Kino on peamine kunstiliik. Nii olla öelnud Lenin. Või siis Stalin, kui uskuda teisi allikaid. Juhul kui tegelikult üldse niimoodi öeldud on, aga see pole oluline. Oluline on see, mida arvatakse. Sellest arvamisest ja arvamuse kujundamisest kinokunsti kaudu juttu tulebki.
Nõuka-ajal pandi suurt rõhku ideoloogilisele kasvatustööle. Filmikunst oli selles töös, eriti tolle võimu algus-aastail äärmisel oluline. Tookord ei osanud paljud lugeda, nüüd ei viitsita enam lugeda. Nii et mingis mõttes võrreldavad olud.
Järjekindel töö
Toonases ajas kasvasid nõukogude noored kindlas väärtushinnangute süsteemis, mida sisendati nii läbi filmide kui kooliõpikute. Üks peamiseid hea ja halva õpetamise võtteid oli vastuseis punaste ja valgete vahel. Ebainimlikud valged kontrrevolutsionäärid ja vägagi inimlikud punased.
Nüüd toimub aga selle mõttemudeli lammutamine või õigemini asendamine. Või siis omamoodi nihestamine. Mingil määral sai see alguse juba perestroika ajal, kuid tookord kandis see pigem lihtsat väljarääkimise soovi pitserit. Vaatamata aastakümneid kestnud nüristavale ajupesule oli neid, kes mäletasid teistsuguseid lugusid. Need oli vaja välja rääkida ning kommunistlike kuritegude paljastamine oli igapäevane.
Viimastele aastatel on need teistsugused lood hakanud jõudma ka kinolinale. Järjest rohkem ja järjest parema kvaliteediga. See toodang ei kanna enam ammu perestroika-aegset, spontaanse väljaütlemise pitserit. Ei, tegu on teadliku tegevusega. Olgu näiteks kasvõi Patriootliku Kino Toetamise Fond, mis loetleb oma toetajatena üles nii Venemaa Presidendi administratsiooni, parlamendi mõlemad kojad, valitsuse kui FSB.
Amdiral
Nüüd siis lisandus patriootlike filmide ritta Admiral. Mõni päev tagasi kinodesse jõudnud film on omamoodi ülipikaks reklaamiklipiks varsti tele-ekraanidele jõudvale kümne-osalisele sarjale. Loomulikult on juttu riiklikest telekanaleist, sest filmi tellijaks on neist suurim, Pervõi Kanal. Muuseas, filmi valmimine võttis aega neli aastat ja 16 miljonit dollarit.
Mis on filmi peamine point? Laenan selle Moskvas resideeruvalt Jaanus Piirsalult, kes tsiteeris üht vene filmikriitikut: „Varem oli Venemaal kangelane „punane“ Tšapajev, nüüd aga „valge“ Koltšak“. Film ongi Venemaa kodusõja ühest värvikamast figuurist, admiral Aleksander Koltšakist. Lühidalt – see on lugu armastusest, kangelaslikkusest ja elust isamaa nimel.
Filmi nimetati juba ette, enne ekraanidele jõudmist omamoodi õppematerjaliks, nö „kinoõpikuks“, ehkki ajaloolise tõe osas on kriitikutel väga palju ette heita. Aga ega va tõde pole polegi selle filmi peamine eesmärk.
Eks iga vaataja nopib sellest filmist välja oma, kuid minu jaoks jäi kogu sõnumit kehastavaks lauseks see, mida kirjutas admiral Koltšakile teda armastav Anna Timirjova. „Minu süda täitub uhkusega Teie ja taassündiva Venemaa pärast“. See viimane osa on läbiv motiiv nii selles kui teistes analoogsetes teostes. Soov süstida vaatajasse kahjutunnet Venemaa kannatuste ja uhkust taassünni üle. Inimlikult täiesti mõistetav soov, kas pole?
Kokkuvõtteks aga – nagu alguses öeldud, käib vene ajalooteadvuse nihutamine. Sedasorti asjad võtavad kaua aega ning kui põhjalik saab olema resultaat, on veel vara öelda. Kuid üks mis selge – nii kooliõpikute kui filmide sõnum Venemaal on muutumas. Ülimalt lihtsustatult kõlab see nii „Impeerium = hea. Impeeriumi lammutamine = halb“
Karmo Tüür
12.10.2008
Nõuka-ajal pandi suurt rõhku ideoloogilisele kasvatustööle. Filmikunst oli selles töös, eriti tolle võimu algus-aastail äärmisel oluline. Tookord ei osanud paljud lugeda, nüüd ei viitsita enam lugeda. Nii et mingis mõttes võrreldavad olud.
Järjekindel töö
Toonases ajas kasvasid nõukogude noored kindlas väärtushinnangute süsteemis, mida sisendati nii läbi filmide kui kooliõpikute. Üks peamiseid hea ja halva õpetamise võtteid oli vastuseis punaste ja valgete vahel. Ebainimlikud valged kontrrevolutsionäärid ja vägagi inimlikud punased.
Nüüd toimub aga selle mõttemudeli lammutamine või õigemini asendamine. Või siis omamoodi nihestamine. Mingil määral sai see alguse juba perestroika ajal, kuid tookord kandis see pigem lihtsat väljarääkimise soovi pitserit. Vaatamata aastakümneid kestnud nüristavale ajupesule oli neid, kes mäletasid teistsuguseid lugusid. Need oli vaja välja rääkida ning kommunistlike kuritegude paljastamine oli igapäevane.
Viimastele aastatel on need teistsugused lood hakanud jõudma ka kinolinale. Järjest rohkem ja järjest parema kvaliteediga. See toodang ei kanna enam ammu perestroika-aegset, spontaanse väljaütlemise pitserit. Ei, tegu on teadliku tegevusega. Olgu näiteks kasvõi Patriootliku Kino Toetamise Fond, mis loetleb oma toetajatena üles nii Venemaa Presidendi administratsiooni, parlamendi mõlemad kojad, valitsuse kui FSB.
Amdiral
Nüüd siis lisandus patriootlike filmide ritta Admiral. Mõni päev tagasi kinodesse jõudnud film on omamoodi ülipikaks reklaamiklipiks varsti tele-ekraanidele jõudvale kümne-osalisele sarjale. Loomulikult on juttu riiklikest telekanaleist, sest filmi tellijaks on neist suurim, Pervõi Kanal. Muuseas, filmi valmimine võttis aega neli aastat ja 16 miljonit dollarit.
Mis on filmi peamine point? Laenan selle Moskvas resideeruvalt Jaanus Piirsalult, kes tsiteeris üht vene filmikriitikut: „Varem oli Venemaal kangelane „punane“ Tšapajev, nüüd aga „valge“ Koltšak“. Film ongi Venemaa kodusõja ühest värvikamast figuurist, admiral Aleksander Koltšakist. Lühidalt – see on lugu armastusest, kangelaslikkusest ja elust isamaa nimel.
Filmi nimetati juba ette, enne ekraanidele jõudmist omamoodi õppematerjaliks, nö „kinoõpikuks“, ehkki ajaloolise tõe osas on kriitikutel väga palju ette heita. Aga ega va tõde pole polegi selle filmi peamine eesmärk.
Eks iga vaataja nopib sellest filmist välja oma, kuid minu jaoks jäi kogu sõnumit kehastavaks lauseks see, mida kirjutas admiral Koltšakile teda armastav Anna Timirjova. „Minu süda täitub uhkusega Teie ja taassündiva Venemaa pärast“. See viimane osa on läbiv motiiv nii selles kui teistes analoogsetes teostes. Soov süstida vaatajasse kahjutunnet Venemaa kannatuste ja uhkust taassünni üle. Inimlikult täiesti mõistetav soov, kas pole?
Kokkuvõtteks aga – nagu alguses öeldud, käib vene ajalooteadvuse nihutamine. Sedasorti asjad võtavad kaua aega ning kui põhjalik saab olema resultaat, on veel vara öelda. Kuid üks mis selge – nii kooliõpikute kui filmide sõnum Venemaal on muutumas. Ülimalt lihtsustatult kõlab see nii „Impeerium = hea. Impeeriumi lammutamine = halb“
Karmo Tüür
12.10.2008
5 comments:
Ma olen kuulnud selliest versiooni, et Stalin ütles hoopis sellise lause:"Kino on peamine kunstiliik meie propaganda jaoks".
Aga kui pöörduda selle teema juurde, siis siin kehtib teine kuulus lause - ajalugu teevad režissöörid, mitte ajaloolased. Kurb, aga tõsi.
mnjah, eks Ajalugu suure A'ga ei tee kumbki.
aga jah, film on see, mis jõuab kohale massidesse. ja massid on meie praguse elukorralduse juures mõnikord määravad. mitte et see oleks halb. või hea. nii lihtsalt on.
very clever.
Nii ta on jah.
Hitleril olid omad propaganda filmid,Stalinil omad jne.
Kas oskate määratleda kes võiksid olla Hollywoodi filmide tellijad?
Kes tellis sellise propaganda mida teevad Hollywoodi filmid?
mnjah. paraku on see küsimus vastamatu - Hollywood on selleks lihtsalt liiga suur:)
ühest küljest on suurim tellija lihtsalt turg - tehakse selliseid filme, mis müüvad. müüvad aga lihtsad skeemid ... nt halvad terroristid (eelistatult kauged võõrad, nt araablased) vs omad kangelased (kindlasti poliitkorrektselt mitmerassilised)
teiseks aga tehakse hulganisti tellimusfilme, mille parimaks esindajaks on kasvõi erinevad "tootepaigutus-filmid".
nii et ühest vastust ei ole.
Post a Comment