Daniel Fried: me suudame rohkem, kui usume

Me kipume ülehindama oma võimet muuta asju lühikeses perspektiivis, kuid alahindama neidsamu võimalusi pikas perspektiivis. Sel moel vastas Eesti ajakirjaniku küsimusele olukorrast Afganistanis ja Iraagis USA asevälisminister Daniel Fried.

01.oktoobril külastas Eestit USA välisministeeriumi – või siis sealse nimetusega Riigidepartemangu – asevälisminister poliitikaküsimustes. Dan Fried, olles selles ametkonnas töötanud juba üle kolmekümne aasta, omab kahtlemata õigust ja võimet hinnata asju laiemas plaanis. Mitmedki tema seisukohad ligi tunniajases vestluses tõestasid, et pikka kogemust ja laia silmaringi ei asenda rahvusvahelise olukorra vaatlemisel miski.

Kohtumises osalesid Eesti ajakirjanduse esindajad, lisaks Kadri Liik Rahvusvahelisest Kaitseuuringute Keskusest ja nende ridade autor. Ausalt öeldes tundsin end äärmiselt veidras rollis, kuna vaatamata pika-ajalise väliskommentaatori staatusele sattusin esimest korda ajakirjaniku rolli, esindades pealegi Pärnu Postimeest, kus ma pole ju päevagi töötanud. Kuid olgu, lugu pole ju minust.

Daniel Fried nimi ei ole ilmselt Eesti laiemale lugejaskonnale kuigi tuntud. Samas on tegu siiski märkimisväärse mehega, kasvõi seetõttu, et tegu on ühe vähese Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi esindajaga, kes on Eestis käinud korduvalt viimase 28 aasta jooksul. Ilmselt parim võimalus selleks oli aastail 1980-1981, mil ta töötas toonase Leningradi peakonsulaadis.

Loomulikult puudutasid enamik küsimusi nii ehk teisiti Venemaad. Fried seisukoht oli, et Venemaa tegeleb praegu iseenda isoleerimisega. Ehkki USA eraldi ja Lääs tervikuna ei soovi omada halbu suhteid Venemaaga, kipuvad need paratamatult jahenema. Põhjuseks Venemaa enda käitumine, kes soovib XXI sajandil ikka käituda vastavalt XIX sajand tavadele. Fried võrdles Kremli praeguseid otsuseid Venemaa toonase tsaari Nikolai I omadega.

Venemaa olukord on samas üpriski keeruline. Tundub, et Moskvas varjatakse oma pettumust bravuuri taha. Pettumuseks annab alust eelkõige see jahedus, millega ülejäänud maailm ja isegi oodatavad liitlased võtsid vastu Venemaa viimased käigud.

Sama loomulikult tuli kõne alla Gruusia. Fried kinnitas, et USA seisab jätkuvalt Gruusia territoriaalse terviklikkuse eest. Pika kogemusega poliitika-ametnikuna tõi ta õnnestunud võrdluse Gruusia olukorraga leppimise kohta. Selleks sobis USA mittetunnustamis-poliitika, mis vaatamata näilisele viljatusele aitas pikas perspektiivis kaasa Balti riikide iseseisvuse taastamisele.

Gruusia peab aga oma olukorra parandamiseks palju ise ära tegema. Vaja on tugevaid demokraatlikke institutsioone, sealhulgas ka tugevat ja toimivat opositsiooni ning loomulikult tugevat majandust. Loomulikult saab Lääs selles kõiges paljugi kaasa aidata, kuid põhitöö tuleb siiski teha Gruusial endal.

Läänemere piirkonda otseselt puudutava probleemina tuli kõne alla Vene-Saksa gaasijuhtme projekt. Fried seisukoht oli, et nii julgeoleku kui lihtsalt terve majanduse seisukohast ei tohi olla monopoolsest energia-allikat ja jaotusvõrku. Seetõttu, vähendamaks monopolist tulenevaid riske, toetab USA alternatiivse torujuhtme Nabucco projekti, mis peaks ühendama Kaspia piirkonna energiavarud Euroopa tarbijaga.

Allakirjutanu üldistavale küsimusele, et mis maailmas lahti on, et miks toimub nii palju ebameeldivaid asju ühekorraga, vastas Fried jällegi rikkaliku kogemustepagasiga inimesena stiilis – pole hullu ühti. Et varemgi on halbu asju kokku kuhjunud ja maailm sellest kõigest ikka välja tulnud. Praegune finantskriis tõestab lihtsalt, et majandusreeglid toimivad vaatamata kõigele, vaatamata paljudele helesinistele unistustele lõputust tõusust. Poliitilised ja sõjalised raputused aga lihtsalt näitavad, et maailma kohaneb tasapisi muutuvate oludega.

Globaliseerumine ja sellega kaasnev multipolaarsus pole mitte kellegi eesmärk omaette, vaid see lihtsalt toimub ning muudatustega tuleb arvestada. Kas see viimane oli nüüd USA asevälisministri Daniel Fried suust tulnud või mõtlesin ma selle juba ise kohtumiselt tagasi loksudes juurde, pole mulle endalegi selge.

Karmo Tüür
2.10.2008