Kui meid isegi mitte miski muu Venemaaga ei seo, siis teeb seda ajalugu, mh setude ajalooline asuala. Tõsi küll, eri asjaolude tõttu on enamik setusid siinpool piiri ja sinnapoole on jäänud peamiselt vanainimesed, kuid selle rahvakillu käekäik on siiski ka meie jaoks oluline. Sestap vaatame korraks sellele kummalisele fenomenile otsa, et mis ja milleks praegu toimub ning mis rolli mängivad siin kohtumajad.
Alustuseks siis asja juriidiline pool. Venemaal on alates 2010.a sisse seatud väikeservuliste põlisrahvaste register, milles on hetkel 47 rida. Nende rahvaste esindajatele on antud (vähemalt teoorias) rida eeliseid, eelkõige oma traditsiooniliste asu- ja tegevusalade mõttes. Aga lisaks ka mõningased kvoodid haridussüsteemis, noormeestel võimalus valida ajateenistuse asemel alternatiivteenistus jne.
Juriidiline pool
Selleks aga, et neid õigusi realiseerida, peab olema võimalus tõestamaks enda kuuluvust selle või teise rahvusvähemuse külge olukorras, kus praegustes dokumentides rahvust ei näidata. Kui nt hantidel, mansidel ja tšuktšidel oli selle jaoks võimalus üles kaevata nõukogude-aegsed passid ja näidata ette oma toona fikseeritud rahvuskuuluvus, siis setudel seda võimalust pole. Toona läksid nad kõik kirja kas eestlaste või venelastena, väga palju muid võimalusi polnud.
Nüüd siis aga leiti riigiesindajate (Pihkva oblasti nö justiitsministeeriumi, kohalikus sõnavaras justiitskomitee suunamisel / abil ) võimalus, kuidas anda meie naabruses elavatel setodel võimalus juriidiliselt kinnistada oma rahvuskuuluvus. Selleks leiti kõigepealt nö peatunnistaja, Petseri lingvistilise gümnaasiumi pikaajaline direktor Svetlana Rakuta, kelle juhitava kooli juures oli siiani toimunud suur osa setu asja ajamist.
Esmalt tunnistati tema üteluste, arhiivimaterjalide jms alusel setudeks esimesed viis inimest. Seejärel tekkis neil inimestel võimalus juba nö ringkäenduse korras öelda, et „jah, see inimene on üks meie hulgast, räägib meie keelt jne“. Eks siiani olid setod ka oma registrit pidanud, kuid see polnud juriidilise kaaluga dokument. Nüüd peaks asi nagu korras olema ... aga misasi siis ikkagi täpsemalt?
Poliitiline ja praktiline kihistu
Nüüd siis lisanduvad juriidilisele ka poliitiline ja praktiline kihistu.
Poliitiline sõnum selle asja juures kõlab selgelt ja lihtsalt. Et vaadake, Eestis elab u 10 tuhat setut, kuid neid seal omaette rahvaks ei peeta, isegi nende keelt nimetatakse vaid pelgalt murdeks. Aga näe meil siin Venemaal on hoopis parem, riiklik toetus ja puha.
Praktiliselt on asi veidi segasem. Jah, tõsi, Pihkva oblast on setude omakultuuri asja mõneti toetanud tõepoolest. Kas ja kuivõrd see toetus on olnud sisuliselt määrav sellele, et on olemas-toimimas vastavad muuseumid, kokkutulekud ja muu etnoturism, on ehk küsitav, kuid fakt kui selline on kohalikul tasemel olemas.
Argument suures poliitikas?
Kõrgendatud tähelepanu sellelesamale Petseri lingvistilisele gümnaasiumile on olemas olnud samuti, olgu siis kasvõi kõikvõimalike riiklike delegatsioonide sattumise võrra piiriäärsesse koolimajja kui omamoodi näidis-asutusse.
Kas ja mis aga nüüd nende kohtuotsuste järelmina muutub, kas sellel kõigel saavad olema ka mingid inimeste päris elu tegelikult mõjutavad tagajärjed, on seni veel ebaselge. Kohalike meediakanalite kaudu kõlanud sõnumid on ebalevad, rääkides võimalusest, et ehk „hakkame saama mingeid toetusi, nagu teised väikerahvad, kuid me veel ei tea täpsemalt“
Üks muudatus on aga selge – kui siiani oli setude temaatika pigem informaalne kena sõnakene, mida Eesti-Vene suhetes soovi korral ära mainida, siis nüüd on olemas ka juriidiline/poliitiline võimalus tuua lisaks kraad kangemaid argumente.
---
lugu ilus siin
No comments:
Post a Comment