Vene keel on kinkinud maailma poliitilisse žargooni mitmeid sõnu. Glasnost' oli üks, mille püsimajäämisse usuti. Kuid nood olid perestroika ja Gorbimaania päevad. Usun, et enamik läänlasi enam ei mäleta, mida selle sõnaga tähistati. Ning ega vist mäleta ka venemaalased ise.83 subjektist suhteliselt vaba 16 (sh Piiter); suhteliselt mittevaba 44 (sh
Moskva); mittevaba 22. Andmed puuduvad Tšukotka kohta.
Paranenud on olukord võõreldes eelmise tsükliga (mõõdetav 2009-2010,
eelmine vastavalt 2008-2009) 6 subjektis, halvenenud 13 regioonis.
Loomulikult võib vaielda alati igasuguste taoliste mõõtmiste metodoloogia
üle. Et kas need poisid ikka mõõdavad seda, mida nad väidavad ennast
mõõtvat. Ning kas taoline "palati keskmine temperatuur" annab ikka edasi
adekvaatset pilti. Kindlasti on olemas ju nö vaba meedia saarekesi.
Kuid mingi üldpildi annab taoline mõõtmine siiski. Ning mis peamine
järeldus - mitte minu, vaid nende endi oma - viimase nelja aasta jooksul
on olukord muutunud hullemaks. Venemaal pole tekkinud piirkondi, kus
meedia oleks vaba.
Kahju.
02.mai eetris oli kõne all NATO. Eelkõige kohtumine Tallinnas, aga ka MAP andmine Bosnia-Hertsegoviinale. Ning ka Ukraina NATO-väljavaadetest, viimaste Sevastoopoli-tehingute valguses. Ja veel NATO-Venemaa suhetest, eelkõige õhutõrje kontekstis.
Tavaliselt räägitakse mõistulugu eeslist kahe heinakuhja vahel. Kirgiisia puhul näikse asjad teistmoodi olevat.
Kesk-Aasias laiemalt ja Kirgiisias kitsamalt võib rääkida kolmest suurest jõust, kes kõik midagi soovivad. Hiina, Venemaa ja USA. Lihtsustatult võib öelda, et kõik nad tahavad eri asju. Hiina huvid on majanduslikud, Venemaal poliitilised ja USA'l sõjalised.
USA soovib säilitada oma lennuväebaasi Põhja-Kirgiisias. Venemaa kinnitada oma kahanevat mõjuvõimu SRÜ lõunatiival. Hiina vajab kõikide naabrite ressursse ning on valmis investeerima praktiliselt kõikjale.
Kolm välist mõjutajat
Viie-poole miljoni elanikuga ning maailma vaesemate riikide hulka kuuluv Kirgiisia pole küll eriline majandushiiglane, kuid Hiina on siiski üks tema olulisemaid kaubanduspartnereid (mõningatel andmetel kuni 80% välismajandusest). Tõsi küll, enamasti veereb kaup Hiinast sisse, mitte vastupidi. Hiinast teeb mugavaima partneri see, et teda ei huvita karvavõrdki valitseva poliitilise režiimi eripärad.
USA soovib kindlasti säilitada võimalust kasutada Manas lennuväebaasi, mida ta vajab sõjapidamiseks Afganistanis. USA ja laiemalt lääne huvides on aga ka Kirgiisia suunamine nn läänelikuma riigikorralduse poole. Üheks huvitavaks näiteks oli korruptsiooni-vastane multikas, kuigi muuhulgas õpetati välja ka kohalikku märulipolitseid, mis nüüd rahva vastu pööras.
Venemaa positsioon selles mängus on kahetine. Ühest küljest soovib ta iga hinna eest säilitada oma mõjuvõimu, kasutades selleks nii otsesuhteid, kui ka nt SRÜ või Shanghai koostöö organisatsiooni formaate. Teisest küljest pole tal aga võimalik midagi eriti ligitõmbavat pakkuda ... peale pelgupaiga kukutatud endistele juhtidele. Ja kahtlasevõitu renomeega rahuvalvajate.
Kolm sisemist küsimust
Kui nüüd jätta korraks kõrvale need kolm välisjõudu ja teha Kirgiisias toimunusse põgus sissevaade, siis võib samuti rääkida kolmest: mis toimus, miks toimus ja mis saab edasi.
Mis toimus? Laskumata detailidesse (kirjeldusi ja videopilte on praegusel on-line-ajastul küllaga), võib üldistatult öelda, et see oli nn tulpide revolutsiooni uus katse. Värviliste revolutsioonide uhkesse ritta sobitatav 2005.a. rahvarahutus tõi küll Kirgiisias võimule uue mehe, kuid ei muutnud poliitilist tegelikkust. Sisuliselt kohe peale esimese presidendi Askar Akajevi kukutamist hakkas uus president Kurmanbek Bakijev järjekindlalt kordama eelmise võimukandja vigu. Ning praktiliselt koheselt algasid ka protestid.
Onupojapoliitika ja meeletu korruptsioon, vaesus ja tööpuudus, kasvav varanduslik kihistumine lõid rahulolematuse fooni. Vaba ajakirjanduse piiramine ning „ebamugavate isikute“ kõrvaldamine kütsid seda ainult takka. Viimase piisa olla lisanud karikasse kommunaal-majanduslike tariifide järsk tõus. Kõik see oli kokku vastus küsimusele „miks?“ Kuigi kindlasti mitte täielik vastus.
Mis saab aga edasi? Väga tahaks öelda, et Kirgiisia on teel Nõukogude-aegsest ebariigist normaalseks vabariigiks. Mis annab alust lootuseks, et kirgiisid on teel selle suunas, mida meie siin nimetame normaalseks? Aga selle tõttu, et nad demonstreerisid soovimatust leppida.
Kirgiisid ei soovi leppida klanni-ühiskonnaga, poliitilise suukorvistamisega ja hirmuvalitsusega. Tõsi küll, mugavat läänlast võib hirmutada asjaolu, et nad pusklevad vaba ühiskonna poole „ebanormaalsete“ vahenditega nagu tänavarahutused. Kuid ega sünnivalu pole kunagi lihtne. Kirgiisia ühiskond ja kodanik on alles kujunemas. Tuleb ainult loota, et need kolm eeslit teda seejuures liiga palju ei eksita.
Karmo Tüür
11.aprill 2010
---
lugu ilmus vene keeli siin.
