"Kiievi fašistlik hunta"

Üks suuremaid ja omamoodi jaburamaid infoväändeid, mida olen viimasel ajal vene (sotsiaal-)meedias kohanud, kõlab "Kiievi fašistlik hunta".

Miks Kiievi? Aga nii kinnistatakse muljet, et ega siis Ukraina tervikuna ei ole separatismi vastu. 

Miks fašistlik? Sest "fašist" on muutunud universaalseks kurjuse märgiks, millega võib õnnistada nii lohakat kojameest kui külmakõhulist linnaametnikku, alaliselt remonti tegevast naabrist rääkimata. Ning selle konksu neelavad alati alla klikihimulised kanalid.

Miks hunta? Sest see on üks võimsamaid ja negatiivsemaid meeme, mida saab võõr-riigi valitsuse kohta kasutada. Nagu ka "genotsiid", "apartheid" jne. Ja jällegi, selle peale reageerib meedia ning alateadvus.

See, et ükski nendest väidetest paika ei pea, pole oluline. Venemaa okupatsiooni vastu sõdib iseseisvust taotlev ukrainlane, mitte Kiiev või Ukraina kui tervik. Fašismi tähendus on nii moondunud, et soovitan vaadata lihtsalt sõnastikust järgi, mida see tähendab - ja Ukraina võimudega pole sellel mitte mingit pistmist. Hunta kui sõjaväelise riigpöörde järel võimustunud kolonelid ... kas oskate öelda, kuidas see Ukraina parlamendi ja presidendiga haakub?

----------

pilt võetud siit

Massiteadvusrelv

Meie mõistus on kui käsn, mis imab sisse kõik, mida näeme ja kuuleme. Isegi juhul kui ise arvame, et suudame edukalt filtreerida infot mürast, läbi näha moonutusi ja heita kõrvale teadlikud valed. Tegelikkuses ei suuda me kunagi tajuda kõike, mõista kõiki detaile ja kaitsta ennast tajuhäirete eest.

Me räägime klišeedes, kasutame etteantud stampe ja oma inforuumi pooljuhuslikult sattunud kujundeid. Aega kõike iseseisvalt analüüsida ja sünteesida lihtsalt pole. Sattudes ootamatu küsimuse või ka lihtsalt uue info otsa, paiskame me endast välja mingi valmis vastuse, tihti adumata, kas sellel on mingit pistmist "reaalse" reaalsusega (mida iganes see ka ei tähendaks).

Me räägime riikidest, rahvastest ja regioonidest kui tervikutest, omistades neile mingeid väärtusi, millest nood ei pruugi ise teadlikudki olla. "Ah need venelased, need on ju alati nii käitunud!" või "no mida siis prantslastest oodata, nad teevad ju kogu aeg nii" või "ega siis hiinlased pole iial teisiti mõelnud". Tuleb tuttav ette?
-------
pilt võetud siit

Gagauusia on järgmine

Hiljuti Riia julgeolekukonverentsil viibides sain kinnitust oma oletusele, et järgmine on Gagauusia.

Vestluspartneriks olnud Moldaavia enda julgeolekuekspert küll pisut ebales, kuid Moskva analüütik ühmatas vaid: "polnud ka raske ära arvata."

Kolm eeldust, millele ma oma oletuse üles ehitasin:
- esiteks, Moldaaviat tuleb karistada tema europüüdluste eest. Nii nagu praegu karistatakse Ukrainat, nii peab ka Moldaavia oma koosa kätte saama.
- teiseks on Moldaavia piisavalt nõrk sihtmärk, mille ründamine ei näi valmistavat suurt vaeva.
- kolmandaks käib Gagauusias ammu ja põhjalik ettevalmistustöö venemeelse hoiaku suurendamise osas. Gaguusid on lubanud riigist eralduda, kui muutub Moldaavia riiklik olemus - ning just sedasi Moskvast ka asja esitletakse.

---------
pilt siit

Ennustamatus kui eesmärk

Putin nagu ka iga teine autoritaarne liider PEAB käituma ette-ennustamatult nii siseriiklikult kui väljapoole, vastasel juhul oleks ta reeglite kohaselt valitseja, tavapärane ehk tolle kultuurikoodi kohaselt "nõrk".

Sellest tulenevad nii ootamatud vallandamised, ettepanekud kui rünnakud. Segaduse ja seeläbi hirmu külvamine oma alluvatesse ja naabritesse on eesmärk omaette. Kardab, järelikult austab - nii tõdeb populaarne vene ütelus. Veidi muudetud kujul: kardab, siis vähemalt kardab. Mitte ei vaata sulle otsa nagu võrdne võrdsele või mis veel hullem, ülevalt alla.

Endasugustele tullakse pähe määrima mingeid ühiseid reegleid. Tehakse etteheiteid valesti käitumise korral. Räägitakse midagi väärtustest, õigustest ja muust tüütust. Dikteeritakse, kellele, mida ja mis hinnaga müüa. Jama värk.

Aga vaat annab ikka karja juht korra oma kamba liikmetele korra peksa ja ründab veel naabreid kah, on kõigi silmis pime hirm ja midagi austuse sarnast.

---

Mida siis sellise tegelase naabrid saavad ette võtta? Hirmu ei tohi tunda. Üritada hullunut meelituste ja kingitustega rahustada ammugi mitte - seda võetakse kui nõrkuse märki ja esitatakse järgmine nõue. "Mitte ärritada" pole võimalik - pujään on iseärrituv.

Ette-ennustamatust ja hirmu saab ümber keerata. Ette-ennustamatus on tegelikult ennustatavus. Juba ette tuleb arvestada, et suliga kaupa ei tehta, varem või hiljem tuleb seda muidu kahetseda. Äärmise vajaduse korral asju ajades peab olema alati ka plaan B, riskide hajutamine ja kõva kindlustus.

Hirmu saab asendada otsusekindlusega, valmisolekuga halvemaks. Valmisolekuga ISE tegutseda, lootes et naabrid tulevad appi kui tuleb hullunud üleaedset taltsutada. Võib-olla ei tule ka, aga ise peab valmis olema. Ja mitte kartma, isegi kui sinu inimesi röövitakse, vanu kohtuasju algatatakse, territoriaalseid nõudmisi esitatakse jne.

----

pilt siit

Venemaa valed

Varem või hiljem leiab Venemaa teemaga tegeleja end olukorras, kus argumendid näivad vestluse edendamiseks jõuetud olema ning asi taandub primitiivsele kemplemisele stiilis: "see on vale!" ja "ei ole vale!", "Kreml valetab kogu aeg!" ja "mis asjas Venemaa valetab?"

Selleks hetkeks on tark endale meelde talletada mõned eredaimad näited, et mitte jääda vaidluspartneri jultumusest õhku ahmides ise rumalasse olukorda. Ei ole mõtet hakata rääkima müütidest vene ajaloos, sest kõikide riikide ajalugu on suuresti müüdipõhine. Võtkem midagi lähiajast.

Venemaa lennukid rikuvad süstemaatiliselt naabrite õhuruumi ja igale rikkumisele järgneb automaatrežiimil teade "midagi sellist pole olnud". Leedus 2005.a 15.sept alla kukkunud hävitaja SU-27 tõestas, et Venemaa valetab.

2008.a sissetung Gruusiasse sai alguse Vladimir Putini suust välja purtsatanud raevukast väitest: "Tshinvalis on juba hukkunud kaks tuhat inimest, kui kaua me peame veel ootama?" Kõikidele pingutustele vaatamata ei õnnestunud hiljem neid hukkunuid kuskilt leida ehk siis Venemaa valetab.

2014.a Krimmi annekteerimine sai alguse "viisakate inimeste" invasioonist, mida alguses Putini enda suu läbi eitati, kuid hiljem tema enda poolt tõeks tunnistati ja Pihkva dessantdiviisile selle eest ka Suvorovi orden anti. Ehk siis - Venemaa valetab.

Eks neid näiteid võib tuua veel, kuid arvestada tuleb, et sellele valetamise tõestamise etapile järgneb tavaliselt vastusüüdistus, enamasti näpuga USA'le osutades, stiilis: "kõik valetavad!" Kuid see on juba lihtsasti pareeritav lasteaiast tuttava võttega: "see, et Juku ka kivi aknasse viskas, ei vähenda sinu süüd"
---------
pilt siit

Põlvkondade konflikt à la Russ

Mis ühendab Putinit, Jakuninit, Lavrovi jne?

Venemaa eliite lõhestab mitmeid konflikte, alates universaalsetest (majanduslikud, poliitilised jne) kuni Vene-spetsiifilisteni (juurdepääs Tema Enda juurde). Kuid üks huvide erisus on eriti märkimisväärne - see on põlvkondade konflikt à la Russ.

Praegu võimu juures olev põlvkond (enamasti 50+ mehed) on üles kasvanud Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes. Too veider moodustis segas endas kokku:
- endise Vene impeeriumi vägevuse (mida pidi halvustama),
- kummalise ideoloogilise segapudru kommunismi-ideest ja sotsialistlikust praktikast (mida ei suudetud isegi tõsimeelselt uskuda),
- läänemaailma vaenamise (segu mitte-informeeritute hirmust ja informeeritute imetlusest) jne.

Mitu põlvkonda väärkohetlemist, parimate peade sihikindlat hävitamist ja iseendale valetamist viisid tolle kummalise riigitaolise monstrumi kokkuvarisemiseni. Kuid loomulikult tekib teatud aja pärast "endiseid hiilgeaegu" taga nuttev reaktsioon ning vähemalt osa seltskonnast soovib enda ümber luua mugavustsooni, milles end turvaliselt tunda, mitte liiga palju muutuda ja nautida seda, mida on õnnestunud segastel aegadel kokku kraapida.

Kolm-neli nõukogude-aegset põlvkonda, mis praeguseks veel elus, mäletavad mõistagi erinevaid asju ja tegutsevad erinevate motiivide ajel, kuid neid seob siiski teatud ühisosa. Liidu lagunemise aegne ja järgne põlvkond elab aga teise mälujäljega. Ja pole ka ime, et see erisus sünnitab konflikte. Nood uue aja lapsed ei taha tihtipeale elada nii nagu nende vanemad. Ja mis oluline - tegelikult ei taha ka vanemad oma lastele sellist elu ... kuid teistsugust ka ei oska/julge heaks kiita.

Nii ongi sündinud üks veidramaid vastuoksusi Venemaa Föderatsiooni praeguse eliidi mõtetes ja tegudes. Ühest küljest on riigimeeste rolli mängivad üle-keskealised mehed/naised, kes naasevad oma mugavus-tsooni, kirudes kõrgetelt tribüünidelt läänt ja kõmistades patriotismi trummi. Teisest küljest aga nendesamade uuspatriootide lapsed, kes elavad sellessamas kirutud läänes ning ajavad seal oma vanemate heakskiidul äri, õpivad või elavad lihtsalt mõnusaimat pereelu.

Mis siis ühendab president Vladimir Putinit, peamist raudteelast ja esipatriooti Vladimir Jakuninit, sõnakat välisministrit Sergei Lavrovi ja teisi? See, et nende lapsed ei ela Venemaal.

----------
pilt siit

Venemaa provotseerimine

"Kas te ei arva, et see võib provotseerida Venemaad?" Selles küsimuses kõneleb argus. Hirm on see, mida meile peale pressitakse, lootuses et see halvab ja pärsib meie teo- ja otsustustahet. Hirm on see, mida me ei saa endale lubada. Sel juhul ei saa me lubada endale ka omariiklust.

Eesti olemasolek iseseisva riigina on Venemaa impeeriumi-meelsete jõudude jaoks juba paras provokatsioon. Ajalooline arusaamatus, mis tuleb likvideerida. Iga territoorium, mille eest on sõdinu vene sõdur, on ju impeeriumi osa. Nagu Krimm.

Just hetk tagasi helistas mulle üks ajakirjanik ja küsis, et kas Eesti peaks sekkuma NATO ja Venemaa kaklusesse või oleks targem jääda kõrvaltvaatajaks.

Eesti ei saa jääda kõrvaltvaatajaks. Me oleme NATO liige. Meie olemegi NATO. NATO baasid on siin ja nendes teenivad meie pojad. Sest meie oleme nii otsustanud.

Me ei saa Venemaad mitte provotseerida. Kogu meie ajalookäsitlus, kogu maailmanägemus, kogu eksistents on provokatsioon nende jaoks, kes soovivad näha Venemaad taas võimsa ja vägevana.

Küsimus on vaid selles, mida me taolise teadmisega peale hakkame. Kas laseme kõrvad lönti ja loobume "provotseerimisest" ehk olemasolust? Või seisame ise sirgelt ohu ees ja aitame teisi hättasattunuid?

---------
pilt võetud siit