Venemaa retoorikas viimastel aegadel toimunud nö pingelangus on pannud paljusid Läänes vaikse rahuloleva puhina saatel rääkima sellest, kuidas ikkagi Lääne ühtsus pani Putini paika ja kuidas selleks korraks on mäng läbi.
Aga - umbes nädal-kaks enne seda hakkas Venemaa eliidi kaugemaleulatuv osa rääkima sellest, et kuidas nüüd ilmselt Lääs kuulutab ennast taas võitjaks. Kuidas Lääne propagandamasin hakkab rääkima sellest, et Lääne ühispingutus suutis ära hoida sõja Ukrainas ja veel midagi palju suuremat. Ehk siis Lääs hakkas u nädal hiljem rääkima seda, mida Venemaalt soovitati. Kas see ei pane veidi mõtlema?
Suur Ambitsioon
Venemaa praegune peremees näeb ennast suure geostrateegina, kelle missioon on tõsta Venemaa põlvilt, alandavast asendist, millesse on teda surunud kollektiivne Lääs eesotsas USA’ga. Kui nüüd oletada, et see Suur Ambitsioon on otsa saanud, siis mul on teile kurb uudis. Ei ole mitte.
Eriteenistuste mehena on Vladimir Putin harjunud, et mitte iga operatsioon pole edukas. Kuid ühe taktikalise sammu väljund on järgmise sisend. Ning et kogu aeg on vaja olla valmis reageerima muutuvatele oludele, visata pidvalt uusi õngesid, togida ja torkida oma vastaspoolt, hoidmaks teda ärevuses ja ennast asjadega kursis.
See ongi üks peamisi erinevusi tingliku „kollektiivse Putini“ ja „kollektiivse Lääne“ vahel. Kui Lääs üritab igat liigutust näha kui sammu lähemale heaolule, kaupmehe mõõtekavas toimuva ratsionaalse aktina, siis teine pool on alati valmis ka näiliseks ebaratsionaalsuseks.
Kaupmehed vs geopoliiitika
Kaupmeeste maailmas kehtib põhimõte pacta sunt servanda ehk „lepinguid tuleb täita“. Usaldus, pika-ajalised lepingud ja usk seaduste toimimisse kohtute kaudu on selle maailmanägemuse alustala. Ilma selle usalduseta ja usuta ei saa sõlmida laenulepinguid, planeerida pika tasuvusega investeeringuid jne. Selle mõttepusara nimi on üldistatult „hea tava“.
Mõistagi ei tähenda see seda, et taoline põhimõte oleks kuidagi territoriaalne, et tingliku kollektiivse Lääne asualal järgitaks ainult seda head tava. Ja et vastupidi, kollektiivse Putini hallata oleval territooriumil valitseks totaalne seadusetus ja kohtuvõim ei kehtiks üleüldse. Küsimus on hetkel riikliku tasemeni tehtud üldistuses.
Toon asja ilmestamiseks ainult ühe näite – Ukraina kohal allatulistatud MH-17. Venemaa on omalt poolt sisuliselt blokeerinud asja kohtuliku uurimise, kuna „teil pole mingeid tõendeid“. Sõltumatu ehk mitte-kontrollitav ekspertiis on miski, mida ei saa selle loogika kohaselt põhimõtteliselt olemas olla.
Peame ümber õppima?
Geopoliitilises maailmas on kõik need õiguslikud mängud ainult häma ja pinnavirvendus. Kaupmeeste poolt kokku lepitud raamid aga ei midagi muud kui õlest tammid, mida nö suure eesmärgi suunas voolavad protsessid enda teelt kõrvale pühivad.
Venemaa juhtkonna peas eksisteeribki see suur eesmärk, nö geopoliitilise üksuse ülesehitamine tema õiguspärastes raamides. See nö üliülesanne pole kuhugi kadunud, seega tuleb ajutisi tagasitõmbumisi vaadelda vaid kui hingetõmbeid, vahendite ümbersuunamist enne Suure Mängu järgmist käiku.
Kordan igaks juhuks uuesti, see mõttemudel pole kuidagi Venemaa-spetsiifiline, seda suur-riiklikku, imperiaalset lähenemist oleme me näinud ka varem ja mujal ning näeme edaspidigi. Lihtsalt Euroopas on vahepeal ära harjutud elama mugava pürjeli, jõuka kaupmehe elukorralduse kohaselt. Tuleb aga ilmselt ümber õppida.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment