tülilahendajaks olla Venemaa. Ta on huvitatud osapool, keda ei taju neutraalsena kumbki pool. Separatistid tunnevad teda toetajana, vastalised aga mässuõhutajana.

Paraku sama loogika kohaselt ei kõlba ka neutraalseks kolmandaks osapooleks Gruusia ise. Ei eralduda-tahtjad ega sellele vastuseisjad ei tunneta Tbilisit erapooletu vahemehena – ega saagi seda teha. Seetõttu võib lahendus alguse saada Rusetski ettepanekust – tuua laua taha kaks rühma Abhaasia (endisi) kodanikke. Ainult et vahemeheks peab olema keegi tajutavalt erapooletu. Olgu selleks islandlased, austraallased või Rooma paavst, vahet pole.

Karmo Tüür
22.07.2008

Venemaa annab Hiinale maad

Venemaa annab ära oma kasutuses olnud alasid. Kas ei kõla imelikult? Peale NLiidu lagunemist, mida mõnigi mees on nimetanud XX sajandi suurimaks katastroofiks, pole sedasorti uudiseid just tihti kuulda.

21.-22. juuli viibib Hiina Rahvavabariigis visiidiga Venemaa Föderatsiooni välisminister Sergei Lavrov, kes muuhulgas peaks lõpule viima piiritüli kahe riigi vahel. Ehkki sellel kohtumisel allkirjastatava piirilepingu lisa peavad ratifitseerima veel mõlema poole valitsused, näib asi olevat otsustatud, lõplik üleandmine peaks toimuma juba augustis.

Enne kui jutuga edasi minna, soovin märgistada kolm olulist küsimust asja mõistmiseks. Mis, kuidas ja miks.

Mis toimub, on justkui juba öeldud. Täpsuse huvides lisan, et ametlikult pole juttu maade loovutamisest, vaid vaidlusaluste territooriumide jagamisest. Kuid sisuliselt on tegu 1929. okupeeritud alade loovutamisega. Huvitav on see, et terminit „okupeerimine“ kasutavad ka Venemaa ametlikud kanalid – vähemalt oma ingliskeelsetes tekstides.

Keeruline ajalooline taust
Kuidas toimub ehk mis on asjade taust, vajab pisut pikemat lahtiseletamist. Vene-Hiina suhted hakkasid paranema 1989.a, mil Pekingit väisas Mihhail Gorbatšov. 1991.a., pool aastat enne NLiidu lagunemist, jõuti piirialade leppeni, mis vähendas sealviibivate sõjavägede arvu.

2004.a. jõuti juba konkreetse piirileppeni, mis järgmisel aastal ka ratifitseeriti. Tegu on erakordselt keerulise piiriga, osaliselt seetõttu, et piir kulgeb kohati piki väga saarerohkeid jõgesid. Neid saari ja saarekesi on sõna otseses mõttes tuhandeid, mida üritati omavahel enam-vähem võrdselt jagada.

Kuigi publikule seletati, et piirilepe peaks lahendama pika-ajalise tüli, oli rahulolematust kõvasti ja mõlemal poolel. Ägedamad seltsimehed rääkisid, et tegu on riiklike huvide reetmisega. Õli lisas tulle asjaolu, et nende alade pärast oldi omavahel korduvalt püsse paugutatud ja verdki valatud, viimati alles 1960-te lõpus.

Kuid nii ehk teisiti, enamik aladest saadi jagatud, lõpuni jäi vaielda suhteliselt pisike jupike. Jupike muidugi nende mõistes, võrreldes piiri ligi nelja tuhande kilomeetrise üldpikkusega. Praeguse lisalepinguga jagatakse ala, mille pindala on u. 375 ruutkilomeetrit – see on umbes kaks Muhu saart või kolmandik Hiiumaad.

Pool sulle, pool mulle
Jagamine toimub jällegi enam-vähem võrdselt. Üle antavas jõesaarestikus on kaks põhilist saart ning peoga pisemaid uhtsaarekesi. Üks neist kahest – Tarabarovski – saab endale uueks nimeks Inlundao ehks Hõbedase Draakoni saar. Teine, mida venelased kutsuvad Bolshoi Ussuriiski, muutub Heisjatszõdao’ks ehk Musta Karu saareks. Õigemini – muutub osaliselt.

See muudabki kogu loo eriti märkimisväärseks. Nimelt antakse see viimane, suurim saar üle ainult poolenisti. Kui siiani oli asi selge – siin on meie kallas ja seal teie oma, siis nüüd saab piir jooksma keset saart. Piiripostid (muuseas, Hiinas valmistatud) on juba maasse kaevatud, asi on ainult vormistamise taga.

Kui piirisaarte jagamise plaan avalikkuse ette jõudis, tõusis kohalik rahvas tagajalgadele. Imekiirelt ehitati keset saart – otse jagamisjoonele – õigeusu kirik ning kuulutati, et kaevamisel saadud leiud kinnitavad, nagu oleks tegu muistse vene asualaga. Keskvõimud küll nihutasid piiri pisut, et kirik jääks vene poolele, kuid protsessi pooleli ei jäetud.

Ootamatult vaikne reaktsioon
Mis on huvitav, et erinevalt kunagisest vahutavast reaktsioonist „mitte jalatäitki maad ei tohi loovutada“ on nüüd meedia vait. Kohalikud ajalehed küll kirjeldavad kahetsusega, et kohalikud ettevõtted kannavad kahju, kaotades heinamaid ning et nii mõnigi majapidamine tuleb üle viia, kuid see ei muuda üldpilti. Isegi teade, et Vene võimud kolivad saartelt ümber nõukogude sõjameeste mälestusmärke (muuseas, ainult paar kuud enne nn pronksiööd), jäi vaid pisikeseks ääremärkuseks.

Nüüd jõuamegi kõige põnevama küsimuseni – miks. Miks Venemaa seda teeb? Miks ta loovutab de facto enda käsutuses olnud alasid? See läheb ju teravasse vastuollu nö pealiiniga piiride muutmise ja ajaloo ümberkirjutamise osas.

Üks võimalik seletus on, et asja taga on puhtalt majanduslik arvestus. Sahistatakse, et piirkonda planeeritakse erimajandustsooni. Või et asi on torujuhtmete vedamises Võimalik, et keegi on kellelegi midagi lubanud, oletavad mõned. Kuid head seletust ei paista olevat kellelgi.

Pretsedendi loomine
Küsimus on ju pretsedendi loomises. Teine pool nõuab tagasi mingeid territooriume ja Venemaa annabki. Tõsi küll, pool ja sedagi osaliselt ühiskasutusse, kuid siiski. Mida siis teha Jaapaniga, kes samamoodi nõuab tagasi okupeeritud territooriume? Või mis saaks, kui keegi hakkaks tagasi tahtma nt Kaliningradi või Karjalat? Võib küll öelda, et see on hoopis teine lugu ja üks juhtum ei ole teisega võrreldav, kuid ikkagi?

Hoopis omaette küsimus on, et kas Hiina võtab sellist lepet millegi enama kui ajutisena, arvestades tema poliitilise mõtlemise eripärasid. Kuid see küsimus viiks meid väga kaugele. Seniks aga soovitan, ajades Eesti-Vene piiri asja, hoida pilku peal ka Venemaa teistel piiridel.

Lõpetuseks, kokkuvõtte asemel, toon hoopis ühe veidravõitu võrdluse. 19.juulil korraldati Vene-Hiina piirijõel Amuuril ametlik ja pidulik ülejõe-ujumine, kus osales kummaltki poolt 75 inimest. Juba seitsmes alates 2001.a. Seekord pühendusega Pekingi olümpiamängudele ja Amuuri oblasti 150.aastapäevale. Võib-olla peaks ka ujuma hakkama?

Karmo Tüür
20.07.2008

Venemaa murrab Euroopasse

Õigust oma kodu uksest ilma koputamata sisse astuda ei anta just paljudele. Loomulikult on see pereliikmeil, ehk veel mõnel parimal sõbral, kuid isegi mitte igal sugulasel. Euroopa Liidu uks on viisavabaduse mõttes lahti nii mõnelegi riigile, nüüd üritab seda õigust saada ka Venemaa Föderatsioon.

Venemaa on aastaid taotlenud endale viisavabadust Euroopa Liiduga. Otsese põhjenduse selliseks nõudeks andis EL laienemine 2004.a., mil osake Venemaa praegusest territooriumist – Kaliningradi oblast – jäi EL „piiramisrõngasse“. See, miks too tükike Preisimaad, mille NLiit vallutas II maailmasõja käigus, siiani Venemaa käsutuses on, vajaks pikemat lahtikirjutamist, kuid viiks meid teemast väga kaugele.

Moskva raius, et ei saa aru, miks peaks osa venemaalasi oma koju e. Kaliningradi sõitmiseks viisat kasutama. Tõsi küll, viisavabalt oleks ka saanud – õhutsi või meretsi – kuid loomulikult poleks see ei mugav ega odav. Kaliningradi transiidi küsimus lahendati vastavate kokkulepetega, kuid teema ei kadunud.

Esialgsed nõuded
Venemaa nõudis endale üleüldist viisarezhiimi lihtsustust (rõhutades alati sulgudes, et kaugemaks sihiks on viisavabadus), EL nõudis readmissioonilepet. Ehk siis sellist lepingut, millega Venemaa kohustuks tagasi võtma need kodanikud, kes Euroopasse seadusvastaselt sattunud.

Esialgsetele läbirääkimistel ei tahtnud Venemaa kuuldagi, et need kaks lepet võiks omavahel kuidagi seotud olla. EL poolset „pakett-käitumist“, kus Brüssel ütles, et neid kahte lepete me käsitleme kas koos või üldse mitte, nimetas Moskva nimetas väljapressimiseks. Unustades, et kasutab ise pakett-nõudeid oma huvide läbisurumisel alatihti.

Eriti ei meeldinud Moskvale see, et see readmissioonilepe kohustaks Venemaad tagasi võtma ka neid inimesi, kes on EL territooriumile jõudnud läbi Venemaa territooriumi. Ehk siis näiteks Kesk-Aasia või koguni nt Hiina kodanikke. Moskva jaoks tähendas see kahte võimalust – kas muuta kogu oma lõunapiir tõeliselt vettpidavaks või sõlmida omakorda kõigi piiriäärsete riikidega vastavad lepped, millega nood kohustuks tagasi võtma oma territooriumitelt tulnud illegaale.

Muutunud seisukohad
Võttis aega mis võttis, kuid asja sai. Venemaa muutis meelt ning nõustus kahte lepet koos käsitlema ning ühe paketina alla kirjutama. Muuseas, see on vaid üks näide mitmest, kus on näha, et vajaduse korral on Venemaa valmis muutma oma esialgu raudkindlana näivaid nõudeid.

Nüüdseks on jõustunud EL-Venemaa viisarezhiimi lihtsustus. Tõsi küll, see juhtus mitte eile, vaid juba eelmisel suvel, ning selle kohaselt saab lihtsamalt ja odavamalt viisat taodelda terve pilv erinevaid kategooriaid, alates üliõpilastest ja lõpetades ühisettevõtete omanikega. Muuseas, osaliselt jõustus ka viisavabaduse soov – nimelt saavad ilma viisata piiri ületada diplomaatilise passi omanikud.

Kuid kui jätta kõrvale need erandid ning kogu senine läbirääkimiste käik, siis jääb pinnale üks küsimus. Miks on Venemaale seda kõik üldse vaja?

Kolm vastust küsimusele „miks“?
Igasuguste läbirääkimiste juures võib üks pool nõuda endale midagi kolmel põhjusel.

Esiteks – midagi, mida ta tõesti tahab. Teiseks, midagi, mida ta teab, et teine poole ei taha anda. Kolmandaks – nõuab lihtsalt midagi, et oleks üleüldse midagigi nõuda ning mitte jääda läbirääkimistel nö paljakäsi.

Niisiis – esimene variant. Venemaa tõepoolest tahab saada oma kodanikele võimalust viisavabalt reisida Euroopa Liidu liikmesriikides. No lihtsalt tahab ja kõik. Umbes nii, nagu Eesti soovib saada viisavabadust USA’ga.

Andke andeks, aga seda mina ei usu. Esiteks pole Venemaa kodanikele EL viisa saamine niikuinii suurem asi probleem. Eriti nüüd, Schengeni tsooni laienemise järel – taotled endale Soome viisa ja sõidad nagu soovid. Teiseks – neil, kellel vaja, on säherdused viisad käes niikuinii ning oma reakodanike pärast Kreml säärast muret tundma ei pea. Valimislubadusi ta ju andnud ei ole. Ning kolmandaks – säherdust märgilist tähtsust nagu nt Eesti jaoks on USA viisavabadus, siin ka pole. Venemaa on küll EL jaoks oluline majanduspartner, kuid mitte nii innukas liitlane, kes nüüd selle eest preemiat ootaks.

Kauplemiskäitumine
Teine variant. Alati võib taodelda midagi, mis su partnerile on vastukarva. Venemaa teab väga hästi, et EL ei vaata säherdusele võimalusele just liiga vaimustunult. Ning kuna EL omalt poolt nõuab Venemaa käest tervet rida asju, alates Energiaharta ratifitseerimisest kuni mingite arusaamatute inimõiguste järgimiseni konfliktipiirkondades, siis nõuab Moskva omalt pool midagi vastu. Seda nimetatakse kauplemiskäitumiseks. Püstitada omalt poolt mingi vastik nõue (nö kõrge hind), millest järk-järgult taganedes saab partnerilt välja pressida temapoolseid järeleandmisi.

Kolmas variant on kahe esimese kombinatsioon. Nõutakse midagi, et oleks üldse midagi nõuda ning ega nõutav päris ükskõik ka pole. Kui õnneks läheb, annab tükk aega vuntsi muheleda.

Targad inimesed on Venemaa kohta öelnud, et ega ta ei tahagi olla iga klubi liige – igas pulmas peiupoiss ja igal matusel kadunuke. Aga et Venemaa hirmsasti solvub, kui ta kuhugi kutsumata jäetakse. Venemaa kõrged ametnikud ja poliitikud (kuni presidendini välja) on korduvalt ette heitnud, et Euroopa Liit käsitleb Venemaad nagu liikmekandidaati. Et Brüssel muudkui nõuab, et Moskva tehku nii ja tehku naa ning nõndamoodi ärgu kohe mitte üldse tehku.

Sestap soovitan vaadelda Venemaa nõudeid viisavabaduse osas üsna rahulikult ning mitte teha kiirustavalt „järeleandlikkuse alpe žeste, sest Venemaa tõlgendab neid vaid nõrkusena ning asub esitama uusi nõudmisi“. Need sõnad pole mitte minu omad, vaid pärinevad Georg Kennanilt, mehelt, keda peeti omal ajal parimaks Venemaa-eksperdiks.

Enne kui oma uks avada, tuleb ikka hoolsalt mõelda, kas pole?

Karmo Tüür
9.07.2008

Venemaa Arktikas kui koer heinakuhjal

17.juulil peaks Teravmägede lähedale jõudma Venemaa merelaevastiku ristleja Marssal Ustinov, toetamaks juba sinnakanti patrullima asunud allveelaevade-vastast sõjalaeva Severomorsk. Eesmärk – turvata Venemaa kalalaevu.

Kes siis on see ohtlik vaenlane, kelle eest peab rahumeelseid kalureid kaitsma? Pole ju tegu piraatidest kubiseva lõunamaa merega, vaid neutraalse Norra kontrolli all oleva piirkonnaga?

Aga siin ongi konks. Mitte see va kalapüügiks mõeldud terav metalljubin, vaid vahetevahel veelgi kisulisem seadusekonks. Nimelt on rahvusvahelise õiguse kohaselt Teravmägede piirkond no kahetises seisundis. Ühelt poolt on Teravmägede ümbrus kuulutatud Norra kontrolli all olevaks piirkonnaks. Teisalt aga rahvusvahelisele majandustegevusele avatud territooriumiks.

Kelle eest kaitsta?
Seega peavad Põhjamere külmi laineid kündvad sõjalaevad kaitsma Venemaa kalalaevu Norra inspektorite eest. Sel teemal pika artikli üllitanud Nezavissimaja Gazeta võrdles sisuliselt norrakaid piraatidega. Et omal ajal olla Nõukogude merelaevastiku lipp lehvinud kõikjal maailmamerel, kus oli vaja kaitsta oma laevu rannaröövlite eest. Aga et peale NLiidu lagunemist olla muu hulgas norrakad olukorda ära kasutanud ning kuulutanud vanad ühistsooni oma eriõigus-territooriumiks.

Ka 1982.a. ÜRO mereõiguse säte, mis justkui kinnitaks Norra seisukohti, keeratakse Venemaa poolt teistpidiseks. Väidetakse, et Moskva soov kehtestada ja kindlustada oma õigusi piirkonnas on justnimelt sama õigusakti kohane. Aga jätkem see kiuslik seadus sinnapaika ja vaadakem, mis on asja sisuline taust.

Ega selles sõjalaevade väljasaatmises pole ju midagi uut. Venemaa on oma sõja- ja muidu mõjujõudu piirkonnas demonstreerinud juba jupp aega. Ehk on lugejal meeles, kuidas eelmise aasta septembris teatati strateegiliste pommituslennukite patrull-lendude taastamisest, muuhulgas just Arktika kohal? Või siis kuulusrikast retke, mille käigus Vene allveelaev paigutas väidetavalt merepõhja lipukese, sellega justkui kinnistades ala Venemaa külge?

Energiavarud kui kõige kurja juur
Ega keegi ei tee erilist saladust, et asi pole kalas. Asi on ikka selles õnnetus naftas ja gaasis, või üldisemalt süsivesiniku-põhistes energiakandjates, kui peenemalt väljenduda. Moskvas baseeruv sõjandusekspert Pavel Felgenhauer ütles, et ega siis nende paari laeva merele saatmine ei muuda ju sisuliselt olukorda. Asi pole julgeolekus, vaid nö territooriumi märgistamises.

Venemaa Rahvusliku Energiajulgeolekufondi esimees Konstantin Simonov oli veelgi avameelsem. Arktika energiarikaste alade jagamine tuleb varem või hiljem ning Venemaa soovib selles osaleda. Jagamisel võivad käiku minna ka sõjalised argumendid, seda enam et viimasel ajal on tugevalt vähenenud ÜRO ja muude rahvusvaheliste institutsioonide roll.

Endise nõukogude sõjalaeva madrusena võin vaid kergendunult ohata, et saan asju jälgida ohutust kaugusest. Ehkki teoreetiliselt võiks see konflikt puudutada ka Eestit – on ju Eesti osalus Teravmägede vahendite kasutamises siiani nö õhus. Kuid väidetavalt ei paku see meile erilist huvi.
Siit kaugelt vaadates aga tahaks öelda, et Venemaa käitub Arktikas nagu koer heinakuhjal. Et ise ei söö ja teistele ei anna. Venemaa oma praeguses naftadollarite kümbluses investeerib küll aktiivselt ja agressiivselt igale poole mujale (sh nt Iraani), kuid omaenda maardlaid ei suudeta kuidagi arendada. Usku sellesse, et Moskva tegelikult suudaks arktilisi energia-põlde harida, on äärmiselt madal.

Karmo Tüür
15.07.2008

Mineviku varjud Venemaa kohal

Kas ülistada Stalinit või mõista hukka kommunistlik minevik? Venemaal on see küsimus taas tulikuum.

Mitte keegi meist ei saa elada minevikuta. Küsimus on ainult selles, kas ja mida möödanikust õpitakse. Ehkki aeg näikse meie kõigi jaoks kulgevat ühtemoodi, tajutakse ajalugu erinevalt. Venemaal käib praegu taaskord aktiivne vaielus erinevate koolkondade vahel. Toitu selleks aruteluks andsid kaks hiljutist uudist.

Esiteks selgusid esialgsed hääletamistulemused Venemaa olulisima ajaloolise isiku väljaselgitamisel. Kes selleks sai? Eks ikka kõigi rahvaste ja laste suurim sõber, isake ning suur juht Stalin.

Teiseks sattus meediatähelepanu alla lühiteatena ilmunud, kuid tavapärasest erinev teadaanne Moskva õigeusukiriku esindaja suust, mis kutsus üles ümber mõtestama ajalugu, mõistma hukka kommunismi kuriteod ja koristama ära punasümbolid.

Stalini nimel – klikake!
Veebiaadressil www.nameofrussia.ru toimub ülipõnev aktsioon. Algselt, selle aasta maikuus pandi sinna üles 500 Venemaa ajaloo kõlavamat nime. Esimese valiku tegijateks polnud ei-tea-kes, vaid Venemaa Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi kaastöötajad. Kogu aktsiooni korraldab telekanal Rossia, peale ajaloolaste kaasati ka sotsioloogid.

Mängureeglid on äärmiselt lihtsad – neid pole! Igaüks võib klikkida lõpmatu hulk kordi. Kõlab petukaubana? Korraldajate tulihingelise üleskutse kohaselt on asi vastupidi. Nende eesmärgiks ongi panna inimesi arutlema ajaloo üle, panna eri ajaloonägemuste pooldajad meeleheitlikult tegutsema, et mitte lasta „valedel“ kandidaatidel võita.

Nüüdseks on sõelale jäänud 50 enamklikatud nime ning septembriks saab neid olema vaid 12. Ametlikult on hääletanuid juba üle 2 miljoni inimese, ehkki korraldajad tunnistavad, et server jooksis vahepeal lihtsalt kinni massiliste rünnakute all.

Meelehärmi ja suurimat tähelepanu põhjustab asjaolu, et esikohal püsib siiani Stalin. Nii selle nime pooldajad kui vastased käivitavad massilisi klikimootoreid ja kutsuvad arvutirahvast tegutsema. Viimaste suuremate kajastuste järel on ilmselt liitunud uusi klikkajaid, sest pingerida muutus. Kui seni oli esikolmik Stalin-Võssotski-Lenin, siis nüüd Stalin-Nikolai II-Lenin.

Kirik kommunismi vastu?
Samal ajal ületas uudisekünnise vene õigeusukiriku Moskva patriarhaadi esindaja Georgi Rjabõhh, kes teatas, et praegused Venemaa võimud peaks mõistma hukka kommunismi kuriteod. Et 1990’tel alustatu tuleb lõpuni viia. Tänavatele ja linnadele anda tagasi vanad nimed, koristada nõuka-sümboolika riiklikelt asutustelt. Ning mis ilmselt kõige rohkem avalikkust ärritas – koristada mälestusmärgid veristele liidritele peaväljakutelt ning kalmistu Kremli müüri äärest.

Tõsi küll, avalikkus reageeris mitmeti. Osa rahvast ja opositsioonist on ammu rääkinud vajadusest koristada hauakamber riigi peamiselt väljakult. Venemaa enda liidrid väldivad viimastel piduüritustel samuti jalgupidi hauakambrile (nn Lenini mausoleumile) ronimast.

Kuid siiski reageerisid võimule lähedalseisjad kirikuesindaja sõnadele enamasti negatiivselt. Kõige neutraalsem arvamustest kuulub ehk ühele võimupartei esindajale Vene Duumast, väliskomisjoni liikmele Valerii Bogomolov. „Kuivõrd halb või hea ka ei oleks meie ajalugu, tuleb temast eelkõige õppida. Ning puhastada pole vaja mitte fassaade, vaid teadvust ja hinge“.

Rahva hulgas, kelle arvamust võib uue aja kohaselt ammutada blogosfäärist, eelkõige ülipopulaarsest keskkonnast ŽivoiŽurnal (elav ajakiri), arvatakse aga mitmeti. Nii võib kohata koguni üleskutseid kommunismi kuritegude asemel mõista hukka ristiusu kuriteod. Või siis teha kahte korraga. Mõlemad on ju vägivaldselt ümber kujundanud Venemaa nägu ja ajalugu.

Ajalugu igatahes elab. Ning see on ainult rõõmustav. Ajaloo mõtestamise abil saavad ehk selgemaks ka tänased mõtted ja teod.

Karmo Tüür
13.07.2008

Venemaa piirid loksuvad meredel

Venemaa välispiiride vaatlemisel jääb silma üks huvitav seaduspära. Meredel ei kipu need kuigivõrd paigas olema. Milles asi?

Asusin lahti kirjutama Eesti-Vene piirilepingu teemat. Tuustisin selleks üles piirilepingu enda teksti, selle ratifitseerimise seaduse, vastavate arutelude protokollid Riigikogus, Tartu rahu, Venemaa-poolsed sõnavõtud antud teemal ja ei leidnud kuskilt pidepunkti. Mida lisada, millest poleks juba kümneid kordi räägitud?

Prooviks taanduda kitsast Eesti-Vene suhete raamistikust ning vaadata pilti laiemalt. Venemaa on maailma suurim riik ning loomulikult on tal maailma pikim piirijoon, millest maismaapiiri kokku üle 20 tuhande kilomeetri. Seda piiri jagab Venemaa Föderatsioon 14 riigiga. Vene-Eesti piir oma ligi kolmesaja kilomeetriga on neist mitte väikseim (pikkuselt kaheksas), kuid siiski lühikesevõitu.

Millest siis see probleem? Miks kulus piirileppe koostamiseks seitse aastat, selle allkirjastamiseks veel kuus? Miks takerdus ratifitseerimine? Millal jõutakse piirijoone reaalse mahamärkimiseni?

Jooksev pilt näib segane
Loomulikult võib neile küsimustele vastust otsides uurida nö jooksvaid tekste. Et mida ütles üks poliitik ja kuidas kommenteeris teine ametnik. Kuid ehkki taoline uurimine pakub politoloogile huvi ja ajakirjanikule leiba, pole see kuigi viljakas. Sest jättes kõrvale retoorilised erinevused (ning soov ennast paremas valguses näha) on kogu taoline sõnavehklus suhteliselt ühetaoline. Üks väidab, et pall on teise poole käes ning teine põrgatab vastu. Keel olla diplomaadile antud ju selleks, et varjata oma tõeliseid eesmärke.

Sestap pöördugem tagasi Venemaa piiride juurde. Nagu öeldud, võib selle jagada neljateistkümneks jupiks ning vaadata, kuidas on kulgenud piirilepete sõlmimine erinevate naabritega.

Kuid ka see ei anna asjast täit pilti, kuna loetelusse tuleb lisada veel ülemerenaabrid, alates kasvõi USA’st ja lõpetades nt Jaapaniga, kellega Venemaa pole siiani suutnud lõpetada Teist Maailmasõda. Kuigi lõpetama peaks siiski Kaliningradi oblasti probleemiga, mis tollesama Teise Maailmasõja järel anti (Nõukogude) Venemaale ajutisele haldamisele.

Aga et kogu seda kirjut pilti mitte veel kirjumaks ajada, ei hakka ma lugejat koormama piirilepete detailse ülesloetlemisega. Selle asemel teen ühe üldistuse, millega pretendeerin teatud algupärale. Või vähemalt pole ma kuulnud, et sel moel oleks asja varem üldistatud.

Meredel saab pilt selgem
Venemaa välispiirid on enam-vähem korras tema maismaa-osades. Isegi poole sajandi vanune vaielus Hiinaga saadi korda, vaatamata protestile Venemaa publiku poolt. Rahvas ei mõistnud, miks Moskva loovutas tükikesi kodumaast – ehkki tegu oli vaid jõesaarekestega. Kuid olgu, rahulolematuid on alati ja igal pool.

Hoopis teine pilt aga avaneb, kui vaadata Venemaa merepiire. Piirilepingut USA’ga (Beringi meres) pole Venemaa siiani ratifitseerinud – ja seda juba alates aastast 1990. Piirilepingust Jaapaniga juba rääkisime, formaalselt ripub asi õhus juba 1945.aastast, ehkki probleem ise on pikema ajalooga.

Liikudes idapiirilt allapoole, jääb järgmiseks ette Kaspia meri. Seda suurimat sisemerd jagab omavahel viis riiki, peale Venemaa veel Kasahstan, Turkmenistan, Iraan ja Aserbaidžaan. Ligi kümmekond aastat pole lakanud vaielused selle mere, täpsemalt merepõhja jagamise üle. Ehkki kõne all on kolm teemat – sõjaline, kalandus ja maavarad, on olulisim viimane. Meeletult suure potentsiaaliga energiavaramu vajab ju jagamist.

Musta mere ümber pole pilt parem. Ukrainaga käivad vaidlused Krimmi poolsaare kuuluvuse või Sevastoopoli mereväebaasi asjus, Kertši väina jagamine ning sellega seoses Aasovi mere staatus. Gruusiaga on merepiir paika panemata, rääkimata sellest, et Gruusia põhilises Musta mere sadamas Suhhumis istuvad piltlikult öeldes Venemaa väed, kaitstes Abhaasiat.

Läänemere olukord on meile ehk paremini tuttav. Eesti-Vene piirileppeid on ju tegelikult kaks, üks maismaa-, teine merepiiri kohta, sõlmimata mõlemad. Seetõttu pole seadustatud ka Eesti-Vene-Soome merepiiri kolmikpunkti. Venemaa soov viia siitkaudu läbi oma torujuhet pole küll justkui otseselt piiriteemaga seotud, kuid territoriaalvete ning võimalike piirimuudatuste kaudu siiski.

Edasi põhja poole liikudes jõuame otsapidi Põhja-Jäämerre, kus on seni korraldamata Norra-Venemaa merepiir. Arktika merepõhja jagamise ümber tõstetud lärm toob Venemaa piiritusse mängu sisse ka Taani, Islandi ning Kanada, lõpetades taaskord USA’ga.

Ring sai täis. Venemaa merepiirid loksuvad nagu kalapaadid laineil, nende paikapanemisega näib olevat raskusi. Suhtes merega näikse Venemaal olevat midagi sakraalset. Territooriumi, seda va maismaad, on Venemaal jagunud alati ning laienemisega pole probleeme olnud. Kuid tung meredele tundub olevat siiani veres ning igasugused katsed piirata neid püüdeid ärritavad tõsiselt. Piir aga piirab. Kas ehk selles tulebki otsida probleemide tegelikku põhjust?

Karmo Tüür
5.07.2008

Miks me Venemaaga jälle tülli läksime?

Juuni lõpus sattus Eesti Vabariigi president Venemaale. See on asi, mida ei juhtu just liiga tihti. Ning see, et ta Venemaa Föderatsiooni presidendiga kohtus, on veelgi haruldasem asi. Ikkagi neliteist aastat viimasest korrast – kui eelmiste presidentide pooljuhuslik trehvung 2005.a. kõrvale jätta. Ja nagu kurjemad keeled ütlevad, peab nüüd järgmist kohtumist taas neliteist aastat ootama. Miks siis nii?

Peale jaanipäeva lahkus Toomas Hendrik Ilves välisvisiidile. Kokkuvõttes kolmekümnendale – kui mu arvestus mind ei peta – millest esimest korda Venemaale. Sihiks soome-ugri rahvaste 5. maailmakongress.

Muu kena ja kasuliku kõrval pidi Ilves kohtuma oma Venemaa kolleegiga, sealse presidendi Dmitri Medvedeviga. Kuigi Medvedevil ei ole minuteada soome-ugri juuri, viibis ka tema kongressil. Peremeesriigi esindajana või nii. Kaks presidenti kohtusidki, kuid mida nad arutasid, me päris täpselt ei tea. Kohtumine oli kinnine, ametlikud teated pole just kuigi kõnekad.

Eesti presidendi koduleht annab teada, et kaks riigipead rääkisid piirileppest, sõjahaudade leppest ning laiemalt Euroopa Liidu ja Venemaa vahelistest suhetest. Kus siin siis skandaal on?

Kõne vabadusest
Aga skandaal puhkes hoopis mujal, mitte presidentide kohtumisel. Nimelt pidas Ilves kongressil kõne, mis oma lennuka mõttekäiguga kippus minema lennartmerelikuks. Omamoodi filosoofiline essee vabadusest, kui kasutada ühe teise kommentaatori sõnu.

Mida sellist Ilves siis ütles? Kõneles soomeugri ühistegevusest. Sellest, et Euroopa Liidus, kuhu kuuluvad kolm suurimat neist – ungarlased, soomlased ja eestlased – on rahvuskeeltel poliitiline kaitse. Rääkis põlisusest ja euroopalikest väärtustest, vabadusest ja demokraatiast ning omariiklusest. Ning sellest, et „Paljudel soomeugri rahvastel on see valik veel tegemata.“

See viimane lause ilmselt oligi otsustav. Vastukõnega esines Konstantin Kossatšov, Vene parlamendi rahvusvaheliste suhete komisjoni esimees. Kossatšov süüdistas Ilvest separatismi õhutamises, lisades juurde tavapäraseid värvikaid element Kremli retoorikast, rääkides venekeelsete kurvast olukorrast Eestis, nn pronksimässust ja Venemaa kodaniku Ganini tapmisest.

Eesti president ei pidanud vajalikuks taolist juttu vaikides kuulata ning lahkus saalist. Muideks – aplausi saatel. Kodune publik niiväga üksmeelselt ei aplodeerinud. Loomuldasa kerkis küsimus, et kas nii ikka pidi? Kas pidi ikka karu torkima ning ütlema sõnu, mis on küll ilusad, aga asjatult provotseerivad?

Milleks see hea oli?
Ega head vastust sellele küsimusele ju pole. Ilvese ise seletas hiljem, et ta pidas silmas vastupidist, et ta tahtis lihtsalt rõhutada kultuuride üheväärsust, sõltumata nende riikluse olemasolust või puudumisest. Kuid ma tahaks pakkuda hoopis teise seletuse. Või õigemini rääkida muljest, mis toimunu jättis.

Venemaa vähemusrahvuste olukord on sant. Soomeugrilaste, nt mari rahva kaitseks on resolutsioone vastu võtnud isegi europarlament. Sellele vaatamata üritab Venemaa soomeugri liikumist endale allutada, tuua selle peakorter enda juurde üle ning seega justkui näidata, et kõik on korras. Et kõik mured omakeelse kultuuri, hariduse jm ümber on liialdatud, sest näete – siin ju kõik toimib! Siin toimuvad rahvusvahelised üritused, mida austavad oma kohalviibimisega hõimurahvaste riigipead. Telekaamerate ees tegelevad näitliku traditsioonitlemisega käsitöölised, õnnelikud näitsikud rahvariietes laulavad ja tantsivad nagu muiste.

Ilvese oma laineid löönud esinemine aga lõi mõrasid maalitavasse ilupilti. Mina võrdleks seda Läti eelmise presidendi Vaira Vike Freiberga käiguga Moskvasse 9.mail 2005.a. Too vapper naine läks II Maailmasõja lõpu tähistamiseks korraldatud pidustustele, viies endaga sõnumi baltlaste protestist Venemaa ametliku propaganda ja must-valge ajalookäsitluse vastu.

Juhul kui Ilvese kõne oli kantud samast eesmärgist – tõmmata võimalikult laia tähelepanu soomeugrilaste tegelikule olukorrale – siis ma aplodeerin. Ükskõik kui lakutud pidukõne traditsiooniliste üleskutsetega „arendada ja parendada“ poleks pälvinud mingit tähelepanu.

Ehk on see näide sellest, kuidas kõneleda nii, et sind tõeliselt kuulataks ning et sõnum kohale jõuaks?

Karmo Tüür
6.07.2008